Elamine luule hõllauses (2)
Kultuur 13 Apr 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tiiu Jüriado, Luule on ime. Illustratsioonid Liia Lüdig-Algvere. Kirjastus Kentaur 2006. Tartu. 128 lk.

Eesti-Kanada luuleühing, mille siinpoolseks esindajaks on olnud luuletaja Eerik Purje, andis aasta alul välja kaks kaunist luuleraamatut - Eerik Purje „Tunglaid ja teri“ ja Tiiu Jüriado „Luule on ime“, mõlemad raamatud väga kaunis köites. Samuti on toodud eesti luule tutvuskonda mõned tosinad luule sõpru ja hindajaid. Tahaks loota, et vastupidi, kodumaal tutvustatakse ka võõral pinnal elukoha leidnuid ja luuleraamatute paar ei jää ainsaks.

Eelmises luulekogus sai autor lugejaile lähedaseks Johanna Merikajaka pseudonüümi all ja värsikogu nimeks oli valitud „Kajakalaulud“, rõhutamaks loomingu laulvust ja seost vabadusega. Uues luulekogus on tsüklid „Juua armastuse peekreist“, „Igal minu riimireal on õigus elu nõuda“, „Olla looduslaps on mõnus“, „Su enda mõte ilmselt saatust kudus“, „Ära eksijatki nea“ ja „Kõik kes on aland, on veres ja peres“. Neis teemades ongi märgitud poetessi elu pidepunktid, tunne, et luuletamine on imedega tegelemine, aga ka „kulg seisneb / mõtete / õiges seadmises,“ milleks on vaja juua kosutavast armastuse peekrist.

Duetis Lundkvistiga on läbitud eluseadused ja nende järgi eneselegi õigustusi otsitud või mõnikord arvamusi eneseõigustusiks peetud. Ka luuletamine vormub sellepärast, et talle meeldib mõtelda, hõlmates neisse maailmast ihaldatavad mehedki, kel on iseloomus pidev loodusseaduslik rünnakuplaan „omand on koorem — mina tahan ka tiibu kasutada“. Sellega saab mõistetavaks eelmise kogu lennukus ja lendamisega seotud mõtted. Poetess on avastanud, et temas elab hingelind ja looming on selle tulemuseks, kuhu „saab vahel minna / peitu ilma kärast“.

Suureks osaks loomingust on arutelu vahekorrast loominguga, katsetest avada selle mitmekülgsust, müstilisust ja maagikat, mida ta pole olnud võimeline selgeks mõistma ehkki see on olnud elu osaks, kus mõtted „vormitakse salmidesse / lastelastele / elutarkus pandud valmidesse / säilitamaks luulelistele“. Luuletajal on lähedane side oma loominguga, suure ime pühasus, mis teda on hoidnud kütkes ja täitnud ta ookeanina laiutava südame. Kui keegi tahab temaga kohtuda, siis on selleks avatud uks tema värssidesse.

Lapselikult küsib ta, kuidas saaks looja anda inimesele vaimuvalgust edasi oma väärt ellusuhtumisest. Ja leiab, et ega iga mõte pärale ei jõua, sest mõttedki on esmalt saanud vormi enese jaoks. Aga mõtte jõgedel on Tiiu Jüriado julge vaatleja, jõudes ikka sügavamale ja läbinägevamaks, teades et õpetlik on iga hetk. Ta on avastanud ilu looduses ja imetlusväärset selles, mida seletab noodikeel ja mida seletavad numbrid. Kaasaja iseloomuks on mälestuste kella helistamine, mis kogub kaasahaarava ja meelelise läbielatu.

Raamat on kauni välimusega ja toob lähedale kogemuse kodumaiselt loojalt, kes on leidnud, et elada luule imes on andnud talle võrratu elurikkuse. Seda elukogemust on poetess valmis edasi andma.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus