Hando Runnel: tõelise kodu tunne on murenenud ERR (1)
Eestlased Kanadas 14 Dec 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kuigi öeldakse, et maailm on lahti, kõigile avatud ja kõigi kodu, on just tõelise kodu tunne kõige enam murenenud. Vaba inimene hulgub ringi ja on õnnelik mingis ajahetkes, aga tal ei ole enam ei seda väikest perekonda, oma küla, oma riiki, kellega koos elada.

Perekond on see esimene üksus, kuhu kuulutakse, kus õpitakse üksteist tundma ja jagatakse vastamisi ülesandeid, hoolt ja moraalseid ning füüsilisi kohustusi. Tuntakse vastamisi rõõmu ja ka vastamisi kurvastatakse. Sallitakse ka siis, kui perekonda kuulub mõni heidik või lootusetult rikki läinud inimene. Nende patuteod puudutavad ka neid, kes ei ole ise nii patused – see on perekond.

Järgmine suurem üksus on kogudus, kogukond, maakond, vald või oma küla. Seal on juba natuke laiemad suhted. Edasi minnes on see oma riik, kus on sama keele ja ajalooga inimesed ning igaühe kohustused ja rõõmud käivad selle rahva ja riigiga koos. Kaugete maakondade inimestega pole nad kunagi kokku puutunud, aga moodustavad ikkagi sama üksuse.

Moraalne või õiguslik suhe inimeste vahel on läinud ikka väga kiiva. Me võime rääkida Eesti hädadest, aga kui me laiemalt ringi vaatame, on need tegelikult kõigi eurooplaste hädad. Ja mitte ainult eurooplaste, vaid ka ameeriklaste, kuigi nad olid pikka aega teistest aineliselt peajagu üle või õnnelikumad.

Seal olev kõlbeline näitab, et see tsivilisatsioonikene on oma mammonismis võõrutanud inimesed inimlikust sallivusest või hoolest. Ollakse sõbralikud, aga samal ajal ka egotsentrilised.

Võib-olla on põhjus selles, et maailm on liiga suur ja avatud ning inimesi on liiga palju. Uhkuse ja alandlikkuse tasakaal on kadunud. Ja kui kaob ära alandlikkus, on tegemist õhtumaa allakäiguga, millest rääkis Osvald Spengler. See tähendab, et mingid väärtused on kas visatud nurka või on nad ise ära vajunud ning alles jääb vaid lihtsustatud elumudeliga kultuurike, kus põhiline, nähtav väärtus on suur rikkus.

Need, kes julgevad veel elada usuelu, oskavad seda olemise alandlikkust ka hinnata. Nad on tänumeelsed olemise ja iga hetke eest. Varem oli kirikuõpetaja see, kel oli kogudus ning ta pidi hoolitsema nende sadade või tuhandete eest, kes sinna kuulusid. Ta pidi neile kõigile kaasa tundma. Kui nad sünnivad, siis rõõmustama nendega koos, kui surevad, neid ära saatma. Ja see osavõtt paljude inimeste elulugudest oli koguduse hoidja ülesanne.

Ühe väikerahva kirjaniku või luuletaja elu on umbes sama. Tema kogudus on natuke anonüümsem, kuid inimeseks olemise küsimused peaksid olema tal samamoodi hinges ja ihus nagu ühel koguduse hingekarjasel. Uuemal ajal näeme, et kirjandust või luulet ei ole väärtustatud, vaid pigem taga kiusatud. Kirjanduse ja luule kunsti on tunginud kõlvatud vallutajad, kes ei kasuta oma sõna võimu headeks tegudeks.

Ma arvan, et ükskord see paraneb. Statistika ütleb, et neid, kes hoiavad inimsust ja vaimsust, on umbes 7%. Küsimus on selles, kui palju nad teisi endaga kaasa suudavad vedada.

Kui me täna vaatame, mida vaba kapital on teinud, milline on ülemaailmne majanduslik ummik, siis näeme, et ka suured ja kogenud riigid on mõnede hoovuste ja protsesside suhtes abitud. Kõik need sotsiaalsed, moraalsed ja kapitaalsed protsessid on küllalt rasked ja kohati juhitamatud.

Aga asi ei ole kapitalismis või sotsialismis – ükskõik, mis süsteem, ikka jääb jõudude tasakaalu küsimus. Kui üks või teine jõud liiga ülekaalukaks saab, on katastroof ja kriis. Isegi kirikuvõim, mis tegeles jumalaga, läks piiramatult suureks ja hakkas kurja tegema. Ka Nõukogude Liidus muutus sotsiaalse hoolitsemise ja hoolimise programm veriseks ja rangeks.

Samuti on kuri praegune ülearune jutt vabadusest. Pead olema nii vaba, et räägid võõras suures keeles – see on kuri. Tendentsid on kõik sellised, näiteks see, et teadus peab olema inglise keeles.

Eesti sündis rahvusriigina, aga praegu jälgitakse välispropaganda mõjul kogu aeg üksteist, et äkki kiidad teist ülearu. Mis see on? See on mingi välisilma vägivald meie kodus. Kui Nõukogude võimu tulles pandi eestlase korterisse Vene ohvitser, ei tohtinud eestlane midagi öelda. Seda nimetati koosluseks. Nüüd nimetatakse seda integratsiooniks.

Miks tulevad muulased oma kodudest ära? Mis neil viga on? Kui nad tulevad siia, miks peavad nad säilitama selle, mis neil kodumaal oli? Mingu kodumaale tagasi.

Miks räägitakse mere või järvede saastumisest? Kui liiga palju muud ollust läheb looduslikku organismi, ei suuda see enam ise puhastuda. Ta saastub ja muutub surmapaigaks. Kui üks rahvas saastatakse teise rahvaga, ükskõik, kui sõbralik sa oled, sureb see rahvas välja. Nii et soovin õnne väljasurejatele.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus