AVALDUS ÕIGUSKANTSLERILE Harri Kivilo (3)
Eestlased Eestis 29 Nov 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Saadetud e-postiga 29.11.12 avaliku kirjana

Kirjas kuupäevaga 14.10.12 Eesti Vabariigi riigikogule, valitsusele, presidendile ja õiguskantslerile palusin lugupeetud riigivõimu esindajail selgitada milliste põhiseaduse sätete või rahvusvaheliste nõuete alusel olete toiminud nagu Eesti oleks kohustatud Nõukogude Liidu poolt okupeerimise ja annekteerimise tõttu muutma aastal 1991 ennistatud Eesti Vabariigi idapiiri ning mitte nõudma Nõukogude Liidu õigusjärglaselt, Vene Föderatsioonilt, meile tekitatud kahjude hüvitamist.

Lisaks eespool esitatud kahele küsimusele selgitasin: et ennistatud Eesti Vabariigi idapiiri paiknemine on määratud mitte mingis Eesti Vabariigi poolt sõlmitavas välislepingus vaid Eesti Vabariigi põhiseaduses (§122), mille rahvas võttis vastu 28.06.1992 rahvahääletusel. Siinjuures on oluline mõista et Eesti idapiir on alates 02.02.1920 paiknenud põhiseaduse §122 määratud paigas. Eesti idapiiri paiknemise pädevuses ei kahelnud okupatsioonieelsel ajal mitte ükski teine riik – isegi mitte Nõukogude Liit. (Aastal 1939 sõlmitud baasidelepingus kinnitas NSV Liit et nad soovivad ... „arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920.a. ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ...”); et õigustatud nõudmisi pole vaja jätta esitamata sellepärast et Vene Föderatsioon võib olla ei hakka meie kahjusid hüvitama ja riigipiiri märke õigesse paika tagasi liigutama; ning et üldiselt põhiseadusi ei muudeta heade suhete nimel ja vallutajaid ei premeerita suurte kingitustega.

Vastasite saadetud kirjale „et põhiseaduse §122 tunnistab võimalust sõlmida uusi piirilepinguid, mis võivad muuta Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri.” Ilmselt nõustute et see „piiri muutmise võimaluse tunnistamine” ei viita mitte ühelegi põhiseaduse sättele või rahvusvahelisele nõudele, mis kohustavad Eestit oma idapiiri muutma. Ent ometi soovis riigivõim ilma põhjendamata loovutada välislepinguga 5,2 % Eesti territooriumist Vene Föderatsioonile absoluutselt mitte midagi vastu saamata. Venemaa soovis kinnitust oma tihti esitatud väitele et Eesti Vabariik on Nõukogude Liidust omal soovil 20. augustil 1991 lahkunud riik – mida maa-ala ja rahva koosseisu alusel ei saa pidada varem olnud Eesti Vabariigiks. Ja selline, Vene Föderatsiooni soovi kohane riigipiiri leping, allkirjastatigi Moskvas 18. mail 2005 - ilma avalikustamata Eestile tekkivaid väga suuri poliitilisi ja majanduslikke kahjusid. Selle lepingu sõlmimine ei saa olla midagi muud kui põhiseadusevastane ametivõimu pahatahtlik kasutamine ning see leping tuleb viivitamata denonsseerida – alljärgnevatel põhjendustel.

Eesti Vabariigi põhiseaduse sätted on täiesti üheti mõistetavad, välja arvatud §2 ja §122. Eesti territooriumi määravas §2 öeldud „Eesti riigi maa-ala on lahutamatu ja jagamatu tervik” võib tähendada et Eestit ei või osariikideks jagada, kuid see sõnastus lubab ka järeldada et Eesti territooriumi (= piiristatud maa-ala) ei või kinkimise või müümise teel vähendada. Ilmselgelt on §2 teadlikult ebamääraselt sõnastatud, sest Eesti Vabariigi taastajate enamus pidas vajalikuks piiri- ja rahvusküsimustes toimida Venemaa soove arvestavalt – kuid nii et uue põhiseaduse vastuvõtmisel osalejaile see eesmärk silma ei hakkaks.

Seda suundumist kinnitab Põhiseaduse Assamblee otsusus „Tartu rahulepingu kehtivust põhiseaduses toonitada, kuigi tegelik piir Vene Föderatsiooniga kulgeb mujal” ja Ajutise valitsuse töökava, mille kohaselt tuli kohe hakata läbirääkimisi pidama Venemaaga piiri- ja rahvastikuküsimustes – just nagu oleks okupatsioonieelne Eesti olnud ilma kindlalt määratud territooriumita ning Eesti ei teaks mida oma rahvastikuga teha. Salakaval on ka §122 sõnastus „Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.”

Riigivõim on toiminud nagu „on määratud teiste ... piirilepingutega” saaks tähendada et Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir oli juunis 1992 veel määramata ja see tuleb määrata uue riigipiiri lepinguga. „On määratud” aga ei saa mitte kuidagi tähendada „määratakse” kui lause kirjeldab okupatsioonieelset olukorda ning põhiseadus nõuab „kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud ja välja kuulutatud 1918 aasta 24. veebruaril.” „On määratud teiste riikidevaheliste piirilepingutega” saab tähendada vaid Lätiga sõlmitud piirilepinguid. Seega pole võimalik põhjendatult nõuda et sihilikult ebamääraselt sõnastatud §2 ja §122 tuleb tõlgendada Vene Föderatsiooni soovide kohaselt.

Selle asemel et §122 tähendusega vassida oleks riigivõim võinud §87 ja §121 kohaselt riigipiire muuta.

Eesti ja Vene Föderatsiooni vahelise piiri muutmiseks pole küll mingit õiguslikku põhjust. Kuid kui Eesti idapiiri paiknemise muutmine saaks kuidagi tegelikult kasulik olla, siis ei või unustada et 20. augustil 1991 ennistati (= seati uuesti varem olnud õiguslikku olukorda) aastal 1918 loodud Eesti Vabariik koos piiride ja maa-alaga, mille muutmist 1992 aasta põhiseadus ei nõua, vaid keelab. Kuna piiri paiknemise muutmine vähendab Eesti territooriumi, mida saab §162 kohaselt muuta ainult rahvahääletusel, siis saab põhiseaduse §122 määratud maismaapiiri Venemaa ja Eesti vahel olevat osa muuta ainult §163 lg 1määratu kohaselt rahvahääletusega. Enne maid 2005 mingit rahvahääletust Eesti maa-ala vähendamiseks ning Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemise muutmiseks ei toimunud.

Kõige eelneva põhjal palun õiguskantsleril esitada Riigikohtule taotlus Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus §6 lg1 p4 alusel mais 2005 sõlmitud riigipiiri välisleping põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada.

 - pics/2012/11/38060_001.jpg

Austusega,
Harri Kivilo
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus