Eesmaa massiimmigratsioonist Nõukogude Eestis: kui toona oleks olnud võimalus rääkida ilma kartuseta, oleks mõttevahetus olnud veelgi teravam (1)
Eestlased Eestis 14 Sep 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
13. september 2015
 - pics/2015/09/45793_001.jpg

Anna Põld
www.DELFI.ee
Enn Eesmaa massiimmigratsioonist Foto: Eesti Päevaleht ja Delfi, kollaaž

Oleks olnud siis võimalus interneti jututubades vabalt mõtteid avaldada, siis oleks mõttevahetus olnud kindlasti veelgi teravam ja veelgi kirglikum, kui ta on täna, sõnas endine ajakirjanik ja praegune riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Enn Eesmaa.

1970. aastatel tuli Eestisse reaalselt märkimisväärne hulk inimesi Venemaalt. Võrreldes praeguse "pagulaspaanikaga", kuidas toona ühiskonnas reaalse massiimmigratsiooniga hakkama saadi?

Küsimus on selles, et siis oli tegemist riikliku poliitikaga. See oli Nõukogude Liit ja riiklik poliitika hõlmas mitte välja kuulutatud, aga tegelikult toimivat venestamispoliitikat. Kõikidesse liidu vabariikidesse toodi sisse täiesti teadlikult vene rahvusest inimesi. Siia tehti ja alustati suuri ehitusprojekte ja ka tehaseid, mida tegelikult Eestis ei olnud tarvis, vaid seda oli tarvis üleliidulise toodangu jaoks.

Inimesi toodi siia põhiliselt Venemaalt, nad tulid oma perekondadega ja ilmselt oligi see tahtlik poliitika, et kohalik rahvas oleks protsentuaalselt vähemas ülekaalus kui ta on siiamaani olnud. Ma elan ise elan majas, mis oli kooperatiivmaja ja iga ruutmeeter tuli välja osta. Minu kõrval on täpselt samasugune maja, kus elavad põhiliselt vene perekonnad. Nad said selle nii-öelda riigi käest. See oli igapäevane tegelikkus Nõukogude Eestis ja sellega ei olnud keegi rahul. Aga need olid veel ajad, kus ei olnud mingisugust võimalust nendel teemadel avalikult rääkida. Inimesed rääkisid sellest omavahel ja vastane oli kõigi jaoks üks: see oli Nõukogude kord ja Moskva.

Praeguse pagulaspoliitika taustal on paslik uurida, kuidas nägi toona välja see süsteem: mida tehti inimestega, kes Nõukogude Eestisse toodi?

Kui me räägime aastatest pärast sõda, siis kõigepealt natsionaliseeriti need korterid, mis kuulusid inimestele, kes kas sõja jooksul siit põgenesid või ka surma said, ühel või teisel põhjusel. Sinna lihtsalt toodi uued perekonnad sisse ja juba hilisematel aastatel, kui olid suurehitused, siis alguses olid inimesed ühiselamutes, pärast said nad eelisjärjekorras kortereid, sest siis oli kogu süsteem, mis nüüd on kohalik omavalitsus, riiklik. Oli üks laul, mida rahvas laulis kerge irooniaga: "On kallis mulle kodupaik," laulsid eestlased, ja vene kogukond laulis "Nii hea on olla siin". Need olid sellised nukrad naljad, millest kõik aru said. Kõik lootsid ja unistasid, et asjad võivad muutuda, kuid väga vähesed uskusid sellesse. Sellepärast peab igavesti olema tänulik nendele, kes lõppkokkuvõttes Eestile uuesti vabaduse tõid.

Kuivõrd oli võimalik ajakirjanduses taolisi teemasid käsitleda?

See nurk sai olla selline, et kuskil Eestis avati uus tootmisettevõte ja räägiti selle vajalikkusest, selle perspektiividest: kui palju toodeti mingisugust toodangut. Omavahel räägiti muidugi ka nendel teemadel, et riiki toodi uusi inimesi. Kui nendel aastatel oleks tõepoolest olnud vaba ajakirjandus, võimalus rääkida ilma kartuseta repressioonideks - ei tohi unustada, et suhteliselt ainult mõned-mõned aastad enne seda viidi veel viimased rongitäied inimesi Siberisse, KGB jälitamistest rääkimata -, siis oleks olnud täpselt samasugune poleemika nagu praegu meie ajakirjanduses ka 60ndatel ja 70ndatel aastatel.

Aga siis oli ühiskond teine, nõukogude kord ja võim kogu oma militaaraparaadi ja KGB-ga oli veel väga elujõuline. Oleks olnud siis võimalus interneti jututubades vabalt mõtteid avaldada, siis oleks mõttevahetus olnud kindlasti veelgi teravam ja veelgi kirglikum, kui ta on täna. Rahvas ei ole muutunud, muutunud on totaalselt ühiskondlik kord ja võimalused ennast väljendada. Jällegi, praegu on täiesti teine maailm, milles me elame. Kõik on vaba, kaasarvatud ka kõikide hirmude vabalt väljaütlemine. Ja loomulikult on ka neid poliitilisi jõude ja poliitikuid, kes seda mingil määral isegi ära kasutavad ja viivad seda hirmu paanikani välja.

Kui kaasatuna tundsite end toona ajakirjanikuna nendes ühiskondlikes protsessides?

Loomulikult teadsime, mis tegelikult toimub ja jälgisime seda kõike, kuid nendest asjadest ei räägitud avalikult. Tehti järeldusi, et nõukogude ajal oli kriminaalne olukord Eestis palju parem, kuid see oli samasugune, isegi hullem. Lihtsalt sellest ei räägitud. Nüüd on viis minutit pärast automõlkimist juba Delfil ja teistel meediaagentuuridel see sõnum teada. Nendel aastatel tegelesin rohkem kultuurisaadetega: olin teadlikult kultuuri alal, tegin ka noortesaateid. Ühesõnaga püüdsin ennast teadlikult võimalikult kaugele hoida poliitilistest teemadest.

Mida võiks tollasest suhtumisest tuua tänapäeva ehk teisisõnu: mida õppida ajaloost?

Üks on meie inimeste oskus hoida ühte siis, kui on raske, kui on keerulised ajad. Ja mis meid hoidis suuresti, on meie kultuur: eelkõige laulupeod, sest et laulupeole mindi üldiselt ainult ühte laulu kuulama ja võib-olla paari veel. Toona oli ta – ma olin päris kindel – meie rahva jaoks pigem poliitiline kui muusikaline eneseväljendus ja vajadus sinna minna.

Ühtehoidmist on praegu vähem, kuid see ei ole rahva süü, vaid see on nende võimaluste süü. Põhiline on ikkagi see, et tänased noored ja koolilapsed isegi ei kujuta ette, milline see elu siis oli. Ja olgu nad tänulikud sellele heldele saatusele. Meievanuste õnn on see, et me mäletame seda, milline oli elu Nõukogude Liidu ajal ja sellepärast naudime seda vabadust ja võimalust olla tõepoolest vaba omal maal, mis on praegu. Oleme selles mõttes privilegeeritud, heas seisus, sest sageli tuleb ka tõde välja sellest, kui on võimalik võrrelda.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus