Eesti-Vene piiriläbirääkimised kui Stalini agressiooni heaks kiitmine (1)
Arvamus 18 May 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/05/39389_001.jpg
Jüri Estam, kommunikatsioonikonsultant
www.DELFI.ee

Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht
Rahvusvahelist avalikkust - eriti aga eestlasi - on viimastel kuudel palju töödeldud “spin doctorite” kodadest tulnud loosungiga, mille kohaselt tuleb Eesti-Vene piiri küsimuse reguleerimises näha vaid tehnilist küsimust ja ei midagi muud.

Legendi kohaselt olevat Abraham Lincoln olnud see kes nentis, et “üht osa inimkonnast on võimalik alati ninapidi vedada ja üksikutel puhkudel võid sa isegi kogu rahva haneks tõmmata, kuid on võimatu kõiki inimesi alati petta”.

Meil oleks demokraatlikus ühiskonnas nagu õigus teada saada, miks härrased Mälksoo, Paet, Luik, Mihkelson ja veel mõned oma kõrgetele kohtadele kas määratud või meie poolt valitud isikud käituvad piirileppe küsimuses nagu nad käituvad. Eriti käib see Isamaliidu liikmete kohta, sest Reformierakonnalt ma midagi peale majandusteemadega tegelemist ja kohanemist kõiksugu situatsioonidega niikuinii ei oota.

Teooriaid on mitu. Eesti riiklikud-rahvuslikud huvid ja elementaarsest õiguslikust hügieenist kinnipidamine tulevad tuua kas Euroopa Liidu suurte huvide altarile (viisavabadus, suhete normaliseerimine Vladimir Putiniga, kuigi diktaatorlusele lähenev Putini režiim on üks peamisi, millega suhteid ei tohi “normaliseerida”), või avaldab survet keegi teine (konkreetne osa eesti äriringkonnast, või siis mingi kolmas suur valitsus). Või oleme me siis juba sama mõjutatavad Kremli poolt kas kaudselt või otse, kui lätlased tunduvad kahjuks olevat?

Jääkelder leidis aset, Rahvakogu toimus samuti, kuid endiselt ei kohtle riigijuhid valijaid kui täiskasvanud inimesi, rääkides meiega nagu mees mehega. Pole selgitatud miks väidetavasti “tehnilist” piirilepet meile just nüüd nii väga vaja läheb, ega loetletud mille poolest see kasulik oleks.

Kuid Eesti huvide seisukohalt on raske leida teist küsimust, mis võiks olla üldse veel poliitilisem kui see! Pealegi on sellel “tehnilisel” teemal terve rida teisi tahkusid, mis puutuvad ajalukku, eetikasse, õiglusesse ja ebaõiglusesse, aga ka diplomaatilisse pokkerimängu.

Pretensioonid ja provokatsioon sõjaks


Kui kahte vanasõna kombineerida, siis üheksa korda mõõda ja üks kord lõika, sest mis hundi suus, see juba hundi kõhus. Ehk teisiti öeldes: oodates paremaid aegasid, on Eesti-Vene piirilepingu reguleerimata jätmine präänik, millega ka tulevikus vajaduse korral Moskvat läbirääkimiste lauda meelitada saab. Midagi, millega kaubelda saab. Niipea kui küsimus on lahendatud, kaob ära ka praktiliselt kogu positiivne ajend eestlastega läbi rääkimiseks.

Kui me Setomaa ja Narva-taguse loovutame - kui tint kuivab vastaval dokumendil - tuleb meil suud igaveseks ajaks sellest teemade ringist puhtaks pühkida, välja arvatud sellisel juhul, kui Eesti rahvas peaks tulevikus jõudma kuidagi järeldusele, et ei suhtu 1991. aastal Eestis võimule pääsenud valitsejatesse legitiimsetena. Ent sellisel juhul mõjuks Eesti-Vene juba reguleeritud piiri küsimuse uus tagantjärele tõstatamine tõepoolest juba territoriaalse pretensiooni moodi, millistele pretensioonidele võib omakorda sõda provotseerida tahtmise maiku omistada, kui keegi sooviks seda pahatahtlikult niiviisi tõlgendada.

Ometi ei ole asi eestlaste agressiivsuses ega territoriaalses ahnuses, sest kui oleksime ahnitsejad, võinuksid Võnnu ja suur osa Põhja Lätist kuuluda praegu meile! Me soomusrongid käisid ju Riia all, sõdurite nägudel kindlad ilmed.

Asi on palju rohkem juuras, printsiipides, õigluses ja eesti jonnis, kui territooriumis. Pole meil vaja ennast lõikuda nagu teismelised kes armistavad oma käsivarsi. Säilitades kannatlikkust ja jättes piiriküsimuse lahtiseks, õnnestuks meil täiesti edukalt taguda trummi: MRP oli ebaõiglane, rääkimata Stalini käitumisest 1945.aastal. NSV Liidu agressioonist tingituna ei olnud Eesti Vabariik esindatud Euroopa rahuläbirääkimistel 1947. aastal (erinevalt näiteks Soomest), ega kaasatud Euroopa julgeoleku- ja koostöö protsessi, mille olulisimaks sündmuseks oli rahvusvaheline tippkohtumine Helsingis 1975. aastal, kus lepiti kokku, et eksisteerivaid piire ei soovita vägivaldselt muuta. Kuid see oli külma sõja tingimustes ja teistel aegadel, kui Eesti asetses ise hundi (karu) kõhus.

Olukord on ju vahepeal sootuks muutunud, valitseb uus mittetotalitaarne paradigma, ja eestlastel ei käi kindlasti jutt soovist piiri vägivaldselt tagasi korrigeerida, vaid soovist rääkida võrdsega võrdsena.

Hetkel peaks keskenduma eelkõige 1945. aastale


Oleme natukene liiga palju kinni vaid aastas 1920, ja liiga vähe keskendumas Stalini 1945. aasta agressioonile, kui see haaras mitte ainult 5% Eestist, vaid lausa poole Euroopast toore jõuga endale, viies mitmed maad hätta ja viletsusse. Et küsimuse püstitus on tegelikult ülimalt poliitiline ja isegi imperialistlikult tagurlik, seda näitas näiteks “konn”, mis lipsas mõne päeva eest Venemaa föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimehe Margelovi suust, kui too konstateeris Interfaxi vahendusel, et viite lisamine Tartu Rahu kohta varasemasse piirilepingu eelnõusse EV Riigikogu poolt olevat olnud “fataalne viga” (vt näiteks Internetisaiti “Russia Beyond the Headlines”- 15. mai).

Eesti avalikkus ajab end lausa vahule selle pärast, et maksumaksja on sunnitud ostma presidendiprouale esindusriided selga, kuid kas me tõesti ei koge Eesti territooriumi loovutamist Venemaale ebaõigluse põlistamisena meie endi poliitikute poolt? Või on meil vähe usku venelaste võimesse luua õiglasemat ja demokraatlikumat Venemaad? Kas me ei tunne mingit solidaarsust progressiivsema ja ausameelsema osaga vene ühiskonnast, kes on läinud viimaste aastate jooksul korduvalt tänavale ja barrikaadidele?

“Normaalsed suhted” idanaabriga võiksid tulevikus tugineda sellele, et me usume patukahetsemise võimalikusesse Venemaal ja dialoogi parema osaga venelastest, kes tulevad tulevikus võimule, mitte praegusele enneaegsele meie huve kahjustavale saba jalge vahele tõmbamisele eesti “eliidi” poolt.

Austraallaste usk

Lugesin äsja läbi raamatu “The Baltic Dilemma” Edgars Dunsdorfsi poolt, mis käsitleb Balti riikide annekteerimise mittetunnustamise poliitikast loobumist Austraalia leiboristliku valitsuse poolt aastal 1974. See otsus tõi baltlastest põgenikud Austraalia linnade tänavaile plakatite ja tõrvikutega, ja pani Austraalia meedia ning parlamendi kihama, ikka põlise printsiibi pärast “ex injuria jus non oritur” - “ebaõigusest ei sünni õigus”. Teisiti öeldes, õigusriivest ja ülekohtust ei sünni ei õigust ega õiglust.

Tundub kentsakana, et kui USA asevälisminister Sumner Welles “kinkis” baltlastele 1940. a. “Welles’i deklaratsiooni” mis mõistis hukka Eesti, Läti ja Leedu poliitilise sõltumatuse ja territoriaalse puutumatuse hävitamise nende tugevama naabri poolt, et Toompea soovib sellest siiani kehtinud kaitsekilbi kasutamisest nüüd äkki loobuda.

Pole normaalne, et eestlased maapaos hoidsid seda küsimust edukalt üleval pool sajandit, ja Eesti riigikogu sai sellest kõigest õigesti aru veel alles mõne aasta eest, kuid nüüd valmistuvad meie läbirääkijad viskama kogu selle kupatuse prügimäele, avalikkusele lehmakauplejate kombel puru silma ajades jutuga “tehnilisest leppest”.

Meeles on selline periood paarikümne aasta eest, mil baltlased olid eeskujuks kogu maailmale. Eestlased sundisid Rootsi välisministrit Sten Andersson vabandama oma 1988. aastal Tallinnas tehtud eituse pärast, nagu Eesti poleks olnud okupeeritud riik. Kuidas ajad muutuvad!

Nüüd valmistavad meie endi poliitikud järjekordset vaikivat alistumist. Hiiglaslikud territoriaalsed muudatused Euroopas pärast Teise Maailmasõja lõppu ja massilised inimeste ümberasustamised ning nende muudatuste mahitamine olid ja on taunimisväärsed häbiasjad, vastuolus humanitaarõiguse põhimõtete ja rahvusvahelise õigusega, eetikast rääkimata.

Ida-Euroopale ja Euroopa teistele ääremaadele on ikka tünga tehtud


Pärast Margaret Thatcheri surma, veidi enam kui kuu aja eest näidati televisioonis mitut filmi tema elust. Ühes neist rääkis "raudne leedi" uhkustundega sellest, kuidas britid ja teised lääneliitlased suutsid tagada vabaduse poolele Euroopast, jättis aga targu mainimata seda, mida Lääs võimaldas oma heal liitlasel Stalinil teha Ida Euroopale. Nii nagu eesti lorilaul jutustab sellest, kuidas vallavanem kuritarvitab vallavaest, nõnda on ka Euroopa perifeeriale tehtud ikka ja jälle tünga.

Võin isiklikust kogemusest (minu põhihariduse saamise aastad möödusid Ühendriikides) kinnitada seda, mida lugeja ilmselt samuti teab: et lääneriikides peetakse Teist Maailmasõda tänase päevani “õiglase sõja” musternäidiseks. Kuid see pole nii.

“Lääne” kui transatlantilise suure kogukonna moraalsele positsioonile ei saanud enne Teist Maailmasõda ja selle algfaasis väga palju ette heita, kui välja arvata Neville Chamberlaini lühinägelikkus ehk Inglismaa, prantslaste ning itaallaste lipitsemine Hitleri ees 1938. aastal. Veel aastail 1939-1940 oldi üldiselt ikka veel õigel teel.

Poola tükeldamine Hitleri ja Stalini poolt kutsus Läänes esile pahameele tormi, ja rahvusvaheline üldsus suhtus Stalinile visa vastupanu osutanud Soomesse kui erakordselt vaprasse väikesesse riiki. Kui kallaletung Soomele tõi Moskvale kaela NSV Liidu väljaheitmise Rahvaste Liidust, siis sõja lõppedes oli kogu MRP vööndi vanker aga kahjuks kraavi aetud, ehk beebi välja visatud koos vanniveega. Mina ja ilmselt suur osa Ida Euroopa elanikest näevad Soomet, Balti riike ja veel mitut maad Musta Mereni välja endiselt MRP ohvritena.

Ei mahu mulle pähe ega südamesse, kuidas “MRP riikide” esindajad on nõus olema väetid ja küündimatud meie õiguste eest seismisel. Kui Ida Euroopa ei julge öelda, et sõjajärgsetel aastatel tehtud territoriaalsed ümberkorraldused olid rängalt ebaõiglased, ja et nendega ei tohi näiteks Eesti puhul nõustuda, siis kes seda veel ütleb?

Mina ei näe praegu toimuvaid Eesti-Vene läbirääkimisi - üksinda jäetud nagu me oleme - teisiti, kui legitiimsuse oreooli andmise ilmse kavatsusena Stalini 1945. aastale agressioonile meie oma valitsuse poolt.

Teheran, Jalta, Potsdam

Kui ka idaeurooplased ja endised Nõukogude “vabariigid” tunduvad sageli olevat liiga hirmunud või konjunktuursed, et seista isendi huvide eest, on Läänes leidunud mõningaid poliitikuid ja autoreid, kes pole tõde kartnud. Üks selline oli USA karjääridiplomaat Arthur Bliss Lane, kes oli nii vapustatud ja kibestunud sellest mida ta nägi ja koges Ühendriikide suursaadikuna Poolas aastail 1944-1947, et astus oma kohalt tagasi ja kirjutas raamatu “Nägin, kuidas Poolat reedeti”.

Nagu Lane kirjutas, oli Jalta konverents surmahoobiks poolakate iseseisvuse ja demokraatia lootustele. Nagu Lane kirjutas, kujutasid Teherani, Jalta and Potsdami lepped endast samasugust punadiktaatori ees pugemist, nagu Chamberlain oli enesele varem lubanud Hitleri ja Tšehhoslovakkia suhtes.

Teine Lane’i kaliibriga mees on USA konservatiivne poliitik ja autor Patrick Buchanan, kes on kirjutanud: “Suurbritannia läks sõtta, loovutas 400,000 briti sõduri elu ning kogu oma impeeriumi Poola iseseisvuse küsimuse pärast. Kuid siis, kui Poola taandus hämarusse (pärast sõja lõppu), ei mõistnud Churchill kordagi Stalinit hukka samasuguste sõnadega, mida ta oli korduvalt kasutanud Hitleri suhtes. Poola vägistamine Hitleri ja Stalini poolt oli moraalseks kaalutluseks, mis päästis Teise Maailmasõja valla. Ometi läksid Churchill ja Roosevelt taltsalt kaasa oma aate mahamüümisega selleks, et Stalinit lepitada”.

Patrick Buchanan on oleksoloog ja Teine Maailmasõda kui selline on möödanik, mida muuta ei saa, kuid tsiviliseeritud inimesed pole kohustatud kogu selle taagaga leppima ega seda legitimiseerima. Elame aastas 2013, ja mitte 1945, mil Stalin võis toorest jõudu kasutades teha Poola, Königsbergi, Karjala, Abrene rajooni, ning Setumaa ja Komarovka küla kandiga jne, mida süda soovis. Inimeste kannatama panemine on paha asi, ja eriti kuri on asjatute kannatuste põhjustamine.

Putin ei jää igavesti Venemaad valitsema


Venemaa on rikas riik, mis on tõusnud meile märkamatult peaaegu samale sissetuleku pügalale per capita kui Eesti. Ega meil muidu nii palju vene turiste siin ei käiks. Nägin unenäos, et tulevikus vabandab Moskva Balti riikide ees. Järsku pole ma ainus, kes usub tõeliselt heanaaberlike suhete ja isegi kompensatsiooni võimalusse, mis võiks ju aidata peatada eestlaste väljarännet kodumaalt.

“Lahenda” piiriküsimus väidetavasti tehnilisel alusel, kuid tegelikult eesti huve kahjustaval kombel on lühinägelik ja arg, ega aita Eestil meelitada kunagi tulevikus normaalsemaks muutunud Venemaad enam tagasi läbirääkimiste laua juurde tagasi. Praeguse hasardi asemel tuleb lihtsalt kannatust varuda. Meiega ei juhtu midagi halba.

Wikileaks’i kaudu tuli ilmsiks, et Austraalia valitsus ei uskunud Balti riikide uuesti iseseisvaks saamise võimalusse aastal 1974. aastal ja Sten Andersson oli nõnda suure nägemishäirega 1988. aastal, et ei suutnud näha okupatsioonis okupatsiooni. Püüan öelda, et poliitikud on sageli lühinägelikud “pragmaatikud”, tehes liiga vähe selle nimel, mis olla võiks ja olema peaks.

Kõige õigem oleks säilitada kaine mõistus, mõelda välja mingisugune just nimelt tehniline argument, miks Eesti pool ei pea võimalikuks Eesti-Vene piirileppele praegu alla kirjutada, lasta magavatel koertel edasi magada, oodates mitte ainult paremaid päevi, aga ka oskuslikumaid ning õiglasemaid eesti ja vene poliitikuid.
 
    Trüki   E-post   FB     
18 Aug 2017 12:55
Saksamaal hukkus pussitamises üks inimene
18 Aug 2017 12:47
OTSEBLOGI JA FOTOD SÜNDMUSKOHALT | Soomes Turus pussitati vähemalt 8 inimest, kellest 2 on surnud. Kurjategija on võetud vahi alla
18 Aug 2017 02:36
Oleks nagu tehtud kõik, ent tühivastused käibivad nii nagu ennegi. -Ametikirjavahetuse meelespea.
17 Aug 2017 18:37
Eerik-Niiles Kross: metsavendade sõda kestab edasi (2)
17 Aug 2017 15:51
Terrorirünnak Hispaanias PM
17 Aug 2017 15:44
Maailmapilt: MAAILMAPILT. Fred Kraav ERR Arhiiv
17 Aug 2017 15:15
Ottawa - Black Ribbon Day 2017
17 Aug 2017 10:01
Trump: monumentide eemaldamine on rumalus (2)
17 Aug 2017 09:34
Stockholmi politsei keeldub 11 päeva kestnud afgaani noorte meeleavaldust laiali löömast (5)
17 Aug 2017 07:46
Niinistö: Kui Eesti ja Venemaa vahel algab sõda, puhkeb maailmasõda (1)
17 Aug 2017 07:42
David Vseviov 13. Metsaülikooli avaloengus: suurim nauding on võim, sest ühegi muu naudingu nimel pole külvatud nii palju hirmu (2)
17 Aug 2017 07:39
Eesti President Kaljulaid Metsaülikoolis: kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus