Eesti Elu
Dr. Ants Toi
Inimesed 18 Aug 2011 A.R.Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Möödunud suvepäevil, kui dr. Ants Toi reisis Eestimaa pinnal ja kogus oma isaga mälestuste varamusse meeldejäävaid hetki, saabus teade, et äraolekul oli teda ülendatud Toronto Ülikooli arstiteaduskonnas täisprofessoriks. See toimus 1. juulil, päeval, mil ka Kanada riik sai oma iga-aastase tunnustuse.
Selline uudis on kogu eestlaskonnale Kanadas tervislik nähe. Tunnetame, et oleme Põhja-Ameerikas ikka veel ülemaaliselt tõusev kogukond.
Leidsin dr. Ants Toi nädala enne juulikuu lõppu tegelikult mitte tema kabinetis või mõnes ülikooli asutuses, vaid hoopis ühes Quinte’i lahe jahtklubi koduses sadamas, kus ta suurjärve- ja muude veekogude reisil oli hetkel peatumas. Kargasime kiiremas korras pardale ja olimegi laevukese kajutis vastamisi koos.
Vestlesime hoogsalt, enne kui tuli meelde teha ajalehele intervjuu. Seda pidime jätkama e-posti kaudu.




Kuidas juhtus, et see ülendamine nii vaikselt toimus?

Arstide juures on selline akadeemiline tõus tihti vaikne toiming. Olen mitmeid aastaid õpetanud ja uurimistööd teinud ülikoolide haiglates ja samal ajal kuulunud mitme ülikooli arstiteaduse fakulteeti. See on nõutav. Aste – kas täis-, kaas- või abiprofessor - ei ole nii tähtis haiglatele ja arstiteaduslikele organisatsioonidele kui kohustused, töövõimalused ja akadeemiline tunnustus. Selline asjaolu erineb teistest fakulteetidest, milles akadeemiline aste määrab edasijõudmist, palka ja ka teisi tegureid.

Kas täisprofessoriks saamine toob Sulle ka kohustusi juurde?

Täisprofessoriks saamine tähendab rahvusvahelist tunnustust, kusjuures ülemaailmsed kolleegid näevad sind eeskujulikuna oma pedagoogiliste ja uurimuste tööde juures. Töö ja kohustused kestavad endisel tasemel.

Panin tähele, et Sinu curriculum vitae on peaaegu 60 lehekülge pikk. See sisaldab mitmekülgseid detaile, mis seotud Sinu saavutuste, akadeemiliste kirjutiste ja uurimistöödega. Millist tegevust või saavutust pead ise kõige olulisemaks või isegi kõige südamelähedasemaks?

Võib-olla kõige huvitavam ja südamelähedasem on olnud suhtlemine, nii kohalikult kui ka ülemaailmselt , kolleegidega, kes on juhtivad samadel aladel ja kellega saan jagada mõtteid ja kliinilisi küsimusi. Isikliku töö juures on mul kaks erinevat tipphuvi: loote väärarengu diagnoos (prenatal fetal diagnosis) ja eesnäärmevähi diagnoos (prostate ultrasound and biopsy).

Kuidas lähenesid nendele aladele?

Olen röntgenoloog. Aastaid tagasi spetsialiseerusin uroröntgenoloogia alal, s.t. neerud, põis ja nendega seotud elundid. Seoses neerudega oli omal ajal röntgeniuuringuga probleeme – nimelt, kas neerukasvaja on hea- või pahaloomuline, kas vajab operatsiooni või mitte. Sel ajal tuli kasutusele uus tehnoloogia, ultraheli, mis aitas probleemi lahendada. Hakkasin tol ajal uurima, kuidas sellist uut tehnoloogiat saaks laiemalt rakendada. Rakendusi oli mitmeid. Need viisid mind raseduse ning loote ja hiljem eesnäärme uurimisele.

Oled siin mõne rakenduse juures ehk rohkem tuntud?

Olgugi et olen nüüd ülemaailmselt tunnustatud mõlemal alal, võiks öelda, et loote (fetal ultrasound) juures natuke rohkem. Olen tuntud eriti loote peaaju normaal- ja väärarengute uurimise juures. Mind konsulteeritakse, kui on tekkinud mure, et loode võib olla vigane. Sageli olen viimane otsustaja sellisel uurimisel.

Mõnikord on normaalsuse diagnoos isegi keerulisem kui ebanormaalsuse diagnoos. Normaalsuse juures on palju variante. Näiteks näo ilme. Nägusid on kitsaid ja ümmargusi ja seejuures väga erinevaid profiile. Ja kõik on normaalsed. Aga näoilme erinevus on üks väärarengu tundemärke. Kuidas eraldada normaalset varianti ebanormaalsest on minu igapäevane mure. Edasi, kui esineb probleem, siis tuleb määrata, kas see on ebaoluline või tõsine häire, kusjuures võib isegi raseduse lõpetamisele mõelda. Sellise konsulteerimise juures töötan vajaduse korral mitme eriala arstiga – peamiselt sünnitusarstide, geneetikute ja lastearstidega, aga võimalikult ka teiste spetsialistidega. Olen sellise asja juures nii öelda silmad. Loote ultraheli kaudu uurimise kohta olen ülemaailmselt palutud pidama loenguid juba aastaid.

Kas professionaalne töö viib Sind aeg-ajalt ülikooli ning haiglate juurest kõrvale?

Olen tegev provintsi-, keskvalitsuse- ja rahvusvaheliste organisatsioonide komiteede juures. Ontario provintsis olen abiks olnud sõeluuringu programmide (prenatal screening tests) algatamistel. Tulipunktis on olnud Down’i sündroom. See suur programm on üks esimesi Kanadas. Ontarios sünnib umbes 150,000 last igal aastal ja iga rase naine nii Torontos kui ka kaugel põhjas võib läbida sõeluuringu, kui ta soovib.

Kui läheks Sinu teise huviala juurde.

Mu teine huviala on eesnäärme (prostata) uurimine ja biopsia. Tehnoloogia areng – juba aastaid tagasi – on võimaldanud teha pisikesi andureid (small ultrasound transducers), millega saab eesnääret hästi uurida ja vähi diagnoosimisel täpsemalt biopsiat teha. Aitasin koos uroloogidega luua esimest meestekliinikut Kanadas ja üht esimestest Põhja-Ameerikas. Meile saadetakse igalt poolt meessoost patsiente, kelle probleeme teised kliinikud ei ole suutnud lahendada. Vahemärkuseks lisan, et igal aastal sureb sama palju mehi eesnäärmevähki kui naisi rinnavähki. Rahvas - ning mehed üldiselt - ei olnud sellest pikemat aega teadlikud, kuna naiste rinnavähk on palju rohkem meedias leidnud tähelepanu. Soovitan väga, et 50 - 75 a mehed mõtlevad “skriinimisele”, kuna varases staadiumis leitud vähk on ravitav.

Sinu kui meditsiiniteadlase spetsialiteet skännerite ja igasuguste visuaaldiagnooside juures on kiirelt arenev. Kas tunned, et oled ikka paar sammu sellest arengust ees?

Pigem ütleksin, et olen selle arengu sees, kuigi eesotsa juures. Viimase 30-40 aasta jooksul on mul tekkinud seoses ultraheliga hulgaliselt kogemusi loote väärarengu diagnoosimisel (prenatal anomaly evaluation). Olen ka aastaid tegutsenud arstiteaduse keskustes koos teiste erialade spetsialistidega, kellega olen kogemusi jaganud. Näiteks tegutsen haigla patoloogiaosakonna juures, kus lahkame arenguhälvetega looteid. Aastaid olen ka ebanormaalsuste uurimisel töötanud maailmatasemel geneetikutega ja sünnitusabi- ja teiste tipparstidega. Sellised kogemused ja kolleegide vaheline suhtlemine on head õpetajad ja soodustavad uuringuid.

Juba kompuutriajastu algusel hakati möönma, et peatselt õpime noortelt? Kas arstiteaduses, eriti mis puudutab kompuutreid, on selline mõtlemine sobiv?

Kirjeldaksin siinjuures veidi tausta. Arstiteaduses kasutatakse kompuutreid laialdaselt ja intensiivselt. Näiteks ei kasutata enam plastfilmi. Kõik pildid ja kujundid on keskselt varutud nn. serveritesse sellisel moel, et kujundeid on kiirotsingu tulemusena võimalik taasleida näiteks kuue haigla ja kliiniku kompleksis, mille moodustavad peamiselt University Health Network, Mount Sinai Hospital and Women’s College Hospital. Selles kompleksis ma põhiliselt töötan.

Seoses piltide ja kujunditega saame ju kompuutrite abil neid klaarida ja parandada. On võimalik kujundada kolme-, isegi neljadimensioonilisi pilte. Peatselt on võimalik taasleida kujundeid teistelt Ontario haiglatelt, niipea kui vastavad võrgud on valminud. Samas on sellised meetmed ju primitiivsed - lihtsalt informatsiooni hankimine. Siin pole midagi loomingulist ega interaktiivset.
Mõned aastad tagasi andis üks kompuutrispetsialist mõista, et lapsed oma interaktiivsete kolmedimensiooniliste kompuutritega on mõned kümnendid professionaalidest ees. Kui soovime aru saada, mis on võimalik, peaksime jälgima oma lapsi ja nende ettekujutusvõimet, kui nad tegutsevad kompuutrite, kompuutermängude ja virtuaalse realiteedi juures. Tulevik on põnev, kui saabub aeg, mil nende värsked ja vabalt mänglevad ajud on rakendatud tõsiste küsimuste külge.

Olid hiljuti Eestis. Kas on kommenteerida midagi, mis võiks ühenduses olla Sinu tegevusega?

Tehnoloogiliselt oleme Kanadas mõnelgi moel Eestist maha jäänud. Paar aastat tagasi tutvustati mulle eesti ID-kaarti (isikutunnistust), mis näeb välja nagu meile tuttavaks saanud mikrokiibiga (microchip) panga- või krediitkaart isiku pildi ja muu infoga. Selle kaardi abil saab arst leida ja üle vaadata patsiendi pilte ja arstiandmeid, kus iganes need Eestis tehtud on. Kaardi abil on ka võimalik saata retsepte apteeki (digiretsept). Isikud, kellel on vastavad aparaatlugejad, saavad kontrollida infot, mis nende kohta käib. Siinjuures on ka võimalik jälgida andmeid nagu autojuhiluba ja palju rohkem. Loodetavasti on ka Kanadas peatselt olemas sarnaseid võimalusi.

Aga siiski põnev lugu. Oleme teadlikud ehk neljast-viiest skännerist, alates röntgeniga, mis on juba sada aastat paljastanud luid ja konte. Aga kas neid – peale ultraheli, MRI ja CT-skänni - on veel palju?

On … ja tuleb juurde veel teisi. Aga luba mul pakkuda ehk värskem mõiste. Oleme harjunud mõtlema röntgeni kui pildi tegija peale. Ja ongi palju teisi mooduseid, kuidas pilte teha. Arvestame ka, et uued vahendid on pidevalt käigus. Parem viis, kuidas mõelda piltidele, on vaadelda, kuidas anatoomiliste kudede füüsilised ja biokeemilised omadused suhtlevad aparaatidega piltede kujundamise juures.
Lihtne viis asjale lähenemiseks on meeles pidada, et olukorra hinnangu moodustamise juures võiksime kasutada kõiki oma meeli: nägemist, kuulmist, katsumist, maitsmist ja haistmist. Iga meel pakub erilist ja olulist infot. Samuti juhtub, et iga skännimise ja kujundamise modaalne osa uurib ja hindab erinevat kudet või keha omadust, et luua pilti. Tulemusena hangib iga aparaat eri informatsiooni. Näiteks kasutab röntgen luud, et blokeerida röntgenikiiri ja jätta varje röntgenifilmile. Ultraheli kasutab kudede omadust tagasi peegeldada kõla. Kompuuter-tomograafia (CT scan) kasutab kompuutri võimet selgitada röntgeni pilte. MRI (magnetic resonance imaging) jälgib raadiokiiri, mis on tekitatud kudede poolt intensiivses magnetväljas. Tuumameditsiin ja PET skänn (positron emission tomography) kasutab minimaalset radioaktiivsust, mis koguneb paikades inimkehas, milles eriline ainevahetus (metabolism). Iga erinev aparaat hindab anatoomiat ja füsioloogiat unikaalsel kombel ja on sobiv eriliste küsimuste lahendamiseks.

Aga tulemus on ikka pilt.

Põhimõtteliselt küll. Tavaliselt ilmuvad tulemused pildina-kujundina või diagrammina. Milline aparaat on parim? Oleneb küsimusest. Analoogiliselt võiksin küsida, mis on parem: lusikas, kahvel, nuga või ehk haamer? Oleneb ülesandest. Peame meeles ka, et riistad on tarbetud ilma meistrita. Selline tehnoloogia nõuab haritud radiolooge, kes oskavad erinevaid aparaate kasutada. Uued ja põnevad rakendusmeetmed on arengufaasis. Võime ainult muigega meenutada hetke aastal 1875, kui Ameerika Ühendriikide leiutusbüroo (U.S. Patent Office) juhataja ütles koha üles ja väitis, et kõik on juba leiutatud ja meil pole mõtet oodata midagi uut.

Kõigest, millest kõnelesid, võiksime veel pikema loo kirjutada. Samuti Sinu metodoloogiast kui pedagoog, kusjuures oled pakkunud meile selgeid analoogiaid. Aga sooviksime hetkel Sinust kuulda midagi isiklikumat.

Mul on tore pere ja õnn valida eeskujulikud vanemad, kelle abi ja toetusega olen jõudnud edasi ja kes ise on olnud edukad. Mu abikaasal Ingal on väga huvitav, aga pingerikas töö oma kinnisvarafirmaga. Poeg Peter tegeleb kaasaegse arvutitehnoloogiaga. Temast paar aastat vanem õde Kristi sai möödunud aastal emaks ja pühendab end täielikult oma pojale.

Kõneleme neist veelgi. Aga kuidas juhtub, et satun hetkel Sinuga vestlema purjepaadi kajutis. Kui kaua oled sellist sporti harrastanud?

Abikaasa Ingaga oleme madrused olnud kümneid aastaid, alates sellest, kui elasime Bostonis 70ndail aastail. Oleme vee peal sõitnud ja regattidel edukalt võistelnud. Olen ka üksi purjetajana saavutanud esikohti võistlustel Ontario järvel ja Georgian Bay’l.

Kas Su noored ka tegutsevad sellel alal?

Kristi ja Peter kasvasid üles purjetades paatidel Georgian Bay peal. Me kasutasime oma paati suvila asemel. Seiklesime Ontarios, kus tavalised Ontario elanikud pole kunagi käinud. Hiljem viisime oma paadi, nimega ,,Alligator”, Ontario järvele. Seal seikleme veel ja avastame nii Kanada kui ka Ühendriikide kaldaid ja sadamaid.

Lapsed on mõlemad ikka veel purjetajad. Kristi oli kuni hiljuti võistluspaadi võistkonnas. Peter võistleb ka suurtel vetel nagu Marblehead-Halifax ja Newport-Bermuda. Varsti hakkan oma nüüd 15-kuu vanuse tütrepojaga purjetamist harrastama.

Kuna Sa võistled, siis peab Sul olema rohkem kui üks paat.

Mul on nüüd reisi- ja mitte võistluspaat. Sellise reisipaadiga on purjetamine spordina tegelikult samasugune kui võistluspaadiga, eriti kui ilm muutub karmiks ja tuuliseks ning navigatsioon muutub kriitiliseks. Aga ankrus ja sadamas on elumugavusi olemas, näiteks see sülearvuti, millega saan perekonnaga ja ka haiglatega vee peal ühendust pidada. Kuna pere ei saanud kogu puhkuse ajaks kaasa tulla, siis olen seekord ise nii tüürimees kui ka nõudepesija ja mitte ainult laevakapten. Muuseas, minu paadil on kaks ultraheliaparaati. Neid nimetaksin sügavuse mõõtjaks ja kalaleidjaks.

Kuhu viib ,,meretee” sellest sadamast järgmiste päevade jooksul?

Kavatsen vähemelt kaks nädalat olla vete peal, enne kui Torontosse tagasi jõuan. Oleneb ilmast ja tuulest. Näen ette, et Quinte’i lahest purjetan Kingstoni suunas ja siis New Yorgi osariigi kaldale. Lõpuks olen tõenäoliselt purjetanud ümber terve Ontario järve. Nii kuidas tuuled lubavad.

Saan aru, et vaatamata mootori olemasolule, teed purjed tihti lahti.

Tõmban purjed lahti nii tihti kui võimalik, aga kõik oleneb tuulest ja muidu ilmastikust. Siinsed Quinte’i kanalid on võrdlemisi kitsad ega soodusta purjetamist. Suurel veel võib tuul olla puudulik või siis puhuda vales suunas. Sel juhul kasutan ,,raudset purje”. Teisel juhul, tähendab, kui tuul on valest küljest, lihtsalt muudan suunda. Näiteks USA kallastpidi minnes, selle asemel, et lasta paati ja ennast peksta vastu kõva tuult ning kõrgeid laineid, lihtsalt muutsin kurssi ja purjetasin üle järve tagasi Kanadasse.

Olid kaks nädalat Eestis? Mida Sa sealt tagasi tõid?

See on omaette jutt. Nimetaksin paar imeilusat mälestust.
Reedel, 8. juulil toimus haruldane eriettekanne Tallinnas Toomkirikus isa muusikast. Seal anti isale Eesti Luterliku Kiriku peapiiskopi poolt ametlik tunnustus eluaegse kirikliku töö eest. Me teame, millisel moel ta on kirikute juures tegev olnud, seejuures ka oma loominguga. Nii on ta paljusid kaaseestlasi puudutanud, eriti Torontos.

Mul endal õnnestus kohtuda Tartus noorte tudengite ja teadlastega, kes jätsid võrratu mulje – täiuslikud globaalsed inimesed, kes teadsid Eestit ümbritsevast maailmast, aga olid ja jäävad eestlasteks. Selline mõtlemine on palju avaram, kui ma varasematel aastatel leidsin. Oli tõesti tore kaasa elada nende entusiasmile ja ülemaailmsele vaatlemisvõimele. Üks neist oli isegi elanud ja konsulteerinud paar aastat Araabias.

Jääme siis nooruse juurde. Mäletan, kui ise olid noor. Olid sportlik, aga samas tehniliste huvidega. Olid haruldane fotograaf, nagu seda iseloomustab Kotkajärve Metsaülikooli välja antud pildiraamat ,,Näod”, milles suurem osa fotosid olid Sinu võetud. Oled nüüd meditsiiniliste ,,piltide” analüüsija ja selle ala teadlane. Kas neil kahel tegevusel on ühendust?

Kindlasti on. Mu silm naudib visuaalset informatsiooni nagu need fotod, mis ,,Nägudes” ilmusid. Kadunud Peeter Sepp ja mina muretsesime mitu õhtut, missuguseid pilte kasutada ja kuidas raamatut koostada, et ta hea välja näeks ja et inimesed jääksid rahule nendest tehtud piltide valikuga. Loodan, et ettevõtmine õnnestus.

See oli hea raamat. Kuidas lõpuks nüüd mõelda Sinu tänapäevasele elukutsele ühenduses selle väikese aga ajaloolise raamatuga?

Meditsiinis on asjaolud ilmselt ikka keerulisemad. Siin on vaja jälgida patsiendi sümptome ja diagnoosi ning lahenduse juures otsustada, millist aparaati ning uurimist kasutada. Või küsida: kas poleks kasulikum röntgenoloogiliste uuringute asemel mingi muu katse või vereproov?
Kui pildi tegemine on vajalik, tuleb küsida: millisel moel seda teha? Järgneb pildi uurimine ja tõlgendamine. Loote (fetus)uuringu juures püüan patsientile selgitada, mida olen leidnud ja mida see võib tähendada nii lootele kui emale ning perele. See tegevus puudutab kõiki, sest halvatud lapse eluaegse toetusega on seos ühiskonnaga, haiglaga ja kooliga. Niisiis, meditsiinini juures, asi alles algab õige ja hea pildi tegemisest.

Saime Sinust ja Su elutööst selge pildi. Suur tänu.

Küsis A.R.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus