Eesti Elu
EESTIMAA RAHVAD JA EESTLASTE KOHUSTUSED (5)
Arvamus 18 Feb 2011 Harri KiviloEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Eestlased on rahvana olnud olemas mitme tuhande aasta vältel. Suurema osa ajast, alates vanade kroonikate ülestähendustest kuni tänaseni, on eestlased elanud teistest rahvustest vallutajate alluvuses. Põlvest põlve edasi kantud iseolemise ihas loodi 24. veebruaril 1918 iseseisev demokraatlik vabariik. Et toona elas eestlaste maal vähesel arvul venelasi ja sakslasi, siis oli igati arusaadav, et iseseisva riigi loomise deklaratsioon avaldati pealkirjaga „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“.

Loodud Eesti Vabariik hakkas paiknema maa-alal, mis määrati Venemaaga ja Lätiga sõlmitud lepingutes. Idapiiri paiknemist peeti niivõrd oluliseks, et see määrati väga üksikasjalikult Venemaaga sõlmitud Tartu rahulepingus. Suveni 1940 ei olnud Eesti Vabariik ega Nõukogude Liit kordagi pidanud vajalikuks Tartu rahulepingus määratud riigipiiri paiknemist muuta.

Kuna Venemaalt oli tuldud kümneid kordi eestlaste maad ja rahvast hävitama, siis pärast Vabadussõda ja Tartu rahulepingu sõlmimist ei peetud Eestis suure totalitaarse naabriga suhtlemist mitte-kaubanduslikes valdkondades vajalikuks. Eesti kodakondsuse saanud venelastel, sakslastel ja teistel rahvustel lubati oma keelt ja kultuuri viljeleda – soodsamalt kui üheski teises Euroopa riigis. Vaatamata sellele või just selle tõttu, et eestlased olid viimase kahesaja aasta vältel elanud Vene võimu all, hakati olulise riikliku eesmärgina väga intensiivselt arendama eestlaste rahvuslikku iseteadvust. Ja ilma teistelt rahvustelt küsimata, mis nemad sellest eesmärgist arvavad.

Trotsides ligemale pool sajandit kestnud Nõukogude Liidu poolset eestlaste ikestamist ja ahistamist, kaasa arvatud massilised süütute inimeste hukkamised, Siberi orjalaagritesse küüditamised, eesti elukorralduse muutmine, eestlastele mittevajaliku rasketööstuse Eestisse rajamine ja genotsiidi eesmärgil mitmesaja tuhande venelase Eestisse elama suunamine ning südames kantud teadmised olnud iseseisvusest, nõudsid aastal 1990 kodanikualgatuslike komiteede kaudu registreeritud 790 000 Eesti Vabariigi kodanikku oma valitud esindajail asuda Eesti riigivõimu taastama Tartu rahulepingu alusel.

Riiklikku iseseisvust hakkas taotlema ka Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu, mis koosnes eestlaste ja Eestis elavate venelaste esindajaist. Peagi muudeti ENSV Ülemnõukogu Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks. Täiesti arusaadavalt ei saanud ülemnõukogu liikmete, kes olid kuulunud NSVL-i võimustruktuuridesse, ja rahva poolt valitud kodanike komiteede esindajate tõekspidamised, kõigis küsimustes üksmeelsed olla. Kuna ülemnõukogul olid valitsemise kogemused, kodanike komiteedel neid ei olnud, siis vist jäeti Eesti Vabariigi ennistamise deklareerimine ülemnõukogu ülesandeks. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustas 20. augustil 1991 „kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist“ ning asuda uue põhiseaduse koostamisele. Siinjuures on oluline märkida, et selles ülemnõukogu otsuses on sissejuhatavalt öeldud, et „NSV Liidus toimunud riigipööre on teinud võimatuks Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse taastamise NSV Liiduga kahepoolsete läbirääkimiste teel“. Ent ometi ei saanud vägivaldselt NSV Liitu sunnitud Eestil olla ju vähimaidki rahvusvahelisel õigusel põhinevaid kohustusi oma elu hakata korraldama Venemaaga peetavate läbirääkimiste kohaselt. Meil oli täielik õigus okupatsioonieelne riik enda menetluste kohaselt ennistada.

Ajutise Vabariigi valitsuse töökorralduse protokollid aastast 1991 jätavad mulje, et osa iseseisvuse taastajaist ei tahtnud oma sidemeid N.Liiduga kohe ja ühepoolselt või koguni üldse mitte katkestada. Nii asuski väike osa iseseisvuse taastajaid Venemaaga läbirääkimisi pidama teemadel, mis kuulusid ainuõiguslikult meie endi otsustada ja valdav enamus asus uut põhiseadust koostama. Ajutiselt oleks hakkama saadud ilma uue põhiseaduseta ja kõik mõtlevad jõud oleks tulnud rakendada selleks, et riik saaks kiiresti iseseisvalt hakata edukalt toimima. Nii aga teha ei osatud või tahetud.

Eespool öeldust olenevalt jätkus elu Eestis pärast 21. augustit 1991 nii, nagu oldi elatud ENSV-s. Riigi nimest olid välja jäetud N ja S, kuid muid muudatusi igapäevaelus eriti märgata ei olnud. Iseseisvuse taastajad ei suutnud ilmselt mõista, et eestlaste Siberisse küüditamine ja hukkamised ning venelaste siia elama saatmine oli ilmselge genotsiid ehk väga räige, heastamist nõudev, inimsusevastane kuritegu. Rahvusvaheliste konventsioonide alusel olid venelased kolonistid, keda Venemaa oleks pidanud tagasi kodumaale viima. Kuna Venemaa poleks seda teinud, siis jäeti – täiesti naiivselt - ka rahvusvahelisel õigusel põhinev nõue esitamata.
Ilma põhjalikult analüüsimata tagajärgi, mis saavad tekkida, loobutigi ühest, mitme teise nõude nullimist võimaldavast juriidilisest õigusest, mida Venemaa aastal 1991 poleks täitnud ja mida Venemaa veel mitmete aastate või aastakümnete vältel suurriigi „õigusega“ jätab tõenäoselt täitmata. Mõttelagedas suuremeelsuses arvati illegaalselt Eesti Vabariiki elama asunud isikud „Eestimaa rahvaks“ – naiivselt väites, et nii olid ka Eesti Vabariigi loojad toiminud aastal 1918. Kõik vene keelt kõnelevad elanikud arvati vähemusrahvuse liikmeiks, kuigi riigikogus vastuvõetud seadus lubab selliselt määratleda ainult eestlastest erineva rahvusliku päritoluga Eesti Vabariigi kodanikke.

Täiendavalt Nõukogude Liidu kuritegude heastamise nõude esitamata jätmisele hakati hoolega Eestit muutma uueks, multikultuurseks, riigiks – nii oli võimalik jätta venelastele alles enamik ENSV-aegseid õigusi. Arvestades suurde vene rahvusse kuulujate elanike südamesoove, on Eesti riigivõim, poliitilised erakonnad ja avalik meedia senini olematuks vaikinud eestlaste kangelasliku võitlemise punaarmee vastu, jätnud intensiivselt arendamata noorte rahvusliku iseteadvuse ning asunud riigikogus vastuvõetud seadust eiravalt vähemusrahvuste liikmeiks pidama kodakondsuseta ja Vene Föderatsiooni kodakondsusega vene rahvusse kuuluvaid elanikke – kaasa arvatud nende omakultuuri viljelemise rahastamine. Lausa kinnisideeks muutus arvamine, et Eesti peab kõigis eluvaldkondades Venemaaga hoolega suhtlema. Venemaa praegune „omanäoselt demokraatlik“ riigikord pole muidugi võrreldav sellega, mis okupatsioonieelses Eestis õigustas suhteid Venemaaga vähetähtsaks pidada. Kuid tolle omanäolise Venemaa soovid Eesti suhtes ei saa mitte kuidagi õigustada meid pidevalt otsima Venemaaga seonduvaid „ajaloolisi ühisosasid“, mis võimaldaksid Venemaal meid heaks naabriks pidada.

Asjalikud analüüsid ja nendel põhinevad muudatused on lausa hädavajalikud, et me ise lakkaksime loobumast omal maal peremees olemise õigusest, mis pärast mitme sajandi pikkust ooteaega Vabadussõjas kätte võideldi. Pärast Vabadussõda ei jäetud midagi eestlaste iseteadvusele vajalikku tegemata selle pärast, et need tegemised võiksid olla ebameeldivad teistele Eestimaa rahvaste liikmetele. Teiste rahvuste oma rahvusliku kultuuri viljelemise õigus ei saa mitte kuidagi tühistada Eesti Vabariigi põhiseaduses esitatud kodanike kohustust „tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade“. Otse vastupidi: selle, kõigi eestlaste kohustuse ülimuslik paiknemine põhiseaduse sissejuhatuses, nõuab kõigilt eesti rahvusse kuulujailt, nii valijailt kui valitutelt, pühendatud täitmist – k. a. mõne põhiseaduse sätte ja varem tehtud riigikogu otsuse muutmine.

Eelseisvatel riigikogu valimistel peaks küll iga eestlane tajuma, et valida ei või neid, kes häälekalt või vaikiva nõusolekuga on alates augustist 1991 Eestit juhtinud viisil, mis meeldib ennekõike kohalikele venelastele ja meie nõustajatele läänes. Venelastel on küllalt hea elada eestlaste riigis ilma põhirahvuse kohustuste ja õigusteta – seda kinnitab fakt, et väga vähesed on kuulanud Vene Föderatsiooni kutset tagasi oma kodumaale minna ning väheste nurisejate enamus pole vaevunud täitma nõuded, mis võimaldaksid neil Eesti elu korraldamisel hääleõigusega osaleda. Valimistel ei tohiks sedagi unustada et meie „iseseisvuse garanteerijad“ pole mitte riigid, vaid tänaste riigimeeste sõbrad, kes ilmselt ei saa oma lubadusi täita, kui nende ametajad lõpevad. Pealegi on nood sõbrad senini pidanud Eestile kasulikuks venelasi eesti põlisrahvana käsitleda. Kuna selle soovituse kuulekal täitmisel on loobutud eestlaste rahvusliku iseteadvuse arendamisest, siis võib eestlaseks olemise tahe olla täielikult kuivetunud, kui tänaste poliitikute sõbrad on oma ametid kaotanud ja nende järglased pole huvitatud aitamast neid, kes end pole tahtnud aidata. Kuivetunud rahvuslikku iseteadvust on aga raske, kui mitte võimatugi, elujõuliseks turgutada.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus