Eesti Maja pole vaja (14)
Kultuur 01 Apr 2011 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Tänan tähelepanu eest, austatud lugejad! Võtan omaks, et vajasin sellist pealkirja garantiiks, et artikli lugemisel pealkirjast kaugemale minnakse, kuid mulle suunatud meelepaha edastan kodumaisele kirjamehele, kes pidas vajalikuks raamatu kirjutamise õigustuseks kasutada demagoogiat. Kirjaniku (?) nimi on Krister Kivi, tema üllitis pärineb aastast 2007, kannab pealkirja „Eesti Maja“ ning selle kirjastajaks on ajaleht (?) Eesti Ekspress. Toimetaja (?) Tiina Kaalep oma selgitavas järelsõnas tunneb heameelt autorist, et see on nii aus; ning kahju neist, kes raamatut lugedes haiget saavad. Väidab, et tal Kivi maailmareisile komandeerijana polnud valikut.

Ka minul pole valikut. Kahjuks mitte, sest kuigi teos ei vääri kommenteerimist, on see siiski pahandanud mu mõningaid häid tuttavaid. Noorpõlve sõber Heino Tõnisson Melbourne’ist valas kogu oma nördimuse ülipikka tiraadi, mis on laialivalguv ja ülepakkuv, kuid vaatamata mõningaile möödalaskmistele siiski õigustatud.

Mis siis ikkagi juhtus? Krister Kivi igatses minna maailma vaatama ning vajas selleks sobivat ettekäänet. Pakkus oma leivavanemaile raamatut kogu maailma Eesti Majadest, mis lubas läbi käia. Ajaleht läks õnge. Alles käsikirja lugedes saadi teada, et autorit Eesti Majad üldse ei tõmba (lk 7); et ta näiteks Baltimore’i Eesti Majja üldse ei jõudnud, kuigi Eesti Seltsi sekretär Peeter Kiik saatis talle suure postipaki ülevaatliku materjaliga (lk 9); et tal oli kena kolmepäevane vaheldus ainsagi eestlase ja ainsagi Eesti Majata (lk 140-141); et enamik Eesti Majadest, Toronto oma kaasa arvatud, paikneb kuskil masendavas äärelinnas (lk 187); ja et ta Kanadasse asumise korral sõidaks Eesti Majast nii kaugele kui annab (lk 188). Ei, peatoimetajal/komandeerijal polnud valikut, sest raha oli juba välja pandud ja kulutatud, et mitte öelda raisatud.

Heino Tõnisson heidab autorile ette Eesti Majade ja üldse väliseestluse naeruvääristamist ning halvustamist. Tal on õigus, kuid ainsa pilkealuse au siiski meile ei kuulu. Kivi suhtub üleolevalt kõigisse ja kõigesse, kelle/mille algeod jäävad varasemaks „tema ajast“. Kui meie ajaarvamine algab Kristuse sünniga, siis Kivi oma algab Kristeri sünniga. Kõik, mis enne Kristerit, st aastat 1975, on eelajalugu, mida üheski koolis ei õpetata ja mida omal käel uurib vaid see, kel midagi paremat teha pole.

Üht-teist häirivat selles raamatus siiski leidub. Näiteks Sydney Eesti Maja „kohustuslikud aksessuaarid – geograafilist tõde mittepeegeldavad seinakaardid, millel Eesti on laiali valgunud otsekui praemuna ning haaranud endale nii ülal- kui allpool Peipsit tükikese Venemaad“ (lk 110). Kas peame tõesti tundma piinlikkust, et kunagi Tartu rahulepinguga Petserimaa ja Narva- taguse Venemaalt endale kahmasime? Inimene, kes kinnitab, et „kui Eestile uuesti kallale tungitaks, oleks tema esimene, kes sadama poole ajama paneks“ (lk 109), võiks sedalaadi küsimustes üsna vait olla.

Mõned seigad on kurbnaljakad. Nimedega eksimine ja vassimine pole ju surmapatt, kuid peegeldab lugupidamatust, antud juhul lahkete võõrustajate vastu. Kikitan kõrvu lugedes, et Melbourne’is, minu noorpõlve kodulinnas, võttis autorit vastu leebe ja heatahtlik vanapaar Summid. Nimi on võõras, kuid nime kõrval paikneb mu vana sõbra Bruno Metsari pilt (lk 130). Asi saab pikkamööda selgeks, kui kuulen, et Thirlmeres võõrustasid teda abielupaar Mesilased, samuti mu head tuttavad ja endised melbournlased. Hektor Mesilast tunneb igaüks kui Sum’i – abikaasa Gertrudi pandud hellitusnimi, tuletatud mesimummu lennuhelist. Kivi jaoks on väliseestlased ühed Summid kõik, umbes nii, nagu valgete inimeste meelest on kõik hiinlased ühte nägu.

Enne Mesilasi võõrustas Thirlmeres autorit „valge habeme ja mureliku pilguga Valdemar Vilder“, kes seirab teda pettunud ilmel (lk 116). Autor kahtlustab, et ta on lugenud Eesti Ekspressist tema lugusid väliseestlaste kohta ja need ei meeldi talle mitte üks põrm. Olen kindel, et Kivi ei eksi. Vanaproua Alice Naelapea, kes 99aastasena kodumaale tagasi siirdus, on Vilderi lähedane hõim (õemehe ema, kui täpne olla). Krister Kivi „intervjuu“ selle auväärse daamiga on pesuehtsaim mõnitus, mida iial olen lugenud.

Autori kohta peab ütlema, et tal on lahe sulg ja paras annus huumorimeelt, mistõttu võiks tema raamatut ja artikleid isegi nauditavaiks pidada, kui ta poleks nii ülbe ja üleolev ja kui ta huumor poleks nii sapine. Tema leksikonist puudub üks oluline ja vajalik sõna.

Mul pole iial olnud pedagoogilisi kalduvusi, kuid hetkel tahaksin olla karm koolmeister ja näha Krister Kivi koolipingis. Mõttes kutsun ta tahvli juurde, annan kriiditüki pihku ja lasen kirjutada tahvlile ilukirjas sada korda sõna „pieteet“. Siis hakkan talle selle sõna tähendust selgitama.

Sõber Heino Tõnisson kirjutas oma artikli südametäiega. Mina samuti, kuid mul on süda täis mitte Kivi, vaid iseenda ja Heino peale. Oli meil kummalgi vaja väärtusetule raamatule reklaami teha!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus