Eero Laidre: Pseudoliberalismi ja vasakpoolitsemise pankrot DELFI (4)
Arvamus 06 May 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eero Laidre
www.DELFI.ee

Mida väiksem rahvas ja riik, seda pingelisem peaks olema võitlus olemasolu eest. Sestap ei saa olla ühist tegevuskava ja ideoloogiat suur- ja väikerahvastel. Aegade hämarusest alates pole inimkond nii õiglane ja humaanne olnud, et suured oleksid loobunud väiksematele oma tahte pealesurumisest.

Mõned võõra võimu haardesse sattunud väikerahvad on hea õnne, tugeva kokkuhoiuvõime ja kõrge moraali olemasolul ellu jäänud. Ammu on hävinud ja hävivad ka praegu need, kes võõrastele poevad ja võõra ideoloogia omaks võtavad.

Mõistagi ei talu suured väiksemate jonni, nende allumatust diktaadile. Selle vastu on töösse rakendatud võimas ajupesuarsenal sõnalaengutega nagu „marurahvuslus”, „sallimatus”, „uusnatsism”, „ksenofoobia”, „homofoobia” jms. Vägevate propaganda püüab „sallimatuid”, kes kõiges ja kõigega nõus pole, sopaga üle valada.

Sotsiaaldemokraadid on selles üsnagi aktiivsed. Meenutagem, millise laimusurve all on eksisteerinud Vabaduspartei Austrias. Vastasseis muutus seal isegi nii teravaks, et partei liider Jörg Haider hukkus mõni aasta tagasi üsnagi imelikel asjaoludel. Ka Soomes hoogsalt poolehoidu koguv erakond Perussuomalaiset peab taluma kasvavat survet, laimu ja suvalist sildistamist.

Kõigele vaatamata kasvab rahvuskonservatiivne ilmavaade jõudsalt. Lisaks Soomele veel Prantsusmaal, kus partei Front National uus juht Marine Le Pen kasvatab kiiresti oma populaarsust. Edukas on konservatiivne Teepartei USA-s. Hollandis ja mujal kasvatavad populaarsust paremrahvuslikud poliitilised jõud.

Eestis peaks rahvuskonservatiivse mõju kasv olema vältimatu, kui tahame püsida, aga ka laiendada poliitiliste valikute skaalat. Vajame erakonda, kes kaitseks meid edukamalt nii väliskapitali kui ka välisideoloogia ründe eest. Meile kujutab suurimat ohtu imporditud moraalirevisjonism, mis kahjustab normaalse, jätkusuutliku perekonna mainet, propageerib sübariitlikku hüperindividualismi, järglasteta tulevikku ja kahjustab sellega rahvuse elujõudu.

Järglasteta tuleviku tagajärgede eest on korduvalt hoiatanud tunnustatud arvamusliidrid Andres Arrak ja Heido Vitsur. Nad rõhutavad, et kui järglased jäävad sündimata, siis sotsiaalabisüsteemis häid lahendusi pole. See tähendab, et pensionid võivad hoopis kaduda, riigil ja rahval aga pole tulevikku.

Mõistagi pole uue rahvuskonservatiivse partei teke ja läbilöögivõime ainus lahendus praeguselt hävinguteelt pöördumiseks. Veelgi parem oleks, kui IRL ja/või Reformierakond areneksid meie rahvusliku tulu ja jätkusuutlike perekondade kaitsmisel senisest kiiremini.

Praegune olukord siiski optimismi ei sisenda. IRL-is on rahvuskonservatiivsema tiiva positsioonid vist nõrgavõitu. Kas seda ei näidanud püsiväärtusi kaitsva haridusministri Tõnis Lukase toolilt tõukamine? Ja see juhtus ajal, kui eneshävituslike strateegiate pealesurumine muutub aina agressiivsemaks. Majandusvallas on aga teoksil võlgadeta Eesti sidumine laristajate võlavankri ette. Lisaks on jõustunud ohtlik seadus, mis kärbib piirangud välismaalaste maaostudelt.

Selliste protsesside negatiivseid mõjusid suudaks vältida või vähemalt kahandada rahvuskonservatiivne poliitiline jõud. Seisku selle eest siis senisest tulemuslikumalt nn paremerakonnad või tekkigu uus partei. Mõlemad variandid korraga pole ka halb lahendus.

Uus ja elutervem suund poliitikas on pääsetee, sest senine sõjajärgne pseudoliberaalne ideoloogia (ellu viidud peamiselt sotside eestvedamisel), on viinud Euroopa põlisrahvused (ka meid) hävingu teele. Alustada tuleks sellest, et leida eestlastest omanikega (suur)firmad (kui neid üldse veel on), mis toetaksid ja aitaksid rahastada senisest rahvuskonservatiivsemate programmide käivitamist.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus