Eesti Elu
Globaalne kliima soojenemine – kas müüt või tõelisus? (2)
Arvamus 11 Jun 2010 Raul PettaiEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Sissejuhatus

Juba hulk aastaid tegeleb inimkond globaalse soojenemise küsimusega. On neid, kes väidavad, et pidevat soojenemist polevat olemas. Üldiselt siiski tunnistatakse, et maakera kliima on soojenemas. Mõned peavad soojenemist looduslikuks nähtuseks, enamus teaduslikke uurimusi aga näitavad, et soojenemine on inimtegevuse tulemus ja et globaalsel soojenemisel võivad olla saatuslikud tagajärjed. Oleme seega rinnutsi ühe raske probleemiga – kuidas vähendada inimese negatiivset mõju loodusele ilma inimkonna arengut pidurdamata? On ju selge, et sarnase programmi hind on kõrge nii majanduslikult kui poliitiliselt. Keegi ei taha meeleldi oma elatustaset üldsuse huvides ohverdada. Aga küsimus läheb kaugemale: kui palju on meil aega probleemi lahendamiseks? Kas 10, 50 või 500 aastat? Või kas üldse on võimalik midagi veel muuta?
Loodan, et alljärgnev ülevaade aitab lugejatel selles keerulises, aga olulises küsimuses orienteeruda.

Uurimismeetodid

Kuidas üldse teame, et kliima soojeneb? Kas avaldub see näiteks kahe järgneva suve tipptemperatuuri kasvus? Või on talved järjest pehmemad? Mis teha, kui kahele kuumale suvele järgnevad kolm karmi talve? Või kui soojeneb Ameerika, kuid Põhja-Euroopa hakkab jäätuma? Asi pole ilmselt lihtne ei ajaliselt ega ruumiliselt, pigem on siin tegemist statistilise protsessiga, mida tuleb vaadelda hoopis laiaulatuslikumalt, võttes appi hulgalisi vaatlustulemusi ja rohkelt matemaatikat. Näiteks ajaliselt on tarvis kindlaks määrata iga antud koha jaoks aasta keskmine temperatuur. Ruumilises osas tuleb kasutada samalaadset analüüsi, võttes arvesse keskmised temperatuurid erinevates maailmajagudes (siin-seal võib kohalik kliima jaheneda!). Kui kogu andmestik on läbi töötatud, saadakse viimaks terve maakera keskmine temperatuur. Seegi ei pruugi aasta-aastalt minna sirgjooneliselt ühes suunas, vaid võib varieeruda üles-alla. Eeltoodust peaks olema selge, et ühest pisiasjast, näiteks möödunud talvel Washingtoni tabanud rekordilisest lumesajust, ei saa veel midagi välja lugeda. Aga kõiki tegureid arvesse võttes hakkab pilt siiski selguma.

Kliima soojenemise põhjused

Nüüdseks on selgitatud, et maakera keskmine temperatuur on viimase 150 aasta jooksul tõusnud 0,8ºC (1,4ºF) võrra. Pole raske leida põhjust. Alates tööstusajastu algusest, aastast 1850, on tõusnud käsikäes temperatuuriga ka nn. kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris. Viimaste hulka kuuluvad peamiselt süsihappegaas (63%), lisaks metaan jt. Miks mõjutavad need gaasid Maa temperatuuri? Maakera saab oma soojusenergia Päikeselt. Päikesekiirguse tõttu soojenenud maa- ja veepind kiirgavad küll soojust tagasi maailmaruumi, kuid see toimub infrapunase kiirguse näol. Seda aga absorbeerivad kasvuhoonegaasid, mistõttu kasvab atmosfääri temperatuur. Energia liikumine on antud juhul ühesuunaline tänav. Kasvuhoone kuumeneb samal põhimõttel: päikesekiirgus soojendab hoone sisemust, kuid klaas ei lase infrapunast kiirgust läbi. Hoone sisetemperatuur aina tõuseb. Äärmuslikuks näiteks on planeet Veenus, mille atmosfäär koosneb 96% süsihappegaasist ja mille pinnatemperatuur on üle 500ºC (sulatab tina!). Kõrget temperatuuri põhjustab seega süsihappegaas – mitte Veenuse väiksem kaugus Päikesest.

Tõsi küll, maakera kliima on minevikus mitmel korral drastiliselt muutunud. Jääajad on vaheldunud palavate perioodidega. Need muudatused on aga toimunud kümnete tuhandete aastate jooksul. Käesolev soojenemine on seevastu erakordselt kiire, mõõdetav 100 aastaga – kaugelt kiirem, kui loodus seda ise põhjustaks. Jälgige vaid Põhja-Jäämere ja Gröönimaa jääkatte vähenemist, liustike taandumist kõrgmägedes, kõrbete laienemist Hiinas jpm. Aga – kuna näiteks Antarktika teatud osad hoopis jahenevad, kas võiks siiski tegemist olla looduslike teguritega? Ega meie kõiki globaalse kliima keerulisi mehhanisme ja nende omavahelisi suhteid tõepoolest veel ei tunne. Ometi, arvukate uurimuste alusel on kliima soojenemise looduslike põhjuste tõenäosus vaid 5% ligidal. Seega jääb sõelale ikkagi inimtegevuse mõju.

Mis tõstab süsihappegaasi hulka atmosfääris? Esimesel kohal on orgaaniliste kütteainete (kivisüsi, õli, turvas, puu jt) kasutamine. See ei piirdu ainult vabrikute ja jõujaamade küttekolletega, vaid sama oluline on põlemine mootorites (autod, lennukid jm sõidukid). Siit pärineb ca 75% atmosfääri paisatud süsihappegaasist. Ülejäänud 25% on metsade, eriti troopiliste vihmametsade, maharaiumise tulemus (rohkem maapinda põllunduse ja karjanduse jaoks). Miks mängivad metsad nii suurt osa? Looduses valitseb normaalselt tasakaal: põlemise, elusolendite hingamise jne. kaudu tekkinud süsihappegaasi toodavad ümber puud ja taimed, andes vastu hapnikku (fotosüntees). Nii on see püsinud tuhandeid aastaid. Inimese tulekuga on tasakaal muutunud. Mõelgem vaid, et veel aastal 1850 oli Maa elanikkond ainult 1,2 miljardit. Praeguseks on rahvaarv 6,5 miljardit ja kõik nad vajavad eluruumi. Kui juurde lisada tehniline areng ja kasvav majandus, siis on mõistetav, miks mõju loodusele on nii drastiline. (Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus