Daniel Vaarik: miks karta ACTA-t ja SOPA-t ERR (2)
Eestlased Eestis 26 Jan 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Daniel Vaarik, memokraat

1920. aastatel esitles USA telefonifirma AT&T president Calvin Coolidge'ile eriti kaunilt disainitud raadioaparaati. Omaaegses mõistes võis see olla sama ihaldusväärne seade nagu täna iPhone, võib-olla isegi koos seksikate Harman Kardoni kõlaritega.

"Me oleme telefonifirma ja kui üldse keegi, siis meie teame, kuidas ehitada üles moodsat ringhäälingut," ütles firma. Nende visioonil oli tänapäeva mõistes aga üks viga - esitletud raadioga sai kuulata ainult fikseeritud sagedusi.

Kui AT&T tolleaegne unistus oleks täitunud, oleksid ameeriklased hakanud kuulama väga väheseid raadiojaamu ning kirjanik John Updike poleks võib-olla saanud oma raamatus "Rabbit Run" kirjeldada kuulsat öist autosõidustseeni, milles ta võrdleb džässklarneti soolot kevadise jää pragunemisega.

Korrastatud mudel oli samas suurettevõtte seisukohalt väga loogiline ning ilmselt oli selles palju loogikat ka USA valitsuse jaoks. Muidugi on oluline hoida enda käes kontrolli info leviku ja kasumi üle!

Kujutagem nüüd ette, et AT&T mudel oleks kasutusele võetud ja levinud ka Eestis ning saaksime siin kuulata tänaseni vaid fikseeritud raadiosagedusi. Näiteks kolme neist, kõik seadustega ette määratud ning väikese grupi inimeste kontrolli all. Kas me tahaksime seda?

Samas ma ei toonud seda näidet mitte sellepärast, et ACTA ja SOPA oleksid otseselt sarnased sajandi esimese poole lahingutega massikommunikatsioonimaastikul. Ma tõin selle näite sellepärast, et nende sarnasus on olemas just üldisel, põhimõttelisel tasandil. Nagu on selle näite puhul olemas põhimõtteline sarnasus ka info tsentraliseerimisele 1930ndate Saksamaal, kus Joseph Goebbels pidas raadiot üheks peamiseks rahva propagandale allutamise vahendiks.

Ei, ma ei toonud praegu välja argumentum ad hitlerumit, ma ei toonud mängu Hitlerit, et kedagi mugavalt sildistada. Asi on keerulisem.

Ühtede jaoks tundub siiralt loogiline vähendada massikommunikatsioonilist mitmekesisust sellepärast, et nad usuvad, et nad tõesti teevadki väga head ja kvaliteetset massikommunikatsiooni. Kuid selles loogikas on koht ka neile, kelle eesmärk on tõeliselt inimvaenulik. Need arengud käivadki tihti paarides, nagu Pet Shop Boysi laulus - mul on ajud, sul on välimus, koos teeme palju raha.

ACTA-st ja SOPA-st lõpuni aru saada ongi väga raske ning ma usun, et üks põhjuseid on see, et sellega seonduv juriidiline ja lobitööd tegev seltskond pole sellest isegi huvitatud. Nad üritavadki jätta muljet, et probleemi pole, see on lihtsalt üks järjekordne keeruline rahvusvaheline lepe, millest ju nagunii midagi ei sõltu! See on ju igav argipäev.

Kõige rohkem hirmutabki mind Eesti riigiametnike väide, et näiteks ACTA-st ei hakka midagi sõltuma ja tegemist on leebe rahvusvahelise leppega. See on nüüd küll ohusignaal, et keegi on mõned olulised mõtted mõtlemata jätnud.

Sest ühest küljest - milleks on Eestile vaja lepingut, millest midagi ei sõltu ning teisest küljest just väikeste lepingute kaupa viiakse ellu suuri samme. Välislepingud on alati ju selline aeglane konna keetmine, kus tuld keeratakse järk-järgult suuremaks. Nüüd tekib kahtlus, et meil on ametnikke, kes on pimedad nende aeglaste keeramiste suhtes. Järelikult ei tee nad oma tööd hästi.

Mind hirmutab nende algatuste puhul veel see, et need on vananeva põlvkonna algatused, vanaisade ja vanaemade arusaam ilust ja korrast. On ju Euroopa Parlamendis ACTA osas kätt tõstvate Eesti saadikutegi keskmine vanus liiga kõrge, et olla neis küsimustes isegi minuga sama meelt, rääkimata neist, kes on minust nooremad.

Kas need inimesed oskavad üldse hinnata interneti väärtusi? Kas nad on kunagi midagi remiksinud? Kas neil on olemas video töötlemise kirjaoskus? Kas nad on uues keskkonnas midagi loonud? Võib-olla on internet nende jaoks midagi ohtlikku, milleta sai noorena vabalt hakkama?


Kui mängus on miljardid või triljonid, siis viiakse rahvusvahelisi lobikampaaniaid tänapäeval läbi koordineeritud pingutusena. Luuakse lihtsad samm-sammulised sõnumid, psühholoogide ja teinekord isegi statistikute poolt analüüsitud küsimused ja vastused, seejärel palgatakse agentuurid, kes hakkavad neid sõnumeid kümnetes riikides üheaegselt levitama.

Selle vastu saab ainult neid lobipingutusi avalikustades ning neid avalikult analüüsides. Enne kui keegi Kaera-Jaani liigutused ära patenteerib, on arutelu kuidagi eriti tugevalt Eesti huvides. Ja võib-olla ka eristumine. Võib-olla eristumine koos paljude teiste riikidega.

Eesti on oma moodsat riiklust kujundanud suuresti IT-asjatundliku kuvandi abil. See on meile palju andnud. Nüüd on oluline, et enne kui meie ametnikud ja poliitikud tahavad tööpäeva lõpuks õhtule minna, on nad väga täpselt ja teraselt ning võimalikult paljude inimestega läbi arutanud, millist internetti me tahame.

Selle tähtsusetuks küsimuseks nimetamine võib olla suur möödapanek, millel võivad olla tõsised tagajärjed meie rahvuskultuuri arengule.

Toimetas Rain Kooli ERR
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus