EDWARD LUCAS: Baltimaade must stsenaarium? EPLO (1)
Arvamus 30 Nov 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Autor: Edward Lucas

Tõrjutud mälestused – kui eestlased ka on oma ajaloo pärast neurootilised, on selle põhjuseks repressioon

Inimese võitlus võimuga on mälu võitlus võimuga, on kirjutanud Milan Kundera. Ja kuskil mujal pole see rohkem tõsi kui Baltimaades, kus traumaatilistest mälestustest rääkivad vaiksed hääled sumbuvad suurte ida- ja läänenaabrite juttu. Pärast Gruusia sõda tehti kaks ekslikku järeldust. Esimene neist oli, et Kremli sõjaline seiklus oli kõrvalekalle ja me oleme peatselt tagasi tavalise äri – business as usual’i – olukorras. Teine oli see, et Gruusia sõjaga algas protsess, mis põhjustab vältimatult sarnaseid konflikte mujal. Kumbki polnud õige. „Uus külm sõda” (väljend, mis sai suve jooksul peavoolu-diskussiooni osaks) ei alanud tänavu aasta augustis. Selle juured on juba 1990-ndate keskel, mil vana KGB, noil päevil enamasti endise luurejuhi Jevgeni Primakovi lähikondlased, hakkas oma ridu koondama ja võimule tagasi tulema.

Nende lähenemisviisiks on repressioonid (sõltumatute avalike ja erainstitutsioonide hävitamine), aga ilma jäiga ja kalgi totalitaarse ajastu kontrollita. Nad on tollest ajast õppinud: turud töötavad paremini kui plaanimajandus ja 80-protsendine kontroll – kaasa arvatud meedia ja kõigi võimuinstitutsioonide üle – on palju parem kui püüe Nõukogude stiilis kõike kontrollida. Kolmas õppetund on see, et agressioon töötab tõhusaimalt, kui seda toimetatakse varjatult. Räpast tööd ei tee tankid ega sõjalennukid, vaid Vene pangad ja torujuhtmed. Kreml saavutab rohkem mõju relvade müügi kui nende kasutamisega. Ja parim viis läänega suhelda on pigem jaga-ja-valitse kui vastasseis.

Venelaste võim

Nii et kui me oleme tagasi tavalise äri juures, siis seda laadi äri on meile väga halb. Olles meie liitlase tükeldamisega meie nõrkuse alandavalt paljastanud, saab Venemaa kontrollimatult jätkata oma poliitikat: türanniseerides ja õõnestades teisi riike, tõmmates koomale silmust energiaturul ja konverteerides raha Lääne- Euroo­­pas võimuks (viimati silmapaistva pakkumisega osta välja haavatud Islandi majandus). Vastasmängijaks on lühinägelikkus Euroopas ja Ameerikas, kus napib ka otsustusvõimet, realismi ja kindlust. Vanas külmas sõjas oli Nõukogude Liiduga äriajamine harva esinev ja kahtlust äratav tegevus. Nüüd on Venemaa tunginud turgudele ja ettevõtetesse – eeskätt Euroopas. Venemaa on poliitikuid ja ametnikke ära ostnud viisil, mis on lääne salateenistused pahviks löönud. Selle tagajärjel on NATO ja Euroopa Liit lõhenenud. Kumbki pole suuteline etendama kohast rolli kollektiivse julgeolekuorganisatsioonina.

Ehkki Euroopa Liit on paberil palju tugevam kui Venemaa, kolm korda suurema rahvaarvuga ja üle kümne korra suurema majandusega, näib ta nüüd olevat täiesti võimetu Kremlile vastu seisma. Sama on tõsi ka NATO puhul. Mõnel riigil, näiteks Itaalial ja Kreekal, ei näi enam olevat soovi osaleda sõjalises liidus, mis teeb tõsiseid plaane oma naabrite kaitseks Vene agressiooni eest. Enamik sakslasi ütleb, et isegi kui Venemaa Balti riike ründab, vastustavad nad sõjalise jõu kasutamist. Teised riigid – USA, Suurbritannia, Poola, Baltimaad, Rumeenia – soovivad endiselt ennast kaitsta. Seda tahavad ka Rootsi ja Soome, mis pole küll NATO liikmed, ent tunnevad sügavat muret idanaabri võimsuse kasvu pärast.

Kaasmaalaste „kaitsmine”

Ekslikud poliitilised kaalutlused pole lubanud NATO-l teha korralikke eriolukorra plaane. Vaagigem üht stsenaariumi. Kujutlegem, et Eesti äärmuslased hakkavad ahistama kohalikke venelasi (keda on elanike seas umbes kolmandik). Venemaa võib seda salaja tagant õhutada, nõudes samal ajal avalikult, et Eesti astuks sellele otsustavalt vastu. Siis kujutlege, et vene aktivistid (keda vaikselt toetab Moskva) moodustavad „enesekaitseüksusi”, mis asuvad patrullima ja rajavad ka kontrollpunkte. Kui Eesti võimud püüavad seda lõpetada, järgneb Kremli kurtmine; Vene relvastatud „vabatahtlikud” hakkavad kogunema piirile, kuulutades kavatsust kaitsta kaasmaalasi „fašismi” eest. Vene meedia annab sellest teada metsiku entusiasmiga ja Vene võimud ütlevad, et nad ei saa määramatult oma kodanike spontaanseid patriootilisi tundeid vaos hoida. Oletagem, et Eesti (või Läti, kelle puhul oleks lugu täpselt sama) läheb NATO-sse ja palub toetust Põhja-Atlandi lepingu 4. artikli alusel (mis tõotab, et liikmed konsulteerivad üksteisega, juhul kui kas või üks osapooltest arvab, et ühe osapoole territoriaalset terviklikkust, poliitilist iseseisvust või julgeolekut ähvardatakse). Siinkohal tasub end ära Venemaa ülipüüdlik varade haldamine läänes. Saksamaa, Itaalia ja teised suured Euroopa riigid ilmuvad konsultatsioonidele – aga ütlevad siis Eestile, et see lahendaks probleemid Venemaaga kahepoolselt. „See pole NATO teema, see on Eesti-sisene inimõiguste küsimus,” ütlevad need, keda leidub Briti konservatiividest Saksa sotsiaaldemokraatideni. Tagajärjeks on isegi hullem lõhe alliansis kui see, mida kogeti Iraagi küsimuses. Seistes silmitsi lääne nähtava nõrkusega, tõstab Venemaa panuseid.

Eesti üritab korda taastada; Venemaa liigitab selle talumatuks provokatsiooniks ja nõuab valitsuse väljavahetamist, kõrgete Eesti ametiisikute süüdimõistmist võimu kuritarvitamises, kiiret keele- ja kodakondsusseaduse muutmist ning enda sõnul „Šveitsi lahendust”. Ehk siis selliste rajoonide loomist, kus venelased saaksid „ise omi asju ajada”. Sellise soovituse toetuseks alustavad Vene relvajõud ähvardavaid manöövreid. Mida Eesti siis teeks? Kui NATO polnud valmis pakkuma toetust 4. artikli alusel, siis mis mõtet on 5. artikli appivõtmisest? Ameerika võib pakkuda moraalset toetust, aga kas ta hakkab riskima Kolmanda maailmasõjaga, et kaitsta Eestit? Eesti poliitikutel ja diplomaatidel on palju ära teha, et tugevdada kaitseväge ning julgeolekualaseid suhteid teiste riikidega. Aga on ka teine rinne: pehme jõud. Selles etendavad oma osa sellised raamatud, nagu on näiteks Imbi Paju „Tõrjutud mälestused”, tuues esile selle, mis on see, mille eest me võitleme. Eesti ajalool on arvukalt kihte ja tähendusi. Nendel, kelle perekonna juured asetsevad opositsioonis Pätsi valitsusega, on teistsugused mälestused kui nendel, kes seda teenisid. Juudid Eestis võivad mäletada okupatsioone teistmoodi kui nende kaasmaalased. Need, kelle pere elas Nõukogude ajal jõukalt, meenutavad seda aega erinevalt neist, kes kannatasid. Aga keegi ei saa eirata küüditatute kannatusi ja nende sunnitud vaikimist pärast tagasitulekut. On tragöödia, et Venemaal pole käigus ühtegi sellist projekti. Olles seal 1990-ndate lõpus korrespondent, oli mul rõõm kajastada ühenduse Memorial tegemisi.

Memorial oli käivitanud ajalooprojekti, mille raames küsitlesid vene teismelised oma eakaid sugulasi ja salvestasid nende mälestusi stalinismist. Vastajaid oli palju – aga projekt on sest ajast saadik hääbunud. Kui venelased ise on jäetud ilma teadmisest oma minevikukannatustest, siis suurt ei üllata, et riigina võib Venemaa näida ükskõikne mineviku kuritegude suhtes. Ujutagu valgus nad üle Minu raamat „Uus külm sõda” on alates avaldamisest 2008. aasta veebruaris tekitanud palju poleemikat. Avalikel kohtumistel süüdistatakse mind mõnikord russofoobias. Minu tavaline vastus on loetleda mõned nimed: Vladimir Dremljuga, Natalja Gorbanevskaja, Konstantin Babitski, Viktor Fainberg. Ja siis küsida kuulajaskonnalt, kas nad oskavad lause lõpetada. Enamasti nad ei oska. See on üpriski skandaalne. Kui Saksa kuulajatelt küsida, mis seob Claus von Stauffenbergi, Willy Brandti ja Dietrich Bonhoefferit, teaksid nad kohe, et need olid sakslased, kes võitlesid natsirežiimi vastu. Nad suudaksid lisada teisi nimesid (Thomas Mann, Marlene Dietrich), mille üle tänapäeva sakslased võivad olla uhked. Aga kui palju venelasi teab, et 25. augustil 1968. aastal tekkis Punasel väljakul mõne minuti jooksul nüüdisaegne inimõiguslaste liikumine, kui neli eespool nimetatut ning Tatjana Bajeva, Larissa Bogoraz ja Pavel Litvinov hoidsid loosungeid kirjaga „Teie ja meie vabaduse eest”, „Me kaotame oma parimad sõbrad”, „Elagu vaba ja sõltumatu Tšehhoslovakkia!” ja nii edasi, protestides selle vastu, et Nõukogude Liidu juhtimisel tungiti Tšehhoslovakkiasse.

Selle kangelasliku protesti 40. aastapäeva – mälestust, mis peaks täitma iga venelase südame uhkusega – Moskvas ametlikult ei tähistatud. Ja kui käputäis protestijaid püüdis väljendada oma meelsust samas paigas, et märkida poliitilise vabaduse kahanemist Putini režiimi ajal, arreteeriti nad kiirelt. Erinevalt 1968. aasta protestijaist ei saadetud neid siiski psühhiaatriahaiglasse või Siberi töölaagritesse. Mõnes ringkonnas on moodne öelda, et eestlased on neurootilised oma ajaloo pärast. Ent tegelik neuroosi põhjus on repressioon. Imbi Paju „Tõrjutud mälestused” avab uksed pimedatesse tubadesse. Ujutagu päikesepaiste need üle. Ja järgigu teised sama eeskuju.

Tegu on lühendusega eessõnast, mille Edward Lucas on kirjutanud Imbi Paju raamatu „Tõrjutud mälestused” ingliskeelsele tõlkele.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus