Ei ole halbdust ilma headuseta (1)
Kultuur 07 Jul 2006 I.R. LiscinskiEWR
    Trüki   E-post   FB     
Piret Järvekülje mäletamisi aastatest 1946-1960
Raamatu autor Piret Põldmäe ©2003, keeleline toimetaja Heili Soosaar. AS Rebellis.


Nii kui ma silmad raamatu kaanele viskasin ja nägin „aastatest 1946-1960“, võpatasin ega tahtnud seda lugeda. Aastaid tagasi, kui lugesin Ann Lehtmetsa ja Douglas Hoile'i SENTENCE SIBERIA, tõotasin enesele mitte enam okupatsiooni kirjeldavaid raamatuid lugeda, sest need suruvad mind hingeliselt ja võtavad öösel une. Tihti aga kingitakse mulle raamatuid nagu Anne Appelbaumi GULAG ja Jaan Roosi LÄBI PUNASE ÖÖ ja ma olen pidanud end jälle hingeliselt piinakambrist läbi tirima.

Nüüd pressis tütar Anna mulle peale, et pean ülalnimetatud raamatut lugema. Tema on nüüd eesti keele grammatikast ladina keele grammatika abiga jagu saanud, ja tahab minuga selle raamatu üle mõtteid vahetada. Mu mõlemad tütred oskavad igapäevast eesti keelt, aga et Anna nii palju vaeva on selle äärmiselt keerulise grammatikaga näinud, oli mulle suureks üllatuseks ja rõõmuks.

EI OLE HALBDUST ILMA HEADUSETA on lapse seisukohalt kirjutatud. See stiil annab autorile teatud vabadused kõigesse suhtuda mitteteadjana, mitteanalüüsijana ja kasutada rohkelt murdekeelt. See tundub nagu hiina lõuna, kus juurvili, seened ja liha on kõik koos, ja praetakse ruttu väga kuumal pannil. Ja see pann oli tõesti kuum, kui laps oma süütu meelega puudutas mõisteid, mida ei tohtinud puudutada või mis olid perekonnale ohtlikud. Autor on vankumatult oma lapse-esitustest 342 lehekülge kinni pidanud, mis on stiilselt suur ja väärikas saavutus.

Lapse eriline vaateviis on võluv: ta peaobjektid on silmad ja juuksed. Neile lisab ta igasugu pisiasju, mis inimeste isiksust ja omapära paremini allakriipsutavad kui pikad kirjeldused. Just nendes märkustes on elava kuju võtnud kommunistide mõttetud ja metsikud teod, mis mind hingeliselt väga survasid.

Kui peale Pireti ema surma tulid kommunistlikud röövlid inventuuri tegema ja istusid Järvekülgede toas, siis Piret ütles, et neil on „kaks vene onu ja üks vene tädi“. Kenamini ei saaks nimetada neid valitsuse ja võimu esindajaid, kes selle õnnetu perekonna paljaks röövisid ja laiali ajasid. Mis kasu sai riik kahe klaveri müügist või ühe hea kirurgi vangistamisest? Ja Georg Järvekülg oli kindlasti hea kirurg. Ta tööst ei leidnud Leningradist toodud kontrollijad mingit viga. Aga nähtavasti oli ta pinnuks silmas kahele arstile ja ühele kojanaisele. Nad läksid ja esitasid valekaebuse dr Järvekülje peale, kes otsekohe pisteti Pagari tänavas vangikongi ja mõisteti 10 a vangilaagrit Narvas. G. Järvekülg maeti vangide kalmistule perekonnale teatamata, haua märgistuseks ainult üks laud vangi numbriga. Ümbermatmiseks ei saanud perekond luba. Hiljem selgus, et dr Järvekülje süüdi mõistmise põhjus oli keelatud raamatute ja ajakirja „Maret“ omamine!

Piret oli perekonnas noorim ja ainult 8 aastat vana, kui ta ema suri. Vennad olid vanemad - Jaak 14 ja Toomas 19. Poisid ei saanud ülikooli arstiteaduskonda sisse, kuna olid rahvavaenlase lapsed! Piret viidi elama tädi Truu juurde, kellel oli nii väike korter, et Piret pidi klaveri all põrandal magama.

Teine tädi, Ella, oli ainult ühe käega. Ta vasem käsi oli 1944. a Tallinna pommitamisel raskesti pihta saanud ja amputeeriti. Sellele vaatamata oli tädi Ella poes müüjaks ja sai isegi siidsukki demonstreerida. Lihtsalt uskumatu, kui tugevaid naisi Eestis oli.

Pealekaebamine oli sel ajal sport. Kui Piret astus lähimasse kooli olid kohe kaebajad kohal seletamas, et Piret ei ole oma tädi juurde sisse kirjutatud. Tädi Truul oli palju tegemist kuni ta asjad sai joonde ajada.

EI OLE HALBDUST ILMA HEADUSETA on peamiselt vaeslaps Pireti võitlusest oma elu eest. Autor Põldmäe on veenvalt Piret Järvekülje teisik ja tal õnnestub sukelduda oma igapäevaste pisiasjade keskkonda nii veenvalt, et kiskus mind kaasa, nii et ma ei saanud seda raamatut käest ära panna. Piret oli julge ja andekas laps, kes vene lastega mängides vene keele ära õppis. Tal oli ka eestlase sitkuse juures kavalust, kuidas mitte tädi Truud pahandada.

Paljude sugulaste ja sõprade kõrval oli Piretil võrratu vanaema, kes teda oma armastusega soojendas. Vanaema nägemine oli vilets ja ta jalad haiged, aga ta töötas ja tegi, mis võimalik, kui Piret oli kohutavalt haige ajukelmepõletikuga ja vend Jaak paranemas raskest seljaoperatsioonist.

Need asjaolud andsid mälestusteosele dramaatilist pinget ja tõid ta romaanile lähemale. Kui Piret raamatu lõpul kohtab kena noormeest, siis lisandub teosesse ka pisut romantilist sära ja iga lugeja armastab õnnelikku lõppu.

Ainus varjukülg selles raamatus on keelelise pädevuse puudumine. Igal leheküljel on laensõnu, mõned neist nii veidrad, nagu tuleks nad hotentoti keelest!

Raamatus on palju perekonnapilte.

Minu tütrele jäi mõistatuseks, kuidas võisid kaks arsti puhtast õelusest kaevata oma ametivenna peale, mille tagajärjel see süütu inimene vangilaagris hukkus. Anna kordas ikka ja jälle, et arstid ju annavad Hippokratese vande inimelu hoidmise kohta. Kes teab, võib-olla kommunistid ajasid Hippokratese segamini hüpokriitilisusega?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus