Eestluspõhise rahvusluse suhe religiooniga Kirik & Teoloogia
Eesti kirikud 16 May 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eestluspõhise rahvusluse suhe religiooniga
 - pics/2015/05/44969_001.jpg

Alar Kilp ⋅ 15. mai 2015
http://kjt.ee/2015/05/eestlusp...
Religiooni ja rahvusluse suhet Eestis saab mõtestada ja mõista kolmel moel. Esiteks saab läheneda küsimusele ideaaltüüpiliste religiooni ja rahvusluse suhete valgel ning vaadata, millisele nendest olukord Eestis enim vastab. Teiseks saab vaadelda, mis religioonid on omanud Eesti rahvuslusega positiivset või negatiivset suhet, kuidas nende suhted rahvuslusega on aja jooksul muutunud ning ka seda, kui paljusid rahvusluse funktsioone kui paljud religioonid täidavad. Viimselt, ent mitte kõige vähem oluliselt, on paslik tähele panna ka seda, kuivõrd mõjutavad religiooni ja rahvusluse suhet muutused poliitilises rahvusluses endas.



Religiooni ja rahvusluse suhete mõistmise kolm viisi

Reeglina uuritakse religiooni ja rahvusluse suhteid lähtuvalt kolmest analüütilisest eristusest (vt Brubaker 2012, Eastwood; Prevalakis 2010, Juergensmeyer 1996).

Esiteks on oluline tähele panna, et iga poliitiline rahvuslus toimib kui religioon (omades omi rituaale, sümboleid, pühakuid, jms).

Poliitilise rahvusluse kõrgaeg algas alates 19. sajandi keskpaigast kuni 1. maailmasõjani. Selles vahemikus hakkas ammenduma (kristluse toetatud) absoluutne monarhia. Tekkisid töölisklass, kodakondsuspõhised poliitilised ühiskonnad, ajalehed, üldine kooliharidus, massiühiskond ja avalikkus. Poliitilise rahvusluse tõusuga paralleelselt tekkisid esimesed maailmavaated, mille eesmärgiks oli, kui mitte religioonita ühiskond, siis kirikuta riik ja poliitiline kogukond ikkagi.[1] Poliitiline rahvuslus alustas oma võidukäiku kõigepealt Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides, Lääne-Euroopas ja Ladina-Ameerikas, seejärel Kesk-Ida-Euroopas ja Aasias ning jõudis 20. sajandi teiseks pooleks ka pea kõikjale Aafrikas.

Möödunud pooleteise sajandi jooksul on olnud nii vasak- kui parempoolset, klerikaalset kui antiklerikaalset, demokraatlikku, autoritaarset ja totalitaarset poliitilist rahvuslust. Igal rahvuslusel ei ole olnud positiivset suhet kiriku ja religiooniga, ent iga rahvuslus on toiminud kui religioon. Iga rahvuslus põhineb ettekujutusel ja uskumustel. Ta liidab inimesi läbi sümbolite ja rituaalide, annab oma liikmetele ja järgijatele identiteedi ning selles piirkonnas, kus meie tänapäeval viibime, võib rahvuslus olla palju tõenäolisemalt õigustatud põhjuseks, miks anda kogukonna kaitsel oma elu või miks tappa kogukonda ohustav vaenlane.

Teine vaade religiooni ja rahvusluse suhetele käsitleb religiooni rahvusluse alaliigina, mis eristub sekulaarsest rahvuslusest ning konkureerib või vastandub sellega. Usulise rahvusluse vastasseisu sekulaarse rahvuslusega võib täheldada tänapäeva Indias, Iisraelis, Palestiinas, USA-s, Poolas, Horvaatias ning ehk ka Venemaal ja Leedus, kus religioon seostub ühiskondliku väärtuskonfliktiga nii seksuaalkasvatuse, religiooniõpetuse, soolise võrdõiguslikkuse, samasooliste õiguste ning laiemalt ka konservatiivse ja liberaalse, vasak- ja parempoolse maailmavaatelise lõhega. Eestis on sarnast vastandumist olnud võimalik täheldada vaid kooseluseadusesse puutuvas (vt Kilp 2015, 113–133), sügavamat ja järjepidevat vastuolu usulise ja sekulaarse rahvusluse vahel meie poliitikas ei ole.

Kolmanda lähenemise puhul täidab religioon rahvusluse jaoks olulisi usulisi funktsioone ilma sellega vastandumata ning reeglina ka ilma ise kõiki rahvusvaimsusele omaseid funktsioone täitmata.



Eestluspõhine rahvusluse seos religiooniga

Eestlusel põhineva rahvusluse suhet religiooniga on kohane käsitleda viimase lähenemise valgel (põhjalikumat käsitlust rahvusluse ja religiooni suhtest vt Kilp 2013, 312–329), mille puhul eeldatakse, et üks või mitu usutraditsiooni täidavad rahvusluse suhtes positiivseid funktsioone (hoides alal kas rahvuslikku traditsiooni, identiteeti, mälu ja eneseteadvust, teostades rahvuslikke rituaale), ent rahvuslus ise võib olla olulisel määral mõtestatud ja esindatud ka sekulaarselt (keskendudes keelele ja teistele mittereligioossetele kultuuritahkudele).[2]

Eestlaste rahvusliikumine algas umbes 1890ndatel, enne seda oli rahvusliikumine väikese grupi, eliidi pärusmaa. Algaastatel mõjutasid rahvusluse suhet religiooni tsaarivõim, õigeusk ja venestamine ühelt poolt ning luterluse poolelt baltisaksa ülemvõim. Kahe maailmasõja vahelisel ajal üritati nii luterlust kui õigeusku rahvustada. 20. sajandi alguses võisid õigeusu eestistamise väljavaated olla isegi paremad kui luterluse omad, kuna preestrite koguarvust oli eestlasi õigeusu kirikus rohkem kui luteri kiriku vaimulikkonna seas.[3] Pärast II maailmasõda ja iseäranis 1990ndatel on aga eestlaste enda ja ajaloo mõistmine mõtestanud luterlust palju enam positiivsemaks kui õigeusku.

1980ndate ajal ja järel on konstrueeritud[4] eestlaste rahvusreligioonina luterlust[5], mille kuvand on pärast kahe maailmasõja vahelist aega muutunud positiivsemaks, kuna puudub identiteedipõhine ühiskonnasisene vastandumine baltisakslastega ning luterlus toimib eestlasi poliitiliselt Euroopaga ühendava markerina.

Päris objektiivse ajaloo poolest aga võiks olla õigus Zenonas Norkusel, kes on väitnud, et 1990ndate Eesti Lätist ja Leedust kiirem ja edukam üleminek vabaturumajandusele tulenes ajaloolisest vennastekoguduste (hernhuutlaste) liikumisest (vt Norkus 2007, 21–42). Ehkki vennastekogudused on järgijate arvu poolest pea olematud, võiksid nad põhimõtteliselt olla rahvusidentiteedi aluseks samamoodi, nagu on Jan Hus tšehhidele (kes samuti ei kuulu arvestataval arvul hussiitide kirikusse), ent selle argumendi kahjuks räägib asjaolu, et vennastekogudust ei ole eestlased ise oma rahvusteadvuse osana tajunud ega teda sellisena ka konstrueerinud.

Iseenesest ei ole võimatu mõelda vennastekogudust praegu või tulevikus „rahvuslikult oluliseks“, sest ajaloolist identiteeti luuakse alati olevikus ning niivõrd, kuivõrd vennastekoguduse ajaloolise tegevuse ja olemise teadvustamine aitab eestlastel pürgida rahvuslike eesmärkide poole nii olevikus kui tulevikus, võib Zenonas Norkuse ideest saadagi meie rahvustunde usuline vaste. Ent hetkel jääb see vaid võimalikkuseks.

Ehkki luterlus on usuühendusena langustrendis – Baltimaade domineerivatest usutraditsioonidest (luterlus, katoliiklus, õigeusk) on side kirikuga luterluses kõige nõrgem ning ka põlvkonniti väga erinev (65+ vanuses liikmeskond moodustab ligikaudu poole) – on luterlus endiselt eestlaste rahvusteadvuse jaoks kõige olulisem kristlik usutraditsioon.

Õigeusk usuühendusena ei ole langustrendis, vaid pigem püsimisfunktsioonis (vanavanemate, vanemate ja noorte sidemed usutraditsiooniga on suhteliselt sarnased), kuid endiselt on probleem pigem poliitiliselt mõtestatud sümboolses seoses, kui eestlaste (sh ka Eesti tipp-poliitikute) kuulumises õigeusku või õigeusu kirikus üldiselt.



Eestluspõhiselt mitmekultuurilisema poliitilise kodakondsuse suunas

Viimselt on Eesti riigi puhul täiesti võimalik, et lisaks usutraditsioonile võib muutuda ka meie rahvusriikluse olemus. Eestluspõhisele kultuurile toetuva riigikorra asemele võib tulla, ja samm-sammult juba on ka tulemas, mitmekultuurilisem, liberaalsem ja põhiseaduspatriotistlik käsitlus rahvuslusest. Viimasel kümnendil on üksteise järel hakanud eestluspõhisest riiklusest alternatiivsete variantide suunas liikuma nii poliitiline, haritlaslik kui ettevõtlus-eliit, mistõttu on oodatav, et juhul, kui käsitlus poliitilisest kodakondsusest muutub avatumaks ja mitmelisemaks, muutub avatumaks ka rahvusluse suhe religiooniga. Kui kliima soojenemine ja keskmise palga tõus toovad Eestisse ka usulised vähemused, mida võib näha Londoni, Pariisi või Frankfurdi linnapildis, on tõenäoline, et luterluse kõrval tugevneb oluliselt ka õigeusu roll peavoolukultuuri sümboolse usulise esindajana.

Sõltumata üksikisikute ning uuemate ja väiksemate usuühenduste suhtumisest rahvuslusse ja rahvuslikku vaimsusesse, jäävad Eestis religiooni suhet rahvuslusse domineerima luterlus ja õigeusk, kuna mõlemad on oma olemuselt rahvusvahelised ning mõlematega saavad kohalikud ise samastuda ning mõlemaid saavad meile omistada ka vaatlejad väljastpoolt. Ent nad mõlemad konkureerivad rahvuslusele omase vaimsuse, identiteedi ja traditsiooni esindamisel kaubamaja, töökoha, laulupeo, keele ja muu mittereligioosse rahvuskultuuriga. Kirik on olnud ja jääb rahvusluse üheks sümboliks, sõjas ja lahingus võib ta olla rahvusele omastest sümbolitest kõige olulisem, ent rahuaja argipäeval domineerib eestlaste rahvususku pigem töö, tarbimine, keel ja kultuur.






[1] Kuni 19. sajandi keskpaigani olid kõik ühiskondlikku korda muuta soovivad poliitilised liikumised oma lähtealustelt usulised.


[2] Tõenäoliselt esindab vaid Vatikani linnriigis kirik ja usutraditsioon kõiki sealsele poliitilisele kogukonnale omaseid usulisi rituaale, uskumusi ja sümboleid. Muudes Euroopa riikides esindavad rahvuslikku vaimsust suures osas ka kirikust ja religioonist sõltumatud kultuuritraditsiooni kandjad (nt mitteusuline kirjandus ja muusika) ning mitteusulised institutsioonid (sh nt ka rahvussportlased ja –meeskonnad).


[3] 1909. aastal olid 123 õigeusu preestrist 75 eestlased (61%), eestlastest vaimulike osakaal luteri kirikus aga oli alla poole (44%) veel ka aastal 1919 (vt Karjahärm; Sirk 2001, 108; 111; 115).


[4] Rahvusluse ja religiooni suhtele lähenen ma konstruktivistlikult ehk ma tuvastan rahvusluse ja religiooni seoseid seal, kus ühiskondlikud toimijad seda seost tajuvad ja aktiivselt alal hoiavad. Rahvusluse ja usutraditsiooni suhte positiivne või negatiivne alatoon ei sõltu olnud ajaloost, nt sellest, millised need suhted olid rahvusliikumise algpäevil (nt Hurda ja Jakobsoni mõttevahetuste ajal) või sajand tagasi, vaid sellest, millisena seda antud hetke poliitilises olukorras tajutakse ja mõtestatakse.


[5] Nt Toomas Hendrik Ilves ütleb Samuel P. Huntingtoni eesti keeles ilmunud raamatu „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine“ eessõnas: “Me oleme sellised, nagu oleme ja sellisteks oleme saanud osaliselt, kuid määravalt sellepärast, et 13. sajandil vallutati Eesti saksalikku “mõjusfääri” ning et 16. sajandi alguses selle tsivilisatsiooni tuumriigis tahtis üks Martin Lutheri nimeline Augustiinuse ordu munk reformida oma kirikut. Ja sellepärast me ka käitume nagu me käitume.” (Ilves 1999, 18)



Kirjandus

Brubaker, R. (2012) „Religion and Nationalism: Four Approaches“ – Nations and Nationalism 18, 2–20.

Eastwood, J.; Prevalakis, N. (2010) „Nationalism, Religion and Secularisation: An Opportune Moment for Research“ – Review of Religious Research 52, 90–111.

Ilves, Toomas Hendrik (1999) „Murrangujoonel: Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrgetest“ – Samuel P. Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tartu: Fontese Kirjastus, 11–22.

Juergensmeyer, M. (1996) „The Worldwide Rise of Religious Nationalism“ – Journal of International Affairs 50, 1–20.

Karjahärm, T.; Sirk, V. (2001) Vaim ja võim: Eesti haritlaskond 1917–1940. Tallinn: Argo, 108; 111; 115.

Kilp, A. (2013) “Lutheran and Russian Orthodox Church Buildings as Symbols of Cultural Identity in the Estonian Parliamentary Elections of 2011” – Religion, State and Society 41, 312–329.

Kilp, A. (2015) „Religious Nationalism Blocking the Legal Recognition of Same-Sex Unions in the Baltic States“ – Religious and Sexual Nationalisms in Central and Eastern Europe. Srdjan Sremac & R. Ruard Ganzevoort (eds.). Leiden and Boston: Brill, 113–133. (Raamat ilmub 2015. aasta suvel.)

Norkus, Z. (2007) „Why did Estonia Perform Best? The North-South Gap in the Post-Socialist Economic Transition of the Baltic States” – Journal of Baltic Studies 38, 21–42.



Artikkel põhineb Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi 6. mail Tallinna Ülikoolis toimunud ettekandepäeval ”Religioon ja rahvuslus” peetud ettekandel.



Alar Kilp (1969), dr. phil., on Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi võrdleva poliitika lektor.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus