Harald Nugiseks: enne ei ole rahu, kui viimane meist maetakse PM (5)
Arvamus 18 Jan 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ingvar Bärenklau, reporter Postimees

Viimane elusolev eestlasest Saksa Rüütliristi kandja Harald Nugiseks on enda sõnul õnnesärgis sündinud mees – vähestel tema aastakäigu poistel õnnestus Teise maailmasõja õudused ja Siberi vangilaagrid üle elada.
 - pics/2007/15138_1.jpg


Harald Nugiseks andis eile Postimehele intervjuu haiglas korralisel läbivaatusel viibides. Vaatamata oma kõrgele eale on tulest ja veest läbi käinud mees aktiivne ning elurõõmus.
Foto: Toomas Huik

Nugiseks kinnitab, et tema võitles vaba Eesti eest ning tema võitluskaaslasi fašistideks nimetada on ülekohtune.

Mis on teile mälusse jäänud 1944. aasta 1. märtsi Narva rinde sündmustest, mille eest teile anti Raudristi Rüütlirist?

Ülesandeks oli vallutada vaenlaselt tagasi Vaasa-Vepsküla sillapea. Meid oli algul 30–40 meest, aga tuli oli nii ränk peal, et pooled mehed langesid välja, haavata said ka meie ohvitserid Lumera ja Rõõmussaar. Mina olin siis jaoülem.

Rõõmussaar kutsus mind enda juurde ja ütles: siin on 22 meest, mina lähen nüüd ära. Pataljoni ülem oli Ain Erwin Mere, tal oli plaan juba rühm tagasi kutsuda. Aga kui ta sai teada, et Nugiseks on juhtimise üle võtnud, andis ta mulle korralduse: proovige veel, kui on võimalik!

Kas ehk käis peast läbi ka mõte, et äkki enam ei prooviks rünnata?

Seda ei olnud. Käsk on ikka käsk, sõdur peab käsku täitma. Ma tõmbasin mehed korraks tagasi, puhkasime ja varusime käsigranaate. Ja siis läksime jälle rünnakule ja tungisime venelaste kaevikusse. Oli ainult lähivõitlus – relvaks kas labidas, käsigranaat või pistoda.

Üks Saksa kapten kinkiski mulle pistoda, ma ei tea tänapäevani, miks. Harald Riipalu läks oma meestega Vaasa majade poolt, aga mina ründasin majade ees olnud põikkraavi, kus vaenlane oli end kõvasti kindlustanud.

Kui seda kaevikut poleks ära võetud, oleks Riipalu meestel kehvasti läinud?

Jah. Käsk oli kaevik kindlasti ära võtta, sest muidu oleks Riipalu kotti tõmmatud.

Kas oli suur üllatus, et selle rünnaku eest tuli autasuks Rüütlirist?

Seda ma poleks osanud küll arvata. Nagu ma hiljem olen lugenud, öeldi meie diviisiülemale Augsbergerile, et selle lahingu eest tuleb üks Rüütlirist, ja mitte ohvitserile. Kui aumärgi kätte sain, olin parajasti Türi haiglas raske haigusega maas. Eestlastest oli selleks ajaks Rüütliristi saanud vaid Alfons Rebane ja tema oli ohvitser.

Kuidas Eesti väeosades suhtumine sakslastesse üldiselt oli?

Ega meil head läbisaamist olnud, kuigi olime ju ühes sõjaväes. Mul tõmmati isegi üks kupp maha selle eest, et astusin korra eesti naiste eest välja.

Kas Eesti Leegionis topiti ka natsiideoloogiat pähe?

Alguses prooviti küll. Aga eks eesti poisid olid ka ennast täis ja see oli väga hea.

Neile öeldi otse näkku, et minge rääkige seda jora oma meestele. See mees enam ei tulnud propagandat tegema. Ja nüüd öeldakse, et meie olime fašistid.

No mis kuradi fašistid! Mina läksin 1941 Saksa väkke vabatahtlikult sellepärast, et kätte maksta.

1941 löödi minu tädimees ja tädipoeg hävituspataljoni poolt tääkidega läbi ja visati Kolu jõkke. Kodutalu põletati maha ja ise olin Vene mopi eest metsas. Mind oli isamaalises vaimus kasvatatud, olin kooli ajal noorkotkas.

Kuidas sõda teie jaoks lõppes?

Elasin 1945. aasta kevadel üle Tšehhi põrgu. Rinne oli juba lagunenud ja üritasime meestega läände pääseda. Aga munder oli ju seljas, kuhugi peita end ei ole. Tšehhid panid mind kaks korda juba müüri äärde seisma, aga mahalaskmisest pääsesin.

Juba oli kuulipilduja üles pandud, aga siis tulid äkki Vene lennukid üle ja ega nemad teadnud, kes need on – panid kohe plagama, ja meie ka. Aga kolme päeva pärast võeti ikkagi uuesti kinni ja anti pärast venelastele üle.

Teil kui Rüütliristi kandjal oleks võinud vangis üsna kehvasti minna?

Ma olen ilmselt õnnesärgis sündinud, mul on elus nii palju vedanud. See tšehh, kes mu kinni võttis, oli vist purjus. Kiskus mul Rüütliristi kaelast ja viskas pori sisse – ta ei teadnudki, mis asi see on! Oleks teadnud, oleks mulle kohe üheksa grammi pannud – põmm!

Kas Saksamaa andis teile nüüd uue Rüütliristi kadunud risti asemele?

Rüütliristi kohta käib selline kord, et kui kellelgi on rist kadunud, siis teine Rüütliristi kandja võib talle enda oma surres pärandada. Eks kuidagi läks see jutt Saksamaal laiali, et mult võeti rist Tšehhi põrgus ära. Ja siis üks sakslane, kes põdes vähki, tegi testamendi, et tema Rüütlirist tuleb viia Eestisse ja anda mulle üle.

Te olete Eesti sõjamehevapruse võrdkuju. Kas Eesti riik on teie teeneid piisavalt kõrgelt hinnanud?

Mul on kokku 23 aumärki, kollektsionäärid ikka käivad peale, et müü ära. Aga me ei anna, sest ma olen lubanud need oma pojale. Presidendilt pole ma seni midagi saanud. Kuus või seitse korda on esitatud, aga iga kord on mu nimi nimekirjast ära kadunud.

Kui president Meri andis mulle Murtud Rukkilille, siis muudkui raputas mu kätt ja rääkis, et tema ei saa mulle kahjuks ordenit anda – lääneriigid ei mõista.

Mis te praegusest Eesti elust arvate?

Elu on läinud paremaks, selle üle ma ei vaidle. Aga õiget Eesti valitsust ei ole olnud ja ei ole ka praegu.

Ma olen olnud Isamaa toetaja, aga seda ma Mart Laarile ütlesin, et kuigi ma sovhoose-kolhoose ei poolda, ei oleks neid üleöö ära kaotada tohtinud. Praegu käib jälle suur tants sõjaaegade ümber. Ega enne ei ole rahu, kui viimanegi meist maha maetakse.

• Sündinud 22. oktoobril 1921 Särevere vallas Karjakülas Vanaõue talus.

• 1937 lõpetas Laupa algkooli, õppis Türi aianduskeskkoolis ja 1939–1941 Paide kaubanduskeskkoolis.

• 1941. aasta 2. oktoobril astus vabatahtlikult Saksa armeesse – algul Idapataljoni, 1943. aasta aprillis Eesti Leegioni.

• Narva rindel üles näidatud vapruse eest sai 1944 veebruaris II järgu Raudristi, märtsis lisandus I järgu Raudrist. 9. aprillil anti talle Siivertsi–Vaasa–Vepsküla all peetud lahingu juhtimise eest Raudristi Rüütlirist.

• 1945–1958 oli vangilaagris ja asumisel Siberis. Hiljem töötas mitmes kolhoosis.

• 1994. aastast Eesti kaitseväe reservkapten.

• 1939. aasta septembris asutatud Raudristi Rüütliristi anti välja 7361 sõjaväelasele, sealhulgas neljale eestlasele.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus