Heiko Pääbo: Venemaa mälupoliitika okkaline rada PM (1)
Arvamus 02 Apr 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tartu Ülikooli Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute lektor Heiko Pääbo kirjutab, et kuigi kollektiivne mälu on pidevas muutumises, on selle kujundamine väga keerukas protsess. Tihti võib poliitiline eliit rakendada mälupoliitilise teema oma poliitiliste eesmärkide ette.

Venemaa presidendi juurde loodud kodanikuühiskonna ja inimõiguste nõukogu ettepanek on leidnud aktiivset vastukaja viimase nädala Postimehes. Dokumendi sisu, mis kutsub üles hukka mõistma kommunismi kuritegusid ja põlistama nende ohvrite mälestamist, kõlab sarnaselt mälestamispraktikatega teistes riikides, mis on kannatanud NLi terrori all.

Kui nendes riikides muutus ajalooliste faktide tunnistamine oluliseks osaks rahvuslike liikumiste nõudmistes, siis Venemaal vaibusid avalikustamise poolt esile kerkinud mälestused peagi.

Putini valitsusajal võis näha hoopis tagasipöördumist nõukogudeaegsete mälestamispraktikate juurde. Enne selle dokumendi analüüsimist oleks vaja siiski rõhutada, et tegemist on üksnes programmi plaaniga ning seetõttu läheb selle rakendamiseni kindlasti veel üksjagu aega. Samas on sellise dokumendi koostamine nii kõrgel tasemel juba märk omaette.

Ühtselt jagatud arusaam, kuidas mingi sotsiaalne grupp mõistab oma minevikku, on selle grupi kollektiivne mälu. See on tähtis igale sotsiaalsele grupile, eriti olulist rolli mängib see aga ühtse rahvuse kujundamisel. Prantsuse sotsioloog Maurice Halbwachs väitis, et üksnes kollektiivne mälu annab tähenduse indiviidi isiklikele kogemustele ja aitab tal lahti mõtestada ümbritsevat maailma. Nii nagu iga indiviid määratleb ennast lähtudes oma mälestustest, identifitseerib ka iga sotsiaalne grupp, sh rahvused, ennast läbi üldiselt aktsepteeritud arusaama oma kujunemisloost.

Kollektiivne mälu toimib grupi liikmetele märkamatult ning eduka sotsialiseerimise tulemusena ei kerki esile küsimusi nende ühiste mälestuste tõelisuses. Lugedes Venemaal väljatöötatud ettepanekut, selgub, et programmi eesmärgiks olekski ületada lõhe sotsiaalselt aktiivsete individuaalsete mälestuste ja ametlikult kultiveeritava mälu vahel.

Kollektiivne mälu ei ole kindlasti staatiline nähtus, mis fikseeritakse 0-punktis ja sealt edasi määratleb see vastava sotsiaalse grupi identiteedi. Ameerika ajaloolane J. R. Gillis toob välja, et mälu ja identiteet on pidevas dialoogis. Seega kujundab mälu küll seda, kellena ennast määratletakse, kuid samas eksisteeriv identiteet proovib formeerida mälestusi nii, et need sobituksid eksisteerivasse identiteeti.

Siit kerkib paratamatult küsimus, kui kiiresti on võimalik kollektiivset mälu ümber defineerida ning kes seda teeb. Üldjoontes valitseb arusaam, et iga põlvkond määratleb endale sobiliku kollektiivse mälu raamistiku. Loomulikult on iga uus põlvkond seotud eelmisega ning seetõttu on nad mõjustatud varasemast arusaamast, kuid seoses keskkonna muutumisega on võimalik nihutada rõhuasetusi ja fookuseid.

Iisrae­li mälu-uurijad N. Gedi ja Y. Elam toovad välja, et kollektiivse mälu konstrueerimine on sotsiaalne protsess, kus ideaalis peaks saama osaleda kõik ühiskonna liikmed, kuid paratamatult on eliidil rohkem võimalusi seda protsessi mõjutada ning hakata oma grupi mälestuste eeskõnelejaks.

Autoritaarses ühiskonnas on väga selgelt ülevalt all kujundatud mälupoliitika, mis teenib eelkõige juhtiva eliidi huvisid. Demokraatlikus ühiskonnas on see protsess kaasavam ning mälu kujundamine toimib kahesuunaliselt, nii ülevalt alla kui ka alt üles.

Nõukogude režiimi mõju kollektiivsele mälule võib näha kahetisena. Esiteks raius ta oma repressioonidega sideme põlvkondade vahel, kujundades täielikult uue arusaama minevikust, surudes heal juhul eelnevad mälestused üksnes individuaalsesse ruumi.

Teisalt toimus reaalsuse räige moonutamine, kus repressioonide all kannatanud inimesed olid sunnitud oma isiklikud kogemused maha salgama, kuna need ei sobitunud domineerivasse kollektiivsesse mällu.

Selline olukord oli inimeste jaoks skisofreeniline, sest pealesurutud nägemus minevikust ning reaalsete sündmuste eitamine olid karjuvas vastuolus inimeste enda kogemustega, mistõttu indiviididel oli võimatu tõlgendada oma minevikku läbi kollektiivse mälu.

Selleks et olukorraga hakkama saada, pidid inimesed salgama maha individuaalsed mälestused ning tulemuseks oli kollektiivne amneesia. Seetõttu on Venemaal esitatud ettepanek eelkõige oluline venemaalastele endile.

Nii nagu on ka kirjas kõnesolevas dokumendis, kannatasid totalitaristlike repressioonide all enim venemaalased. Nõukogude režiim tekitas nii Venemaal kui ka teistes Nõukogude võimu all olevates ühiskondades sotsiaalse trauma, millest ülesaamine ei ole kerge.

Venemaa olukorda on aga süvendanud veelgi see, et uus režiim ei ole erinevalt teistest nõukogudejärgsetest ühiskondadest teinud isegi olulist katset hõlmata neid tõrjutud mälestusi. Selle asemel on praegune Venemaa valitsus keskendunud hoopis nende repressioonide peamise võrdkuju Stalini ülistamisele.

Sellise lähenemisega ei ole võimalik ei ületada ega ka eirata sotsiaalset traumat, vaid see aitab kaasa trauma süvenemisele. Seetõttu oleks uus mälupoliitika programm kindlasti oluliseks osaks, et venemaalased saaksid lahti mõtestada oma minevikus toimunud kuriteod, kannatanud saaks rehabiliteeritud ka moraal­ses mõttes ning läbi tekkiva arutelu oleks pikemas perspektiivis võimalik ka üle saada oma ajaloolisest traumast.

Venemaa mälupoliitika paneb paratamatult võrdlema seda Saksmaa poliitikaga pärast kaotust Teises maailmasõjas. Natsismi kogemus oli sakslastele ka sotsiaalne trauma, kuid erinevalt Nõukogude kuritegudest leidis see pärast sõda üldise hukkamõistu.

Seetõttu on sakslaste mälupoliitika kujunenud vastutuse võtmiseks kuritegude eest ning ühiskondlikult taastoodetakse väärtusi, mis mõistavad üheselt hukka iga algatuse, mis proovib natsismi taastada või mingilgi määral heaks kiita.

Seni on olnud Venemaa pigem Saksamaa vastand, sest stalinistlikud kuriteod on justkui rehabiliteeritud võiduga brutaalse Hitleri režiimi üle. Venemaa presidendile esitatud uus dokument ei lähe nii kaugele, kui Saksamaa mälupoliitika on jõudnud.

See kutsub üles kuriteoohvrite mälestamisele, kuid väidab, et kuritegude sooritajate süüdistamine on vähem oluline. Seeläbi võib tekkida arusaam, kus ühelt poolt on kaasatud ohvrite mälestused ning venemaalased muutuvad ise ohvriks, kuid teisalt on nende kuritegude eest vastutav abstraktne Nõukogude režiim.

Loomulikult ei saagi oodata, et selline keerukas eneseanalüüs peaks toimuma korraga. Ka Saksamaal toimus vastutuse võtmine kuritegude eest ikkagi järgneva põlvkonna algatatud debati tulemusena.

Seetõttu võiks ka Venemaa puhul eeldada, et esimese sammuna toimuks eelkõige kollektiivse mälu konstrueerimine, mis hõlmab olulise osa venemaalaste individuaalsetest mälestustest, ning nende uurimisel ja sealt välja areneva debati tulemusena liigutakse ka järgmisse etappi – vastutuse võtmine.

Kuigi kollektiivne mälu on pidevas muutumises, on selle kujundamine väga keerukas protsess. Tihti võib poliitiline eliit rakendada mingi mälupoliitilise teema oma poliitiliste eesmärkide ette, lootes seeläbi kasutada rahva identiteedielemente oma poliitikate heakskiidu saavutamiseks. Venemaa puhul oleme seda viimase kümnendi jooksul ka näinud, kus stalinistliku mineviku heakskiit on olnud oluliseks osaks tema poliitikates Ida-Euroopas.

Samas on teatud mälupoliitiliste verstapostide omastamine tunduvalt pikemaajalisem protsess kui poliitilised eesmärgid. Seetõttu võib mälupoliitikaga manipuleerimine muutuda hoopis vastutöötavaks teguriks olukorras, kui poliitiline eliit leiab, et senine suund vajab muutmist. Teisisõnu, eliidil on vahendeid, et algatada mingi mälestuse kultiveerimist ühiskonnas, kuid nad ei suuda omada kontrolli selle üle.

Küll on oluline mainida, et autoritaarses režiimis on see lihtsam kui demokraatlikus riigis, kuid ka autoritaarses riigis peab eliit arvestama, et iga uue lähenemise sisendamine tugineb eelnevale alusele. Ning sama eliidi esitatud vastuolulised lähenemised nõuavad palju keerukamaid meetodeid kollektiivse mälu muutmiseks.

Selle protsessi puhul on oluliseks aspektiks, et eliidi hulgas eksisteeriks üldjoontes konsensus, kuidas käsitleda minevikku. Loomulikult ei ole võimalik saavutada täielikku üksmeelt, kuid domineeriv enamus toetaks valitud suunda.

See ei tähenda, et ajalooteemalisi debatte ei toimuks, vaid seda, et üldsuunas on ühtne arusaam – nt venemaalased on kommunismi ohvrid. Vaadates nii Venemaa praegusi poliitikaid kui ka reaktsioone sellele dokumendile, siis selline ühtsus Venemaal puudub. Samuti Putini poolt taasalgatatud mälupoliitika potsatas juba hästi kultiveeritud nõukogudeaegsele pinnasele.

Kui Medvedev peaks seda uut poliitikat ellu rakendama, on see pinnas tunduvalt kiduram ning edu sõltub sellest, kui hästi suudetakse kaasata vaikima surutud inimesi, et nad jagaksid oma kogemusi.

Seega, eesmärk ei ole kindlasti kergete killast, kuid kui on piisavalt poliitilist tahet ja kannatlikkust, siis arvan, et pikemaajaliselt kannaks see poliitika kindlasti olulist rolli Venemaa ühiskondliku ühtsuse tekkimisel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus