http://ekkl.org/ Originaalartikkel
Jüri Toomepuu
Need olid peadpööritavad päevad, niihästi eestlastele kui teistele ikestatud rahvastele, kui vene kommunistlikus kurjuse impeeriumis hakkasid puhuma uued tuuled. Gorbatšovil oli vaja lahti saada vanadest kommunistidest ja asendada nood selliste talle ustavatega, kes oleksid võimelised natukenegi aru saama majanduse põhitõdedest. Ta ei osanud aga arvata, et isegi natuke perestroikat ja glastnosti on nagu tiigri seljas ratsutamine – väikene vabadusehõng võib innustada ikestatud rahvaid veelgi enam vabadust nõudma.
Eestlastes lõi pool sajandit tuha all immitsenud vabadussäde leegitsema kiiresti ja jõuliselt. Miitingud Tammsaare mälestussamba juures ja Hirvepargis ning öölaulupeod toitsid vabaduse leeke. Lauluväljakul peetud suurüritusel osales kolmandik eestlastest ja lehvisid sini-must valged lipud. Võimsas Balti ketis osalenud väikest armsat linalakkka tütarlast kes lehvitas Eesti lippu, nägid üle maailma mitmed-sajad-miljonid televaatajad. Eesti Kodanike Komiteede liikumine ja Kongressi kokku kutsumine oli tee vabadusele.
Oma Vabariigi aastapäeva aktuse kõnedes paljude aastate jooksul avaldasin ma alati lootust, et tuleb aeg kui me pühitseme seda päeva vabas Eestis, sini-must-valge lehvides. Lootust ei tohtinud kaotada, aga aastate möödudes näis see järjest ebarealistlikum.
Nüüd oli aga selle unistuse täitumine muutunud võimalikuks. Minus mingit kahtlust ei olnud. Vabadussõja vaimus kasvatatud Vabadusõjalase pojana teadsin, et kätte oli jõudnud aeg kus ma pidin tegema oma sünnimaa hüvanguks rohkem kui lugejakirjade saatmine ajakirjadele, telegrammide saatmine Kongresssi liikmetele ja muu selline USA avaliku arvamise ja poliitika mõjutamine millega eestlased USAs paljude aastate jooksul tegelesid. Tundsin ka, et Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaministrina lasus mul otsene kohustus anda oma panus Eesti Vabariigi vabastamiseks ja kaitseks. Kandideerisin Eesti Kongressi saadikuks, osutusin valituks, ütlesin üles oma töökoha ja naasin Eestisse.
See oli ülev moment kui Kongressi saadikud kogunesid Estonia saalis Eesti lipu alla ja ühinesid Eesti hümni laulmiseks. Kaitseliidu organiseerimine arenes edukalt. Kui pildid püssipäradega inimesi peksvatest OMAN-lastest jõudsid läänemaailma ja OMANi üksused olid teel Eestisse, nägin kurja vaeva, et anda juhtnööre Kaitseliidu meestele, kes olid lahinguvalmis Tallinnat OMANi rünnaku vastu kaitsma. Telefoni ühendus oli tollal katkeline, aga saime siiski rääkida Molotovi kokteilide valmistamisest ja nende kasutamisest tankide vastu. Tundsin, et asjad liiguvad õiges suunas kui Kaitseliit
moodustas efektiivse turvavöö Eesti Kongressi kaitseks Estonia hoone ümber.
Murettekitavaks aga osutus see, et Kongressi juhid osutusid Kongressi lõpupäevadel saamatuteks ja nõrkadeks. Kongress ütles lahti oma esialgsest seisukohast taastada Eesti Vabriik õigusjärgse järjepidavuse alusel. Laarlased ja savisaarlased, kelamlased ja enamlased valmistasid äärmiselt viletsa, vigase põhiseaduse, mis ei luba rahval endale ise presidenti valida ja mille rakendusseadus jättis kehtima okupantide seadused. Isegi seda ei järgitud valimisseaduse valmistamisel, sest seadus, mis lubab Riigikokku pääseda mõne tosina hääle kogunud kandidaadil samas kui tuhandeid hääli saanu jääb välja, ilmselt ei rakenda põhiseaduses nõutud proportsionaalsuse põhimõtet. Rahva hääletusel ei lubatudki valida kehtiva põhiseaduse ja uue põhiseaduse eelnõu vahel. Avaldasin Juriidika ajakirjas pikema kriitilise artikli uuest põhiseadusest, aga ega sellestki kasu polnud.
Otsustasin kandideerida Riigikogusse, lootuses, et saan ehk seal kuidagi Eesti tulevikku mõjutada. Mu sõbrad küll väitsid, et olen hiljaks jäänud, aga nädalaga sai valimisliit loodud ja mõned minutid enne tähtaega andsin valimiskomisjonile kandidaatide nimekirja. Nimekirja koostasid teised, ma ei tundnud paljusid kes tahtsid Eesti Kodaniku nimekirjas kandideerida.
nimekirjas kandideerida.
Töötu pensionärina otsustasin, et ma üle 500 dollari valimiskampaanile ei kuluta. Ega ma päriselt ei uskunudki, et ma valituks osutun. Säärane Eesti poliitika ekspert nagu ajalehe toimetaja ja ajakirjanik Kalle Muuli avaldas valimiskampaania analüüsi kus ta kinnitas, et minul mingi võimalust pole. Olin aga meeldivalt üllatunud kui välja kuulutatud koosolekutele ilmus üha enam rahvast. Isegi suured saalid hakkasid täituma. Ma ei andnud lubadusi ega pakkunud suurepärast valimisprogrammi nagu pakkus Isamaa. Rääkisin põhimõtetest omastanud lahingutandril kommunistide vastu võideldes. Põhimõttega, et oma haavatuid me maha ei jäta selgitasin, et me peame ühinema kodumaa ülesehitamise pühas töös ja hoolitsema selle käigus ka oma isade ja emade, oma vanaisade ja vanaemade eest, kellel võib vaba turumajanduse tingimustes olla vaja ühiskonna tuge. Põhimõttega, et lahingutandril ohvitserid ei söö enne kui sõdurid on toidetud, selgitasin, et peame hoiduma sotsiaalsest ebaõiglusest ja uusrikaste klassi tekkimisest, mille ilminguid oli juba näha.
Osutusin valituks 4,6 isikumandaadiga.
Kakskümmend aastat on möödunud. Rahvusluse sildi all suurepärase valimisprogrammiga võimule tõusnud Isamaa ei täitnud ühtegi valimislubadust. Kehtiva valimiseaduse alusel on Eestis välja kujunenud partokraatlik riigikord, mis ei ole rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, nagu nõuab põhiseaduse preambul, kus rahvas ei ole kõrgeima võimu kandja, nagu nõuab põhiseaduse esimene paragrahv. Saamahimulised, seaduserikkujad riigikogulased on hävitanud Eesti vabariigi juriidilise aluse, sest peaagu kõik seadused on tehtud inimeste osalusel, kelle riigikogu liikme volitused olid lõppenud, sest nad kasseerivad põhiseadust eirates palka ja hüvitisi mitmest riigiametist. Nõnda tehtud seadused on ilmselt õigustühised. Eestlased põgenevad massiliselt oma kodumaalt ja nende põlise kodumaaa venestamine võtab üha rohkem hoogu.
Öeldakse, et inimestes kes tunnetavad usku, lootust ja armastust kaob lootus viimasena. Hellitan ikka veel vaevalt hõõguvat lootuse sädet, et Eestile on veel võimalik teha uus algus. Selleks peaks kerkima esile poliitiline liikumine mis on rajatud õiglusele ja aususele, poliitiline liikumine eesmärgiga kehtestada põhiseadus, mis tõeliselt teeb rahva kõrgeima võimu kandjaks ja valimisseadus, mis on tõeliselt demokraatlik. Usun, et sellise liikumisega saaks eestlased luua oma kodumaale uue alguse, sellise mis päriselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie põhiseaduse preambul.
See on minu kõige suurem südamesoov, seda soovin rohkem kui midagi muud siin maailmas.
