Eestlasi üle maailma seob keel, muusika, ühisüritused ja sugulussidemed (3)
Eestlased Eestis 14 Dec 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
TRIINU OJAMAA ja AUNE VALK

See selgus 2007. a suvel Eestis laulupeol käinud Toronto eestlaste hulgas korraldatud küsitlusest. Küsitlus oli pilootuuringuks 2008–2010 planeeritavale põhjalikumale uurimistööle Eesti avatud identiteedist ning muusika osast selles.

Eestlaseks olemisest

Eestis elavad eestlased nimetavad Kanadas elavaid rahvuskaaslasi kanada-eestlasteks. Küsitluse tulemustes äratas tähelepanu kanada-eestlaste endi enesesemääratluste rohkus: variante oli kokku 14, vastajaid 30.

Kahte rahvusesse kuulumine meeldis kõigile vastajatele. Nooremad piirdusid põhjendustega, et see on „fun“ või „tore“, aga ka, et eesti kultuur, ajalugu, keel ja traditsioonid lihtsalt meeldivad. Vanemad vastajad kaalutlesid võrdlevalt kahte kuuluvust, nt: „Eestis on uhkem olla Kanadast, Kanadas on mul uhke olla eestlane“; „Both countries are free, vivacious and democratic“; „Canada for the freedom, Estonia for my heritage“. Eestlaseks olemise plussina nimetati ka selle kuuluvuse unikaalsust ja omapära ehk võimalust muust maailmast eristuda.

Eestlaseks olemise olulisemad komponendid on Eesti juured/Eestis sündimine, eesti keele rääkimine (või püüd seda teha) ja osalus kultuurielus, kusjuures esimest nimetati pea kaks korda sagedamini kui teist ja kolmandat. On mõistetav, et keeleoskuse ja kultuuris osalemise kõrval rõhutati püüdu või soovi seda teha. Seda märkisid eelkõige nooremad, vastates küsimusele „Kes on eestlane?“ näiteks „See, kes üritab Eesti kultuurist õppida ja osaleda ning tahab keelt arendada ja harjutada“.

Milliselt pinnalt võrsub Eesti avatud identiteet?

Meie pilootuuringu peamine siht oli Eesti avatud identiteedi võimalikkuse selgitamine. See on sisuliselt riigi-identiteet, mille võiksid omaks võtta Eestis jm maailmas elavad eestlased, aga ka Eesti vähemusrahvused. Vastused meie küsimustele peaksid näitama, mis ühendab eesti-eestlasi jt Eestiga seotud inimesi. Uurisime ka vastajate suhtumist multikultuursusesse, mis on Eestis probleemne. Eestlasi ja siinseid vähemusi näib enam asju lahutavat (ajalootõlgendus, eesti keele oskus ja selle tähtsus, hinnang Eesti riigi poliitikale) kui ühendavat (armastus maa vastu). Ka ei pea paljud inimesed võimalikuks kuuluda korraga kahte kultuuri ehk olla samaaegselt nii eestlane kui venelane.

Vastajate arvates seob meid üsna võrdselt neli asja: keel, muusika, ühisüritused/vahetusprogrammid ning sugulussidemed – laiemalt vaadates ühine kultuur ja ajalugu. Ühisürituste kõrval peeti oluliseks ka sidepidamist elektroonse meedia vahendusel. Muusika kui ühendav jõud „edestas“ selgelt kirjasõna (raamatud, ajalehed), mida mainiti vaid paaril korral.

Noorte eesti-eestlaste huvi raamatute ja ajalehtede vastu on samuti taandunud internetis pakutavate lugemisvõimaluste ees. Järelintervjuus Torontost pärit Riho Maimetsaga, kes praegu õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof. Eespere kompositsioonklassis, ilmnes, et laulupidu on piisavalt oluline, rõhutamaks selle tähtsust eestlaste ühendajana ka pimedas ja külmas novembris.

Muusika kui võimalik ühendav tegur

Muusikalise ühistegevuse tähtsuse selgitamine oli küsitluse teine siht. Küsimusele „Kas sulle meeldib oma rahva muusika?“ vastasid kõik jaatavalt. Üks vastaja tõi põhjusena esile eesti muusika erinevuse ameerika muusikast. Üldse torkas vastuseid lugedes silma, et eestlaseks olemise peamine pluss on kultuuriline lisamõõde Kanada (Ameerika) kontekstis. Vastajad rõhutasid ka muusika tähtsat osa eestluses.

Kuna tegemist oli koorilauljatega, siis küsisime, „Miks sa käid eesti laulukooris?“ Selgelt eristus kolm põhjuste gruppi: võimalus suhelda teiste eestlastega; võimalus Eestisse (laulupeole) tulla; meeldib laulda. Ühes kommentaaris mainiti, et eesti muusika pole mitte ainult ilus, vaid selle esitamine on olnud ka omamoodi väljakutseks lauljatele. Tõepoolest, vestlusest dirigent Reet Lindau-Voksepaga selgus, et torontolased tulid toime kõrgeid muusikalisi võimeid eeldava segakoorikava omandamisega tunduvalt lühema ajaga kui see, mis Eesti koolides laulude lihvimiseks kulutatakse.

Nagu eelmise, nii ka selle küsimuse kommentaarides viitasid vastajad laulu ja rahvuse seotusele: „Eesti laul on eesti rahvas ja kultuur“; „Kooris osalemine annab võimaluse laulude kaudu rohkem teada saada oma hõimukaaslaste elust“.

Kolmas muusikaga seotud küsimus puudutas otseselt laulupidu: „Mida sa laulupeolt ootasid ja mida sellelt said?“ Vastused näitasid, et eelkõige andis laulupidu tugeva emotsionaalse sideme Eestiga, võimaluse taas kogeda eestlaseks olemist, rohkem uhkust Eesti üle, ning süvendas ka ühtekuuluvustunnet. Eesti-eestlaste internetikommentaarid laulupeo kohta näitavad samuti, et ühtekuuluvustunne on laulupeo puhul vähemalt sama oluline kui puhtmuusikaline elamus. Internetikommentaarides kirjutati ka muusika rahvaid ja riike ühendavast jõust.

Eestlaste identiteedi nurgakivi on keel

Eesti keele oskus või selle puudumine ning keele seotus meelega on Eesti-siseselt üks ühiskonna integratsiooni võtmeteemasid. Küsitluse tulemused näitavad, et siiski vaid neli vastajat pidas seda kriitiliseks tingimuseks eestlaseks olemisel. Kes keeleoskust ei rõhutanud, seadis eestlaseks olemisele muid lisatingimusi: pooled pidasid vajalikuks perekondlikke sidemeid ehk Eesti esivanemaid, ning pooled – enamasti nooremad – soovi keelt õppida ja kultuuris osaleda. Arvati ka, et eestlane peaks eesti keelest vähemalt aru saama. Samuti märgiti, et eestlane võib keelt rääkimata olla, kuid mitte Eesti kodanik: „However, to be a citizen you should speak Estonian.“ Üks vastaja jõudis oma arutluses järeldusele, et eesti keelt oskav inimene on siiski „rohkem eestlane“.

Kahe kultuuri vahel

Kahte kultuuri kuulumist pidas võimalikuks suurem osa vastajatest. Üks tüüpilisemaid ja samas teemat paremini kokku võtvaid vastuseid küsimusele: „Kas eestlane võib samal ajal olla ka näiteks kanadalane või rootslane? Aga venelane?“, oli järgmine: „Yes, I believe so. As long as you are actually participating in both cultures and speak both languages.“ Eesti ja vene kultuuri ühendus ühes inimeses on siiski problemaatilisem kui eesti-rootsi või eesti-kanada ühendus. Pooled aktsepteerivad seda, lisades enamasti mingi tingimuse, kolmandik ei pea seda võimalikuks ja viiel vastanul puudub kindel seisukoht. Siiski on kanada-eestlased selles küsimuses avatumad kui eestlased või venelased Eestis. Et olla samaaegselt eestlane ja venelane, nimetasid kanada-eestlased lisatingimustena Eestis elamist, mõlema keele oskust, kultuuris osalemist ning soovi ennast eestlaseks nimetada.

Küsitluse tulemusi kokku võttes tahaksime märkida kahte tendentsi, mis vastuste kaudu esile tõusid: noored kanada-eestlased on eesti-eestlastest tolerantsemad multikultuursuse suhtes ning samas siiralt huvitatud eestlaseks jäämisest – olgu siis keelega või keeleta.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus