Häbi! Kommarid toppisid Eesti riigi ahju! ÕL (5)
Eestlased Eestis 03 Mar 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Sami Lotila, Tallinnas ja Helsingis elav Soome ajakirjanik

Uhuu, on seal keegi? Või on kõik nälga surnud? Või lasknud jalga Maarjamaa kurjuse ja hulluse keskelt? Tallinna tänavad, kõrtsid ja kohvikud on jäänud vaikseks nagu pärast maailmalõppu. Kontrast Helsingi ja Stockholmiga on uskumatu, sest seal keerleb elu endises hoos ja läheb edasi. Näod on täis naeratusi.

Artikkel: http://www.ohtuleht.ee/index.a...

Nagu teame, naeratab eestlane ainult siis, kui tema naabril läheb veelgi kehvemini kui temal endal. Hetkel pole neid, kel läheb hästi, Eestis palju. Igaühel läheb sitasti, välja arvatud rahva kulul elavad ja selle verd imevad poliitikud ning ahned ja rasvased vallaametnikud, kes on kindlustanud endale muretu elu lollide maksumaksjate arvel. Kõik läheb Eestis edasi nagu vanal heal nõukaajal!

Ma lihtsalt ei saa aru, kuivõrd vaesed ja mahajäänud Eesti linnad on, küladest rääkimata! Tartus on umbes sama palju elanikke kui Soomes Jyväskyläs, aga kui palju suurem on Jyväskylä eelarve käesoleval aastal? Jep, üheksa korda suurem. Üheksa korda! Ja Tartu rahast on vähemalt viiendik Euroopa Liidust saadud abiraha. Nii hullusti on asjad Eesti linnades! Muide Jyväskylä linnapea kuuteenistus on ainult kolm korda suurem kui tema Tartu kolleegil.

Eestit juba Nõukogude ajal rüüstanud kommunistid pole kadunud siit kuhugi, nad juhivad Eestit edasi. Ei usu? Vaata ringi! Eilegi nägin mitut neist telekas, rääkimas häbematult sellest, mis on Eestile hea. Need seltsimehed pole isegi vaevunud vahetama oma vana läbiproovitud retoorikat, vaid ikka otsivad riigireetureid, rõhutavad Eesti progressi ja tembeldavad naaberriike vaenlaseks. Olukord on nii absurdne ja perversne, et tihti mulle tundub, et ma hullun siin. Või olete hullud pigem teie, lugupeetud eestlased?

Hulk eestlasi soovis toppida kommarid ahju, aga mis juhtus? Kommarid toppisid hoopis ahju terve Eesti riigi ja selle kodanikud! Hästi küpseb!

Kas keegi pole Eestis märganud, kuidas põhjamaades lõpetati Eestile aplodeerimine juba 1990ndatel? Näiteks Eesti maksupoliitika ajab euroopalikke väärtusi hindava isiku oksele. Tühise paarisajaeurose kuusissetuleku pealt on 21protsendiline tulumaks hirmuäratavalt kõrge!

Vargast peaminister?

Ma võib-olla kordan ennast, aga ma ei saa aru, kuivõrd viltu kõik Eestis on läinud. Riik, millest pidi saama edukuse ja modernsuse musternäidis, on vaibunud Euroopa mõõdupuu järgi kuhugi 1950ndate tasemele nii majanduslikult kui ka moraalselt. Ja see vaibumine kogus hoogu juba enne ülemaailmset majanduskrahhi aastatel, mis eestlaste enda mõõdupuu järgi olid edukad!

Vaadake, armsad eestlased, nii nagu restorani soliidsust hinnatakse selle tualeti järgi, hinnatakse riigi edukust selle kõige väiksemate ja vaesemate elanike edukuse järgi. Aga kui väärikat, inimväärset elu elavad Eestis puuetega inimesed, pikaaegsed töötud ja need tudengid, keda sugulased ei suuda toetada? Te teate vastust sellele küsimusele sama hästi kui mina.

Nagu Eesti välispoliitika põhineb teatud väärtustel, vähemalt teoorias, põhineb ka Eesti sotsiaalpoliitika teatud väärtustel. Põhiväärtus number üks on muidugi see, et Eestis peab igaüks saama hakkama ise, üksinda, ilma kaaskodanike ehk ühiskonna toetuseta. Eestist on kujundatud 20 aastat järjekindlalt Euroopa häbiplekki ja solgitoru kõigis sotsiaalvaldkonda ja tööhõivet puudutavates küsimustes. See tähendab ka seda, et Eestis pole aastal 2010 veel tööministeriumi! Välismaalane, kes on käinud uudistamas Tallinna tööturuameti kontorites rüselevaid abivajajaid, teab, et põhjamaades koheldakse loomigi paremini. Kui keegi ütleb mulle, et Eesti on tubli, ütlen talle, et käi p***e! Kohe!

Eesti väärtuspõhisest välispoliitikast pean kirjutama veel palju, sest vähemalt rahvusvahelisel Läänemere konverentsil veebruari algul Helsingis tähendas see seda, et Eesti peaminister kartis Vene peaministrit nagu kooli ajal õunavarguses vahele jäänud poisike oma õpetajat. Häbi oli vaadata. Ka konverentsiteemaline kodutöö oli tal tegemata. Vot sellised väärtushinnangud on Eestil.

Eesti ja innovatsioon? Nüüd pean ma naerma kõva häälega! Innovatiivsust tekitab teatavasti ühiskonna turvalisus ehk see, et oma töös riske võttev isik teab, et ebaõnnestudes ei kuku ta musta auku, vaid tal on ühiskonnalt piisavalt head sotsiaalsed tagatised.

Eesti arst põrgus

Nüüd, hea lugeja, räägin ma sulle midagi sellist, mida ma pole paljudele avaldanud. Sellest on teadlikud ainult minu 100 lähedast sõpra. Aastaid tagasi sain ma Tallinnas peksa, kallaletungijaid oli kolm. Pärast rüselust läksin ma koos politseinikega Ravi tänava haiglasse, et fikseerida mu vigastusi. Aga mida tegi tööl olnud valvearst? Õige, ta viskas mind tänavale. Politseinikud vaatasid häbi tundes kõrvalt.

Järgmine päev helistasin arsti ülemusele, naisterahvale, ja rääkisin talle juhtunust. Ta ütles, et valvearst polnud teinud midagi valesti. Kõik oli korras! Loodan, et nii arst kui ka tema ülemus saavad veel kunagi selle, mis on ära teeninud – põlevad põrgutules.

See juhtum peegeldab eestlase suhtumist oma töösse ja ellu üldiselt. Eestlane on kui nurka aetud loom, kes otsib teist looma, kes on võib-olla veelgi nõrgemas positsioonis kui ta ise. Kui ta sellise leiab, kerkib ta kindlustunne hetkeks, et siis vajuda varasemast veelgi madalamale. Nõrgemat kohtleb eestlane halastamatult, oma viha tema peale valades. Sedasama käitumiskoodeksit on näha paljude Eesti poliitikute suhtumises oma riigi venekeelsesse elanikkonda.

Soomlased on nõus sellega, et eestlane on hea töötaja, aga ainult pärast seda, kui ta on võõrutatud peaaegu kõigest sellest, mis ta kodumaal on õppinud. Eestlast on võimalik õpetada isegi naeratama! Arst, kes Eesti haiglas kõnnib ringi vihase või ükskõikse pilguga, võib Soomes kujuneda rõõmsameelseks ja usaldusväärseks, moraalseid väärtusi hindavaks tegelaseks.

Ma ei saa aru, kas see on nali, kui kuulen juttusid Eesti haiglatest ja ilmselt ka vanadekodudest, mis soovivad meelitada kliente Lääne-Euroopast. Usu mind: see on täitsa võimatu, lootusetu ülesanne. Oma kogemuste põhjal saan ma soovitada oma kaasmaalastele, soomlastele järgmist: minge ravile pigem põrgusse kui kommareid pungil Eesti haiglasse!

Häbist me ei saa Eestis üle ega ümber ilmselt kunagi. Häbi oma oleviku ja mineviku üle on sügav ka Eesti akadeemilistes ringkondades. Nii sügav, et Tartu ülikooli juhtiv spetsialist Nõukogude Liidu asjus on välismaalane! 1980ndate, aga ka 1990ndate kohal on eestlaste mälus suur auk?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus