Eesti Elu
Eurolaev lekib (2)
Arvamus 16 Dec 2011  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Viimastel kuudel on Euroopa Liidu (EL) võlakriis omandanud üha ohtlikuma näo, mis asjatundjate hinnangul ähvardab kogu eurolaeva põhja viia. Seetõttu püüdis ELi Ülemkogu 8. ja 9. detsembril toimunud kohtumisel jõuda euro võlakriisi peatavate otsusteni, et päästa, mis veel päästa annab.

Kuna 27 liikmesriigi juhtidel ei õnnestunud ELi lepete muutmise osas kokkuleppele jõuda, sõlmiti karmimate eelarvereeglite kehtestamiseks uus valitsustevaheline fiskaalkokkulepe, mille eesmärgiks on majanduspoliitika parem koordineerimine ja stabiliseerimisvahendite kindlustamine. Lepingu kohaselt peab liikmesriikide valitsussektori eelarve olema tasakaalus või ülejäägis. Kui liikmesriik on rikkunud 3% piirmäära, rakenduvad automaatselt rahalised karistused. Rahaturgudel valitsevate pingete leevendamiseks peeti vajalikuks võimalikult kiiresti jõustada Euroopa stabiilsusmehhanismi ehk ESMi leping.

Lisaks eurotsooni 17 liikmesriigile ühinesid leppega ka 9 ELi liikmesriiki, kus euro kasutusel pole, ainsana jäi eemale Suurbritannia. Kohtumisel Prantsusmaa presidendi Nicholas Sarkozy ja Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga nõudis Suurbritannia peaminister David Cameron oluliste erandite tegemist oma maa huvidest lähtuvalt, millest keelduti. Cameron teatas seepeale oma otsusest panna leppele veto. Ülejäänud otsustasid aga finantsintegratsiooniga edasi minna.

Cameron vs Merkozy ja Clegg

Meedia on ristinud Merkeli ja Sarkozy tandemi Merkozy’ks. Nüüd asus siis ELi kolmas tähtsam liige Merkozyga teadlikult opositsiooni. Selle hinnast võis vihjamisi aimu saada, kui Sarkozy keeldus Cameronile tippkohtumisel kätt andmast. Hiljem valas Cameron õli tulle, öeldes: „Ma olen kirjeldamatult õnnelik, et Inglismaa ei ole eurotsoonis ning me ei kavatse oma iseseisvuse väljendusest – naelast – iialgi loobuda.“ Ta tõdes, et kõnealusest leppest eemalejäämine on seotud riskiga, kuid lisas, et rahvuslikud huvid on tema jaoks kõrgemad.

Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik Ahto Lobjakas kirjutab: „Nagu aegluubis rongiõnnetus, rullub meie ees lahti geopoliitiline katastroof. Euroopa Liit, 20. sajandi Euroopa suurim saavutus, on koomas pärast seda, kui Suurbritannia end Euroopast pagendas.“ (PM, 12.12.11). Saksa päevaleht Bild võrdles Inglismaa eraldumist vahu eemaldamisega Pilsneri õllelt. BBC uudistes väljendati esmaspäeval kartust, et David Cameron riskib täielikku isolatsiooni jäämisega ja saab edaspidi euroliidus toimuvast teavet vaid ajalehtedest. Kuidas suudab ta seda ohtu elimineerida?

Pühapäeval kritiseeris Briti liberaaldemokraatide juht, asepeaminister Nick Clegg teravalt Cameroni otsust. Viimane kaitses oma samme esmaspäeval parlamendis, öeldes, et tal polnud valikut. Kuidas või kas üldse õnnestub Cameronil veel kahetiivalist valitsuskoalitsiooni koos hoida, selgub lähiajal. Samas näitavad viimased küsitlused, et enamus rahvast (60%) toetab konservatiivist peaministrit.

II maailmasõja tuhast fööniksina tõusnud EL on oma ajaloo kõige keerulisemas olukorras. Mida teha isepäise David Cameroniga ja Ühendkuninriigiga? Erinevaid arvamusi on seinast seina – alates viimase väljaviskamisest euroliidust kuni suuremeelse andestamiseni ja koguni Cameroni otsusekindluse imetlemiseni.

Uus fiskaalleping ja Eesti

Peaminister Andrus Ansip ütles enne Brüsselisse sõitu, et Eestit seal tehtavad otsused eriti ei eruta. Näib, et see oli veidi ennatlik arvamus. Mõistagi mõjutab kontroversiaalne fiskaallepe, eriti aga brittide eemalejäämine sellest, ka alles aasta tagasi eurolaevale astunud Eestit. Ahto Lobjakase sõnul tähendab Suurbritannia Euroopa Ülemkogu fiskaaldistsipliini kokkuleppest kõrvalejäämine Eestile revolutsioonilist pööret, sest Eesti on tema sõnul sellega oma kindlast liitlasest ilma jäänud. (ERR,09.12.11). „Kui peaminister Ansip teatas, et Eesti on Euroopa Liidu alusleppe muutmisega nõus, siis esimeseks loogiliseks reaktsiooniks oli – millega me õieti nõus oleme? Oleme harjunud, et valitsus ei vaja sellistes küsimustes rahva nõu. On meile aga seletatud, kuidas hakkab alusleppe muutmine meie edaspidist elu mõjutama?“ küsitakse Õhtulehe 9. dets. juhtkirjas.

Euroliitu kuulumine toob liikmesriikidele õigusi, aga samuti kohustusi, eriti praeguse võlakriisi lahendamisel, mis pole muidugi tekkinud Eesti süül. „Kuigi euro sularahana on meil kasutusel olnud vaid aasta, oleme europaadis, kord vastutuules loovides, kord pärituules purjetades, olnud juba aastast 1992. Ja meil pole olnud põhjust oma valikuid kahetseda,“ seisab 10. dets. Postimehe juhtkirjas. Hiljutise astumisega EFSF-i (European Financial Stability Facility) liikmeks andis Eesti nõusoleku osalemiseks mängus „kui kukume, siis kõik koos“ (V. Zirnask).

EL näib tulevikus kujunevat mingiks föderatsiooniks või liitriigiks. Eestlastena mäletame veel hästi ühes teises „liitriigis“ elamist. „Ilmselt tundub selline käsitlus 70 aastat kestnud maapealse põrgu ja lillelõhnalise Lääne-Euroopa vahele tinglike võrdusmärkide tõmbamisel mõnevõrra shokeerivana, kuid paralleelid on siinkohal õigustatumad, kui arvata võiks,“ kirjutab SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel oma blogis. Kuid igal asjal on ikka kaks poolt. Kes tahaks veel loobuda viisavabast reisimisest või töötamisvõimalustest Euroopas?


Peetakse võimalikuks, et Cameroni veto võib viia uue ELi aluseleppe koostamise ja kinnitamiseni lihtsustatud-kiirendatud korras. Ehkki see oleks liikmesriikide suveräänsuse ilmne kärpimine, pühendab ju eesmärk teadupärast abinõu. Ent kell tiksub, aega ja raha on väga vähe järele jäänud eurolaeva päästmiseks…
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus