Eiki Berg: Kremli status quo PM (1)
Arvamus 24 Nov 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eiki Berg, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor

Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg kirjutab, et Venemaa ei kavatse loobuda oma «lähivälismaa» poliitikast. Euroopa peab sellega arvestama.

Draama, mida välispoliitilisel areenil etendatakse, pole teps mitte uudne kergekoeline sõnalavastus, vaid ikka katse tõsta esile ja mängida läbi unustatud vana. Midagi sellist klassikalist 19. sajandist, mis osalejad kindlatesse etteantud võimuraamidesse surub, igaühel oma kindel staatus ja roll. Ja kas tegemist ongi enam draamaga, kui suflöörid asendatakse dirigentidega ja mänglevast tekstist saab filigraanselt lihvitud heliteos?

Tere tulemast kontserdile, kus Venemaa püüab mängida suurtele riikidele kohaseid strateegia- ja võimumänge laiemas Euroopa regioonis.

Venemaa erinevad rollid (läbirääkija, vahendaja ja kaasaaitaja) avalduvad ilmekalt «lähivälismaa» külmutatud konfliktides. Sõltuvalt orkestreeritavast Venemaa rollimängust on Taga-Kaukaasia ja Moldova sise- ja välispoliitikas toimuv erineva mõjumääraga. Venemaa enda arengud on sealjuures vähem tähtsad, kuna vaade külmutatud konfliktidele Kremlist on sõltumata ajahetkest ja juhtivatest isikutest olnud viimase 20 aasta jooksul varjamatult status quo keskne. Kuigi Vene-Gruusia sõda osutus avalike suhete kontekstis ämbrikolinaks, on Venemaa praeguseks suutnud kasvatada oma mõjuvõimu sel määral, et Merkel ja Sarkozy möönavad mõningate «tööõnnetuste kiuste» Venemaa tahet ja suutlikkust olla seotud külmutatud konfliktide reguleerimisega. Kahjuks võib aga esmamulje osutuda petlikuks.

Venemaa suhted «lähivälismaa» de facto riikidega tuleks asetada president Medvedevi üleeuroopalise julgeolekuarhitektuuri ideelisesse raamistikku (5. juuni 2008, Berliin), kus USA ja NATO on jäetud teisejärgulisse rolli selles osas, kuidas Euroopa suured, ennekõike Venemaa ning Saksamaa ja Prantsusmaa (Euroopa Liidu nimel) omavahel lepivad vaikimisi kokku oma mõjusfääride ulatuse. Deauville’i ühisdeklaratsioon (19. oktoober 2010) puudutab muuseas ka koostööd Euroopa julgeolekuarhitektuuris. See näeb ette ELi-Venemaa võimalikud ühisaktsioonid, mis tooksid leevendust Euroopa julgeolekuprobleemidele.

Näiteks Transnistrias, kus piiritlemine, samuti mõjuväljade ja võimu jagamine hoiaksid Moldova Euroopa Liidu struktuuridest ja NATOst eemal. Usutavasti viiks see küll Transnistriast välja Vene väekontingendi ja võimaldaks Transnistrial Moldovaga konföderaalsetel alustel taasühineda. Kuid lõplik lahendus kujuneks siiski Serbia – Montenegro ja Sudaani – Lõuna-Sudaani lahutuste analoogist lähtuvalt.

Mis veelgi olulisem, Venemaa saab sel moel võimaluse orkestreerida uuel Euroopa kontserdil. ELi-Venemaa tippkohtumine 2010. aasta detsembris võib tõsimeeli luua ühise julgeolekukomitee, mis ainult ei kaasa Venemaad Euroopa julgeoleku tagamisse, vaid hakkab ka oluliselt rohkem arvestama Venemaa huvidega oma «lähivälismaal».

Osava läbirääkijana toetab Venemaa sõnades Moldova territoriaalset terviklikkust, tegudes jällegi talitab nii, et Transnistria julgeolek oleks parimal moel tagatud. Suure tõenäosusega kinnistub Moldova alliansiväline neutraalsus ning saab hoogu juurde katse otsida konfliktile lahendust Kremlist, sõltumata sedapuhku Moldova valimisjärgsetest (valimised on seal eelseisval pühapäeval) poliitilistest jõuvahekordadest ja parlamendi valitava presidendi poliitilisest seljatagusest. Venemaa omakorda jätkab Transnistria toetamist tagastamatute laenude, otsetoetuste, investeeringute ja odava maagaasiga.

Pole põhjust arvata, et Vene väekontingent hakkaks siiski Transnistriast liikuma enne, kui staatuskõnelused on konfliktseid osapooli rahuldava lahenduse andnud. Viimases on aga Tiraspoli võimudel sama palju vetoõigust kui Chisinaul. Detsembri keskel aset leidvate Transnistria parlamendi valimiste kontekstis on loodud valimisliit Koos Venemaaga, mis suure tõenäosusega võimaldab saavutada Venemaaga ühinemist pooldavatel jõududel (ennekõike Proryv, aga mõningal määral ka Obnovlenie ja Spravedlivaya Respublika) arvestatava enamuse. Vähe usutav, et Transnistria põhiseaduslik lähenemine Venemaale ja legaalsel teel läbiviidud setsessioon oleks Venemaa «lähivälismaa» huvidega vastuolus.

Naftarikas Aserbaidžaan, kelle tagalat kindlustab Euroopa-lõimumises pettunud Türgi, on hoopis teisest kaalukategooriast kui Moldova. Pealegi ei ole Mägi-Karabahhia Armeeniale kaotatud «vene enklaav», vaid üksnes meelepärane abinõu põhjendamaks Vene väekontingendi viibimist Türgiga (loe: NATOga) piirnevatel aladel Armeenias. See, mida tülipooled Venemaalt ootavad, on vahendustegevus: rahu sõjaväebaaside (Armeenia) ja meelepärase energiapoliitika (Aserbaidžaan) eest. Mõistagi tähendab «rahu» Armeeniale ja Aserbaidžaanile erinevaid asju ning Mägi-Karabahhia käest ei küsita seda üldse.

Venemaa täheldatav aktiivsuse kasv Karabahhi konflikti reguleerimises (näiteks Medvedevi kohtumine Armeenia ja Aserbaidžaani juhtidega Astrahanis tänavu 27. oktoobril) on märk jätkuvast huvist hoida konfliktseid osapooli oma huviorbiidis. Seetõttu pole edaspidi kellelgi peale Minski grupi (Venemaa eesistumine koos Prantsusmaa ja USAga) siia lahingutandrile asja. Venemaa mõju ulatus on aga otseses sõltuvuses vahendustegevusest – selle äkiline katkemine ühes status quo muutusega võib tähendada Aserbaidžaani täielikku seljakeeramist Venemaale või Mägi-Karabahhia mõju tugevnemist Armeenia sisepoliitikas. See, et Armeenia orienteeruks rohkem läände, on väheusutav.

2008. aasta augustisõja järgsed Vene-Gruusia suhted on olematud. Olles ise konflikti segatud, on Venemaa kaugel rahuvahendamisest ning staatusläbirääkimistest Gruusia ja Abhaasia vahel. Peale multilateraalse Genfi kõneluste formaadi neid lihtsalt ei toimu. Venemaa on otsustanud kaasa aidata Abhaasia riikluse loomisele, luues Suhhumiga diplomaatilised suhted ning võttes enda peale järgnevateks aastateks Abhaasia piirivalve ja riigikaitse tagamise. Venemaa aitab jõudumööda kaasa Abhaasia moderniseerimisele, mis seisneb kohalike eelarveaukude lappimises, investeeringutes infrastruktuuri rajatistesse ja finantsinstitutsioonide kontrollis.

Sõltumata sellest, millised on Gruusia sise- ja välispoliitilised arengud ehk siis Saakašvili võimult tagandamine või Gruusia venemeelne orientatsioon – see ei too kuidagi kaotatud alasid tagasi. Küll aga võimaldab arutlus uue julgeolekuarhitektuuri osas luua «võimaluste akna», mille kaudu Venemaa saab teostada oma jaga-ja-valitse-poliitikat. Näiteks ignoreerida Lissaboni NATO tippkohtumise üleskutset lõpetada Lõuna-Osseetia okupeerimine ja rõhuda uutele väljavaadetele Transnistria konflikti lahendamises, mis realiseeruksid Venemaa näpunäidete kohaselt. Need noodid Euroopa kontserdil aplausi ei too.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus