Eesti-Soome veteranid Udora Soome Klubi suvepäevadel (1)
Eestlased Kanadas 13 Jul 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Udora Soome Klubi koos Finnairi lennuliiniga korraldas juunikuu lõpul soomlaste talus Udoras suvepäevad, kuhu Soome ja Eesti sõjaveteranid olid aukülalisteks kutsutud. Kolm päeva hiljem olid Soome veteranid Toronto Eesti Majas Soomepoiste Klubi juulikuu koosviibimisel. Kohtusid Soome, Eesti ja Toronto relvavennad, kelle hulgas oli erukolonel Matti Lukkari, Soome Kaitseväe kadetikooli endine ülem. Kodumaalt olid erukolonelleitnant Sven Ise, Vello Laos ja Dimitri Seisler.

Teisipäevase lõunasöögi järel alustas tervitustega Paavo Loosberg, rääkides, kuidas II Ilmasõja lõpul päästeti Soome jäänud eesti mereväelased. Päästmise lugu oli Soome-Vene rahukokkuleppe rikkumine. Seekord, 1944. a., jäid tänusõnad ütlemata Soome Merejõudude ülemale kindral Väinö Valvele 184 eesti meremehe päästmise eest. 1994.a., 50 aastat hiljem, kutsus kol. Lukkari Paavo Soome, kus 98-aastasele kindralile saadi auvõlg tasuda. Nüüd, 13 aastat hiljem, öeldi kol. Lukkarile tänu selle võimaluse korraldamise eest.

Teise tervituskõne pidas kol. Lukkari. Ta ütles, et tal on suur au olla koos soomepoistega ja eesti keeles rääkida. (1993-95 tegutses kol. Lukkari Eesti Kaitseväe nõunikuna Eestis ja õppis rääkima eesti keeles). Ta on tegelenud soomepoiste ja marssal Mannerheimi suhete uurimisega. Selgus, et soomepoisid olid marssali „lemmikpojad“, kelle üle ta muret tundis. Talvesõja järel oli Soome jäänud 58 eestlast, kes olid vabatahtlikult sinna sõdima tulnud, aga sõda oli lühike, kõik välismaalased olid Lapuas väljaõppel ega jõudnud rindele. Sõja lõpul oli marssal Mannerheim tänutäheks surunud iga mehe kätt, mille lõpul ta adjutant oli märganud marssali silmas liigutuspisarat.

Enne ERNA üksuse moodustamist oli Mannerheim ka seda gruppi külastanud. Ta sai aru 1943. a. Soome tulnud eestlastest, kes ei tahtnud minna teise suurriigi sõjaväkke. Kuna Soome oli Saksamaa liitlane, siis tulnuks kõik eesti vabatahtlikud vangistada. Mannerheim võttis asja oma isiklikule vastutusele, saates mehed Jalaväerügement 47. IV pataljoni, mille ülemaks oli major C. Gripenberg, marssali enese õepoeg. Kuna see seik oli sakslastele hästi teada, siis ei söandanud nad olukorrast probleemi teha. 1944. a. suvel, kui Soome oli sunnitud rahu tegema, andis Mannerheim, eelnevalt sellele, vabatahtlikele võimaluse Eestisse tagasi pöörduda lootusetut võitlust pidama, et tagasi hoida punast laviini ja võimaldada veel paljudel eestlastel läände pääseda. Paljud eesti vabatahtlikud, kes Soome mereväes sõja lõpuni teenisid, aidati Rootsi alles pärast rahulepingu jõustumist. Siis pidi aga sõit toimuma juba suure saladuse katte all, sest Soome-Vene kontrollkomisjon kontrollis Soome randu ja sadamaid.

Soome veteranide esindaja kapten Veikko Kallio tänas soomepoisse kutse eest, öeldes, et on hea, et eversti Lukkaril õnnestus soomepoiste külaliseks tulla, andis talle meene ja soovis soomepoistele head suve.

Erukol.-ltn. Sven Ise väljendas headmeelt olla siin meeste hulgas, kes on üks pere ja kel on üks eesmärk, mille eest võideldi ning et soome veteranidega on hea vahekord. Ta juhtis tähelepanu möödunud aastal ilmunud soomepoiss Hansalu raamatule „Põhjala suurmees“, kus leidub ka Mannerheimi testament, mida polnud varem avaldatud.

Klubi esimees Ylo-Mark Saar avaldas külalistele tänu meeldejääva koosviibimise eest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus