Elu estdocs 08 lainel (1)
Arvamus 24 Oct 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
I

Reedel, 17. oktoobril täitus Tartu College’i suur saal filmihuvilistega.

Festivali avamise eel kinnitas direktor Ellen Valter, et töörohke aasta on loonud kõik tingimused edukaks filminädalaks. Ettevalmistused on tehtud, just Eestis esilinastunud film „Detsembrikuumus“ on kohale jõudnud. Ellen kiitis töökat ja kohusetundlikku tiimi. On loodud uusi sidemeid ning leitud moderaator, Piret Tibbo-Hudgins, kes filmialase erihariduse saanud Moskvas ja tegev Tallinnas nii filmide produtsendi kui õppejõuna. Festivali zhüriis on kolm tuntud kinospetsialisti: Kalli Paakspuu, Zoe Dirse ja Edgar Väär.

Lausa lennuväljalt festivalile jõudnud moderaator jõudis EESTI ELU lugejatele kinnitada, et Toronto estdocs on Eestiski teatud-tuntud ja et temagi produtseeritud filme on siin näidatud (Ruudi, Teine tulemine, Laulev revolutsioon).

Ta luges moderaatoriks olemist austavaks ja vastutusrikkaks, öeldes: „Astun publiku ette kui filmisaadik kodumaalt.“

Ellen Valter tänas avasõnas festivali aupatrooni EV presidenti T. H. Ilvest, lugupeetud sponsoreid – Tartu Instituuti ja Tartu College’it – ja andis hr. Elmar Tampõllule kogumiku eesti filmikirjandust.

Tõnu Orav kinnitas, et festivalinädalal korraldataval loosimisel on võimalik võita priipilet Eestisse (ja tagasi). Eelmise aasta võitja Kai Kiilaspea tunnistas, et on oma võidu „ära kasutanud“.
Ja siis festivali avalöök – Surmaretk.

Kurb ja valus film. 11. sept. 1997 uppus Kurkse lahte 14 Eesti kaitseväelast. Sündmus muutis paljude inimeste elu- ja maailmakäsitlust.

Lavastaja Tõnis Lepik on loonud portree päästetust ja päästjast. Õnnelikku inimest selles filmis pole. Kaunis mälestussammas Kurkse lahe kaldal ei saa kuidagi korvata 14 noore mehe elu.
Sõnavõtjad avaldasid tunnustust selle ekstreemse filmi loojatele.

On kahju, et filmis ei kajastunud seik: kuidas oli võimalik, et kuuldavasti väga hea ettevalmistusega ja väidetavalt väga hea ohvitseri juhitud luurerühm sattus ilma igasuguse julgestuseta ulpima tormisesse merelahte? Sõjas oleks see mõistetav, rahuajal mitte. Aga see peaks juba uue filmi teema olema ja selle tegemine veelgi raskem.

Vaheaeg veedeti S. Holmbergi kaetud toidulaua juures ning veini-õlut jagati (kehtiva valuuta eest) baarist.

Õhtu teine film Ilusad inimesed (lavastaja Vahur Laiapea) on Eesti publikule „avastanud“ puuetega inimesed. Muidugi on nad alati olemas olnud, ainult „viisakas“ seltskonnas mitte kõneaineks.

Film koosneb nagu kahest (vast kolmest?) filmist.

Kõigepealt iludusvõistluse ettevalmistamine ja käik. Missikandidaate abistamas oma ala tipud: kostümeerijad, kosmeetikud, iluduskuningannad jt.

On kaunis ja veidi kurb.

Pähe torkab mõte (siis, kui näidatakse härrasmeest, kes on Eestis käivitanud „missikarusselli“), kas see päris-missindus pole mitte oma aja ära elanud?

Samas, para-missindusel peaks olema tulevikku. Vajavad ju needki neiud hoolt ja tähelepanu.
Ühel neiul, Pillel, on unistus teha ise üks film. Siin tuleb talle appi eesti tuntumaid filmilavastajaid Peeter Simm. Ilus inimene temagi, hingelt.

Kolmas film oleks siin valmisprodukt – Pille film oma perest. Kahjuks jääb teise ja kolmanda filmi piir veidi häguseks, Peeter Simmi tundub kolmandas filmis vast palju olevat.

Suur tunnustus ja kummardus eesti dokumentalistikale: uut hingamist oleks nagu märgata.
Festivali esimese õhtu peab lugema kordaläinuks: ekstreemsed, huvitavad, probleemsed filmid.
Publiku vastuvõtt oli soe, märkimisväärselt heal tasemel, moderaator Piret Tibbo-Hudgins sai rohke aplausi.

II

Laupäev.

Festival on kolinud Munk Centre’isse. Saal rõõmustab publiku tasemega, kurvastab aga tagasihoidliku hulgaga.

Universitas Tartuensis 375

Film on tehtud ilmselt Tartu Ülikooli (TÜ) tellimusel. Lavastajad Märten Vaher ja Rene Vilbre.
Teel linastuspaika meenus üks anekdootlik juhtum. 1952. a. pühitses Tartu Riiklik Ülikool oma 150. sünnipäeva. Kõrgeid külalisi kutsuti lähedalt ja kaugelt. Kutse sai ka üks väga tuntud akadeemik Moskvast, kes vastas: „Olen nähtavasti meie ajast tunduvalt ees – mul on õnnestunud viibida TÜ 300. sünnipäeval, seega pole mul füüsiliselt võimalik 150-ndale tulla.“ Nojah.

Film on korralik, saba ja sarvedega doc. Kõnnime kuue samba (universitas, professores, gloria, genius loci, historia ja tradition) vahel ja otsime seitsmendat tarkuse sammast. On see igavene noorus, TARTU VAIM või ehk midagi muud?

Ajaloost räägitakse ausalt, tänapäevast piisava informatsiooniga, tulevikust loodetakse palju. Meeldiv ja teaberohke, asjast ja ajast eemalolija tehakse targemaks.

Virisemist:

• mitu korda näidatakse maailmakuulsat vene kirurgi Pirogovi. Tema ausamba ümber olla mõnus murul peesitada ja õlut libistada. Tore see.

Aga venestamisajast kõneldes tulnuks ehk rääkida sellest, et tuntud kirurg on korduvalt sõnas ja kirjas väljendanud oma põlgust eesti rahva suhtes.

• paaril korral on ekraanil eksrektor Peeter Tulviste, kes kannab „just-praegu-mütsimeistrilt-saadud“ teklit. Teiste lugupeetud tänapäevaste suuruste kõrval mõjus natukene naljakalt, see vist polnud tegijate taotlus.

• ja lõpuks (see käib kõigi kolme nähtud filmi kohta) – oma keelt me hoiame ja armastame, inglise keelega on eesti filmitööstusel rohkem kui tõsiseid probleeme.

Raport: Roheline Eesti

Lavastaja Monika Siimets tõstab kogu maailmas paljuräägitud problemaatika (üritades asja muuta Eesti-keskseks): inimese energiavajaduse rahuldamise tulevikuteed. Meie puhul riigi sõltumatust, iseotsustamist ja oma tee leidmist silmas pidades. Kõnelevad targad mehed ja (rõhutatult) vähem arukad. Arutelud asjatundlikud, ettepanekuid rohkesti … aga on ju üht-teist proovitud, mõnigi katse nurjunud, pole ühtset plaanigi.

Rohelise Eesti idee on üllas, tal on oma toetajaskond (Eesti Riigikogus on rohelistel 7 saadikut, Kanadas ei ühtegi). Ometi olen veendunud, et ühe (väikese) riigi eraldiseisva üksikvõitleja tee on lootusetu.

Kahjuks. Tuletame meelde, et logo TERE TULEMAST EESTISSE läks ainuüksi maksma miljoneid kroone. Roheline Eesti vajaks (mõtleme uurimistöödele, ühtse plaani koostamisele, teadlaste, rakendajate ja ehitajate koolitusele + kogu süsteemi väljaarendamine ja -ehitamine, tööle rakendamine ja töös hoidmine) raha, mida EV eelarve teps mitte kanda ei suuda. Filosofeerida on kena, aga tuletame meelde, mis ebaküpse filosoofia ellurakendamise katsed inimkonnale on toonud.

Ilma plaanita, ilma rahvusvahelise koostööta ei hakka Rohelise Eesti rong sõitma. Rahvusvahelise koostöö hetketasemest saame aga selge pildi täna maailmas toimuvast.

Palju õnne!

tuleks öelda selle filmi lavastajale Urmas E. Liivile.

Eksperiment on julm, intrigeeriv, arvatavasti ka mitte üldistust pakkuv. Kolmel noormehel (kaks eestlast, üks venelane) on tulemas täisiga tähistav sünnipäev. Lavastaja usaldab kaamerad noorukite sõpradele, saamaks nii autentset pilti pidustustest. Pilt saadakse ja see on piisavalt masendav, oma naturaalsuses põnev.

Lavastaja tunneb, et filmiks on seda vähe ja põimib sisse stuudiost sünnipäevalaste „ülekuulamised“. Need stseenid on korralikult tehtud ja rikkad sõnalisest informatsioonist, avavad ja täpsustavad noorte mõtteilma.

Raske on, meelde jääb, kaugelt (üle ookeani) vaatamine ei tee asja lihtsamaks. Mõtleme, kui palju meie siin Kanadas ikkagi tunneme teismeliste elu- ja mõtteviisi.

Ometi pean seda seninähtud filmidest parimaks, kõigi tema kohmakuste ja vigade kiuste.

Arutelu käigus esitas advokaat Mart Pikkov väga hea küsimuse: „Mis juhtunuks siis, kui kaamerad oleks antud filmi naistegelaste kätte?“

Hea küsimus, vast lavastaja katsetab?

Antagu andeks, kui veidi virisen:

• selle filmi puhul jääb eesti ja vene keelt mittetundev vaeslapseks. Paljugi informatsioonist ei tule visuaalist, sõnal on sedapuhku oluline roll. Tõlget ei ole.

• rohkem soovituse korras: rahvaalgatuslikult võiks kohustada EV valitsuse haridus-, kultuuri- ja sotsiaalministreid esmaspäeva hommikuti, enne tänuväärsesse palgatöösse sukeldumist, filmi vaadata. Ei teeks filmi vaatamine kahju teistelegi rahvaesindajatele.

III

Pühapäev on puhkepäev, estdocs.08 korraldajatele ja publikule aga töö- ja filmipäev. Oldi pea 400-liikmelise kogukonnana Isabel Bader teatris.

Detsembrikuumus

Lavastaja Asko Kase toob märulifilmis vaataja ette 1. dets. 1924 mässu Tallinnas ja selle „niiditõmbajad“ Leningradis. Ei tasu arvata, et märul kunstiteosena peaks asendama dokfilmi. Tal ikka omad seadused, ta pole ometi ajalooõpik, vast loodud inimesele närvikõdiks. Omamoodi informatsiooniallikaks võib teda kasutada.

Lavastaja Asko Kase andis torontolastele GALA PREMIERE’i, kus õnge otsa oodati suurt kala. Kala oli päris kopsakas, aga veel mitte see patriootiliste unistuste SUUR KALA. Eestlane kodus ja ulguilmas ootab ajaloo ainetel-lainetel ringiõõtsuvat ja nähtavasti oma aega ootavat SUURT KALA.

Märulifilmil on omad kindlad reeglid. Võitlevad head ja halvad, kes peavad usutavad olema. Püssid peavad paukuma (kas just niipalju?) ja pussid veristama, noored peavad armastama ja kannatama, kurjale vastu panema ja lõpuks õnneni jõudma. Lõpp peab publikule pisara silmanurka tooma ja asi ants.

Antakse andeks, kui midagi ebaselgeks jääb ehk mõned otsad ripakile. (Silmatorkavalt ebaõnnestunud olid episoodid Tondi sõjakoolis aset leidnud lahingust. Märulifilm ei peagi meelde tuletama sündmusi tankipolgus ega sõjaväe lennuväljal. Muide, EV sõjakohus mõistis mahalaskmisele kaks eesti lendurohvitseri.)

„Detsembrikuumus“ soovib kohati enam – olla siin ja seal. Üle oma tagumiku hüpata on riskantne: tervet maailma pihku võtta ei saa.

Filmis on rida ajaloolisi isikuid, mõned otse nimeti, teised vihjamisi ja nemad kannavad filmi. Rääkigem siis neist:

JOHAN UNT – kindralmajor.

Sünd. 12. märtsil 1876, mulk. Oli tsaariarmees 1987-1917. Tegi kaasa Vene-Jaapani sõja ja I maailmasõja. Võitles Vabadussõjas ja sai 1920.a. Tallinna garnisoni ülemaks. Langes (väidetavalt) kommunistliku terroristi ohvriks ja suri 7. aprillil 1930.

Kindrali elukäik sisaldab kahtlusi, ka kaksitimõistmisi. Vabariik on talle omistanud Vabadusristid – I 1.2. järk ja III 1.2. järk.

ERNST PÕDDER – kindralmajor.

Sünd. 10. veebruaril 1879, võrokene. Tsaariarmees 1897–1917. Vene-Jaapani sõja veteran, I maailmasõjas sai 3 korda haavata ja korra põrutada. Vabadussõjas kõige ohtlikumates lõikudes, purustas Landeswehri ja lõi meie Võidupüha traditsiooni. Kaitseliidu organiseerija. Suri 24. juunil 1932. Vast enim tagaräägitud eesti ohvitser läbi aegade. Ju ta siis isiksus oli. Eesti Vabariik on teda vääristanud I 1.1.j. Vabadusristiga.

Jaan Anvelt – filmis Jurist. Nojah, oli mis ta oli, kommunistlikul Venemaal maha ta lasti.
On veelgi nimeliselt ettetoodud ajaloolisi isikuid, aga jutuks pole siinkohal põhjust.
Pagar (Ain Lutsepa esituses) on meeldejääv, tema poja roll jääb arusaamatuks, aga andekas lapsnäitleja kuulub juba märuli nomenklatuuri.

Ilus episood: sõdur – „Ma olen venelane, aga ma pole kommunist“. Kes pronksiöö sündmusi mäletavad: märatsejad sülgasid just neile politseinikele näkku, kelle rinnal kaart vene nimega. Ei midagi uut selle päikese all.

1924. a. Tallinna miljöö on hästi taastatud, välja arvatud mõned detailid. Olgu siin üks: kaitseministeeriumi keldriaknad müüriti kinni peale II maailmasõda, siis asusid seal KGB piinakambrid.

Armastuslugu (märuli oluline komponent) on veidi naiivne, vahel lausa kohmakas. Lauljanna Koikson korvab filminäitleja kogenematuse ometi liigutava lõpulauluga.

Publik jäi rahule. Oma üllatuse sai ta öisest Tallinnast otse suurele ekraanile toodud lavastaja Asko Kase ja produtsent Artur Talvikuga, mõlemad ekraanitutvuse põhjal väga sümpaatsed ja targad inimesed. Kahjuks puudus moderaatoril intervjuude kompositsioon ja publikutunnetus.

Õhtu õppetund: jätame ASKO KASE ja ARTUR TALVIKu nimed meelde.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus