Eesti Elu
Emajõelt ja Toomemäelt (1)
Kultuur 16 Mar 2012 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kolmapäeva, 7. märtsi õhtul leidis Tartu College’is aset kirjanduslik loeng, kus vana auväärne Taaralinn Emajõe ja Toomemäega oli tulipunktis. Lektoriks oli Agnes Neier Tartu ja Toronto ülikoolidest.

Kõnelejat tutvustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani. Tegemist on Pärnu neiuga, kes omandanud Tartu Ülikoolis bakalaureuse kraadi eesti kirjanduse ja kultuuri alal ning hetkel õpib Toronto Ülikoolis magistrandina võrdlevat kirjandusteadust. Torontosse saabus ta möödunud sügisel üheks aastaks. Oma loengu teemaks oli ta valinud „Emajõe kallastel. Tartust ja kirjandusest.“

Kuus aastat Tartus elamist on muutnud selle kõneleja kodulinnaks. Enda sõnutsi on teda alati huvitanud linnakirjandus – selline, mis tabaks linna enda olemuse kindlal ajajärgul; selle inimesed, kohad, kultuuri, mütoloogia ning nende seoste ajaloo ja tulevikuga. Linnana on eesti kirjanduses olnud esil eelkõige ikka Tallinn. Kõneleja küsib aga, kas meil on teos, mis teeb Tartu
„nähtavaks“. Teos, mis et tegeleks ainult kadunud linnaruumi kaardistamisega, vaid ehk ka Tartu vaimu tabamisega.

Otsitav teos jäi leidmata, kuid selle asemel vaatles kõneleja seitset erinevat autorit ja nende kujutatud Tartut. Seda subjektiivsel valikul raamatute kaudu, mis on äratanud temas äratundmisrõõme Tartuga seoses.

Oskar Lutsu Tootsi jaoks (Suvi) on linn midagi suurt ja lärmakat, kus kehtivad teised reeglid kui maal. Teda segab linnalärm, mis paneb vaikse maaelaniku pea huugama. Umbes samalaadset kogeb Tammsaare Indrek (Tõde ja õigus II), kes lisaks kurdab maale omase vabaduse puudust. Siiski lepitab Indreku linnaga Toomemägi oma kevadiste ööbikutega ning lõpuks muutuvad talle omaseks ka valgustatud uulitsad ja nende serva ritta laotud majad. Lutsu ja Tammsaare teosed pole aga siiski linnaromaanid. Ka Albert Kivikase romaanis „Nimed marmortahvlil“ kaotab Tartu pärast kommertskooli õpilaste Vabadussõtta minekut teose seisukohalt oma tähtsuse.

Ka Ene Mihkelsoni jaoks (Nime vaev) ei ole Tartu kõige õnnelikum linn. Kuna autor tegeleb jutustaja ebakodususe probleemidega, siis ei tundu Tartu talle kodulinnana, täis häid mälestusi. Tema Tartu on kurb ja väsinud ning ainsaks kenaks kohaks jääb ikka Toomemägi nagu ka Lutsul ja Tammsaarel. Emil Tode (Raadio) jaoks on Tartu hoopis provintsilinn, kuna minajutustaja on tihedalt seotud Pariisiga. Ainus paik, kus viimane oleks valmis elama, paikneb taas Toomel.

Positiivseima ettekujutuse Tartust ja üliõpilastest annab aga Bernard Kangro oma Tartu-sarja esimeses osas (Jäälätted). Teose peategelaste käikude ja arutluste taustal avaneb kilde 1930. aastate lõpu Tartu üliõpilaselust. Siin tutvume peale Toomemäe ka tudengitubade, loengusaalide ja kohvikutega. Kangro on püüdnud tabada mitte ainult kuulsat „Tartu vaimu“, vaid midagi veel üldisemat, millele Karl Ristikivi pakub nimeks „Tartu hing“.

Viimasena vaatles kõneleja noorema põlve kirjanikku Mehis Heinsaart, kelle Tartu ei ole üliõpilaste ega sõja ja mälestuste Tartu, vaid on hoopiski linnunokaliste meeste Tartu, kus inimesed kasvavad ülikoolikohvikus toolidega kokku. Kuigi ta ise on Tartu-põhine kirjanik, on kodulinn talle vaid tegevuspaigaks, sest „kindlas geograafilises piirkonnas tegutsemine pakub rohkem mängulõbu“.

Niisiis on igaühel oma Tartu ja ei saa öelda, et üks oleks parem kui teine. Või siiski... Millegipärast ei suuda vabaneda kiusatusest lõpetada ülevaadet tsiteerides koos kõnelejaga Bernard Kangrot romaanist „Jäälätted“:

„Sinu saatus on Tartu, see igatsuste linn, kuhu oled püüdnud jääda iga hinna eest ja mille jaoks oled palju ohverdanud. Sa ei pääse siit välja iialgi, kuigi tahaksid. Aga võib-olla pole kümne aasta pärast see Tartu enam sugugi see, mis ta siis oli, kui sa siia esmakordselt tulid. Tartu muutub, aga sina ei muutu. Või vastupidi – Tartu jääb, aga sina ise pole enam endine. Tartu muutub iga aastaga, sa ainult ei märka seda. Ta ongi muutnud sestsaadik kui sa tulid...“

Kui pärast loengut kõnelejalt küsiti, kuivõrd ta ise Tartut teistele eesti linnadele eelistab, oli vastus pisut põiklev. Mainis, et olles viimased kuus aastat põhiliselt Tartus veetnud, puudub võrdlus. Lisas aga, et ta isa, kes omandas kõrghariduse Tallinnas, tähendas tütart Tartus külastades, et oleks soovinud seda saada siinses õhkkonnas.

Oli rõõm näha publikus kenakest hulka noorema generatsiooni esindajaid. Piret Noorhani tänas kõnelejat trükisega ühest teisest Tartust – sellest, mille seinte vahel loeng aset leidis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus