Eesti Televisiooni 60. juubel ja ajaloolise mälu „kujundamine“
Inimesed 07 Sep 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2015/09/45723_001.jpg
Toomas Alatalu

Olen töötanud ETVs nii põhikohaga kui ka saateid tehes 1967-1978 ja uuesti Aktuaalses Kaameras välispoliitilisi kommentaare esitades 1982-85, tõsi, pikkade ekraanikeeldudega. Autori ja esinejana pean vajalikuks taotleda teatud seikade ümberhindamist ETV ajaloos ajendatuna ühest ETV 60 aastapäeva saatest. Konkreetseelt mõjus mulle (eeldan, et ka paljudele teistele) solvavana tegeliku ajaloo moonutamine kompaktses ülevaatefilmis „ETV – esimene juba 60 aastat“. Täpsemalt on jutt aastast 1968 ja sarja „Rahvusvaheline panoraam“ (RP) esitlemisest. Mul ei ole vastuväiteid saate toimetaja Simon Joffe näitamisele, küll on arusaamatu näidata EKP Keskkomitee lektorit Vambola Põtra, kes antud ja teistegi poliitsaadete osas toimis aastaid kurjuse vürstina.

Vabandan pöördumise jaheda ja lakoonilise tooni eest, ent ajaloolasena ei saa ma kuidagi aktsepteerida, et ETV tänasedki juhid juhinduvad Nõukogude aja põhimõttest võimule mittekuulekad isikud lihtsalt ajaloost – antud juhul ETV omast - välja kirjutada ja nende panus teadlikult unustada. Kui viidata vaid viimastele raamatutele, siis pole näiteks „Suur teleraamat. 50 aastat televisiooni Eestis 1955-2005“ (autor-koostaja Hagi Shein) mind maininud enam kui 500 Aktuaalse Kaamera ja spordiuudiste tegija (lk.296), üle 80 „ETV tuntuma ajakirjaniku ja toimetaja“ (lk.260) hulgas. Samas jagus mõlemasse nimistusse isikuid, kellede mainimine paneb õlgu kehitama. Pole mainitud ka minu juhitud lastesaateid 1973-77 („Mis on uudist“, Maailm meie ümber), mis olid esimesed omasugused toonases idablokis, tutvustasid lastele valimisi, diplomaatiat, etiketti jmt, leidsid hea vastuvõtu ja andsid tänasele Eestile nii poliitikuid kui ka diplomaate.
Söandan meenutada, et kuulusin 10 aastat ETV viie (ekspertide arvates kolme) kõige vaadatavama esineja (Enn Eesmaa, Valdo Pant, Mati Talvik, Rein Karemäe, Toomas Alatalu) hulka, kes edestasid teiste esinejate vaadatavust kordades. Minu „hädad“ olid paljus mõjustatud sellest, et sama valdkonda esindanud EKP KK töötaja oli vaadatavuselt 21. kohal. Toona jäeti need, samuti saadete vaadatavuse arvandmed avalikustamata just EKP KK esindajate madalate reitingute pärast ja on jäänud tänaseni ...saladuseks!? .

Sheini raamat kordab mitmes varasemas käsitluses olnut ehk polnud uudis. Tordile „kunstliku ja hapu rosina“ panek 19. juuli õhtul mainitud saates aga ajendab mind meelde tuletama nii „Rahvusvahelise panoraami“ sündi kui käekäiku ja konkreetsete isikute osa sellest.

Minu pääs teleekraanile sõltus telemaja direktori Leopold Piibu julgusest – ta riskeeris minu tööle võtmisega (olin üks „vale suunda“ läinud komsomoli 13. kongressi juhte) ja tegi ülesandeks telepärase välispoliitikasaate loomise. Televaatajate positiivne hinnang tuli juba esimese saatega juunis 1967, kui n.ö. võrdluses samas saates esinenud EKP KK lektoritega näitasin, kuidas on tark teleekraani ja –aega kasutada. Sealtpeale olin ka alati negatiivselt mainitud kõikides ETV töö kohta tehtud EKP büroo otsustes. Toona pidi iga otsus sisaldama õigeid ja valesid näiteid ja reeglina tähendas musta nimekirja sattumine ka sinna jäämist.

Eesti Raadio direktori Slutski kohene keeld esinemiseks raadios (kehtis nõuka-aja lõpuni) välistas sealse infopanga ja abijõu kasutamise, mistõttu tegin meeskonna omal käel infot hankivatest vaba esinemisstiiliga meestest. 1969.a. analüüsisime „Panoraamis“ poliitikat Tunne Kelami ja Leo Kahkiga, kuniks mul kästi Tunnele edasi öelda, et Keskkomitee arvates pole ta „õige esineja ETVs“. Kuulsin sedagi, et tema esinemisi oli salaja lindistatud, ent ei pööranud sellele tähelepanu.

Septembris 1973 minu enda vastu alanud lausrünnakut annab tänagi mäletada. Minu salaja linti võetud kahest loengust leiti lugematu arv vigu alates NLKP kongressi ja ideoloogilise võitluse alavääristamine jmt. Loengud olid juba tõlgitud vene keelde, ent taipasin kohe tõlget protestida ja nii võitsin aega. Kohe pärast keskkomiteesse kutsumist käisin ka Piibu juures, kes kinnitas, et lubab mul esinemisi jätkata, sest rahvas on minu saadetega harjunud ja ta oli öelnud, et mind pole kellegiga asendada! Mõistagi ei rääkinud ma toimuvast kellelegi, ent juba järgmisel nädalal teatas kateedrijuhataja, et tuleb mu ülikooliloengut kuulama, tänaval aga jooksis ligi „Küsimused ja vastused“ toimetuse töötaja, kes kinnitas, et ei saa enam minu artikleid avaldada, kui, siis – „heal juhul ühe aastas“. Kontrollimise venides hakati mulle aasta pärast tungivalt soovitama, et läheksin Tartust tööle Tallinna ja kui ma lõpuks kirjutasin lahkumisavalduse, sain ootamatu teate TPIst, et mulle lubatud kohta polevatki. Keskkomiteest pakuti kohe töökohta Kose-Uuemõisa kutsekoolis, mis arusaadavalt välistas esinemise poliitika selgitajana ETVs. See oli augustis 1975, mille peale ma taipasin samuti kohaliku Keskkomitee hambu jäänud Ülo Vooglaiu eeskujul otsida abi Moskvast.

Kuna esinesin alati tekstita ja tegin otsesaateid, siis oli alanud kõigi minu esinemiste salalindistamine üle kogu vabariigi – asi, mida ma Moskvale protestisingi. Esmalt tunnistati mulle lindistamist neljasilma all Raplas, siis sain teada, et seda tehti ka minu selja taga televisioonis. Pärnus sosistati kohe, et on saadud korraldus lindistada minu esinemist nn. aktiivil. Ent kui mõned tunnid hiljem esinesin kalakombinaadis, paluti mind ootamatult koridori, kus oli taksoga kohale sõitnud hr. Raudnagel – tore papi, kes töötas ühingu „Teadus“ sekretärina, kes oli ähmi täis, sest sai teada, et ka antud loengut lindistati! Ühesõnaga – käis totaalne „püüdmine“, tean ülestunnistusi, aga eks olnud ka vaikivaid lindistajaid. 3-4 korda aastas toimus keskkomitees kõigi lindistuste „arutelu“. Mul soovitati korduvalt esineda nii nagu KK grupp, s.t. teksti maha lugeda. Jäin endale kindlaks ja jätkasin naerusuil oma stiilis esinemist. Õnneks läks nii, et Moskvast minu kirja peale kohalesaadetud mehed nägid mu esinemist ekraanil. Järelduste hulka kuulus see, et KK esilektor suunati teisele tööle.

Mõistagi tekitas Moskva sekkumine kohalikus kamariljas trotsi ja neli kuud hiljem pandi minu ette võiduka naeratuse saatel 7.11.1976 kirjutatud paber, kus KK uus lektor kinnitas, et olin Pärnu kuursaalis 26. augustil 1968 ajaloo õpetajatele teinud selgeks – see, mis toimus Tsehhoslovakkias, on „tunnustelt puhas okupatsioon“. Muidugi rääkisin nii, rahvast oli oma 300 ja selle ajani polnud ma kuulnud ühtegi kaebust selle üle! Nüüd aga pidin mõtlema, kui palju allkirju minu süüdistamiseks oli juba kokku kogutud!? Õnneks turgatas kohe ette vastasleeri nõrk koht – keskkomitee töötajate „hilinenud valvsus“, panin uue kirja teele Moskvasse ja mais 1977 võtsid mind korraga vastu 2 keskkonna osakonnajuhatajat ja 3 ametnikku, kes avaldasid lootust, et olen oma „eksimustest“ aru saanud ja teatasid toimiku sulgemisest. Minu küsimusele – kas kõik keelud võetakse maha, vastati nii, et „meie pole midagi keelanud“ ja „kuna rahvas näeb, et esinete TVs, siis laabub kõik iseenesest“. Tegelikult oli see üks suur vale, sest kohe võeti mult ära lastesaade ja ETV uue direktori Enn Anupõllu järgmiseks käiguks sai minu kõrvaldamine ekraanilt detsembris 1978.

1982 kutsusti mind tegema AK kommentaare, ent siis jõudis ETVsse tööle ka Põder, kellelt sain iga 3-4nda esinemise järel 2- või 6-kuulised esinemiskeelud. Tema „sest-mina-otsustan“-stiili näiteks olgu NLKP KK põllumajanduspleenumi sundkommenteerimine 2 päeva enne selle toimumist! Kogu telemaja oli teadlik sellest, mis ja kuidas toimub, ent kuna direktor oli jätkuvalt (välismaale uuesti tööle pääsmist ootav) Anupõld, ei juletud seda protestida. Kuniks Põder „avastas“ ideoloogilise vea 1986.a. uusaastasaate lõigus (mängisin tulistavat Arafatti), millega minu esinemised ETV ekraanil lõppesid.

Marek Miili ETVdki puudutav värske doktoritöö (Tartu ülikool, 2014) kinnitab, et „RP“ vaadatavus langes alates 1979.a. iga aastaga 2% (lk.117-8), mida toona varjati avalikkuse eest, ent mis lubab esitada põhjendatud küsimuse – mida Eesti televaatajad ikkagi mäletavad „RP“st: kas selle esimest perioodi 1967-78 ja T.Alatalu-T.Kelami jt. telepäraseid analüüse ja esimesena TVs tehtut, mis tegid saate üheks vaadatuimaks, või teist perioodi 1979-90, mil tegutses raadiolik „jututuba“ ja saate vaadatavus läks allamäge? Rääkimata sellest, miks üldse näidata ja nii ka kinnistada „RP“ ajaloo sümbolina EKP KK töötajat, kes tegi aastaid kõik selleks, et teisi ekraanilt kõrvaldada ja viis sellega sisuliselt ka saate taseme alla!?

Paraku pole teleajaloo kroonikud ainsad kummalise mälu kujundajad Eestis. Äsja ilmus esinduslik raamat „Noorsootöö Eestis 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendini“, kus lk.135 on kirjas, et nõukogude ajal „ilmselt oli ka õpilasi tegelikult harivaid ringe. Viimaste näitena võib tuua TRÜ RSRi ühe liikme poolt Tartus ja hiljem Tallinnas käivitatud koolinoorte välispoliitika koolid, kust kasvas välja ka Eesti Vabariigi poliitikas ning ühiskonnaelus osalejaid“. Ehk ma siiski pole „üks liige“, vaid Toomas Alatalu, kes tegi seda tööd Keskkomitee ametliku põlualusena 1977-92.

Kõnealune Eesti omapärane ajalookirjutamine pandi paika 1989-92, kui käis ulatuslik inimeste „sildistamine ja isoleerimine intelligentsist“, nagu uhkelt välismaale raporteeriti (vt. näiteks Eestit puudutavat artiklit raamatus „Dissent and opposition in communist Eastern Europe: origins of civil society and democratic transition.“ Ashgate, 2004). „Valede“ väljatõrjumiseks kasutati valimisvõitlust. Tuntud lugu on Marju Lauristini kandideerimine Arnold Rüütli vastu, ent too lahkus 24. tunnil teise ringkonda ja ka komparteist. EKP juhi Vaino Väljase väljatõrjujaks sai aga tema poolt tagandatud ja 1992.a. samas ringkonnas rohkem hääli kogunud Vambola Põder. Projekt „Kuningriiklased“ oli selgelt suurem poliitiline kokkulepe, sest kui Mart Laar rääkis, et tegu on „esimese mitte-kommunistliku koalitsioonivalitsusega Ida-Euroopas“, siis Eesti välisministeerium (T.Velliste) teavitas maailma võõrkeeltes sellest, et koalitsiooni toetavad ka kuningriiklased. Nii oli formaalne kandepind suurem – 51 asemel 59 kohta, mis sest, et see lisa tähendas ka kahte endist EKP KK töötajat. Aga sellest vaikiti, sest kompartei juhti ju polnud. Vaikiti sellestki, kuidas just need Keskkomitee töötajad ETV ekraani 1960-80ndatel kontrollisid.

Toomas alatalu
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus