Siis oleksid need nii vajalikud majandusgraafika tulude ja kulude paralleeljooned ristunud, eraettevõtlust siis enam ei ole!
Eesti Elu on selle aastate arvu juba ületanud ja kordame oma lubadust „igavesele ilmumisele“. Oleme aga korraga avastanud, et peale lahkunute, kelle tellimised lõpevad koos mustaraamiliste kuulutustega Eesti Elus, on teisi tellimuste lõpetajaid ja mitteuuendajaid, kes on hea tervise juures ja uudistehuvilised. Ausad neist isegi kirjutavad, et „ei ole mõtet paberväljaannet tellida, kui kõike näeb võrguekraanilt mitu päeva varem! Vahel on pilt juba arvutis, kui peolt koju jõuad“. Teame ka, et nooremad vaatavad ja vanemad loevad. „Korrektsed“ arvavad isegi, et paberit pole mõtet ringitada (sinisesse kasti), kui jutt on vaadatav võrgus!
Niisiis oleme ise loonud endale ebapuusliku, kus võistleme iseendaga – vähendame tellimisi ja sissetulekut. Tellimiste langus hakkab paratamatult mõjutama ajalehe sisu ja mahtu.
Samal ajal täidavad Eesti Elu võrk ja videod vajadusi, milleta ei kujuta ette meie ühiskondlikku olemist! See on peaaegu päevalehelik teabekeskus, mis seob ja toob meie mitmekesised askeldused ja ajaviited kõigile koju ja tuppa. Meie ülitihe organisatsioonide töö oleks võrguleheta halvatud. Veel enam – Eesti Elu võrgulehte külastavad üleilmselt sajad tuhanded. See on ühtlasi sild/kaugekõne koju, kust tuleb 45% vaatajaid.
Siin ongi meie olukorra lahendamatus. Võrguväljaanded elavad harilikult tasuvast reklaamist. Meie üleilmne hajutatud vaatajaskond ei ole aga turg, sest reklaam nõuab keskendatust/tihedust. Kõik katsed kuulutajate hankimiseks on siiamaani liiva jooksnud.
Võrguvaatajaid täishinnaliselt maksustades lõikaksime ära oma siduva toime nii Eestiga kui globaalse eestlusega.
Madalahinnaliselt maksustades kaotaksime lisaks veel suure arvu praeguseid tellijaid.
Eesti Elu paberväljaande tellimishinda peame me vahete-vahel paratamatult tõstma, kuna paberi-, posti- ja trükikulud tõusevad samuti. Ehkki elame üürivabalt, nihkub aastatellimise dollarinumber tähelepandavalt – eriti vanuritele mõeldes.
Loomulikult oleks äärmiselt ebaaus tõsta tasuta-vaatajate, n-ö plangupiletite arvu suurenedes paberväljaande hinda!
Võimalus/ettepanek järelemõtlemiseks
Mängime aumeeste mängu!
A. Las lugejad tellivad, maksavad ja loevad!
B. Vaatajad tellivad ja maksavad tellimishinna, miinus postikulud, ja siis ainult vaatavad.
Kahjuks ausust ei saa kontrollida, aga võib oletada, et meie küllaltki väikeses vaatajaskonnas kujuneks see „kodanikukohustus“ auasjaks. (Võib-olla Eesti Elu saadab vaatajatele väikese EE kleebise, mille saab paigutada ekraani ülemisse nurka.)
Tänase arutluse püüe/soov on alustada koosmõtlemist. Leht ja/või võrk on praegusaegne paljukirjutatud/mõeldud teema. Minu mäletamisse mahub aeg, kui auto asendas hobuse ja teler tuli. Elu liigub edasi – asjad arenevad, meie ülesanne on lahendada ja üle elada teabeteeninduse kahepaiksuse ajastu (ärgem ajagem vana kaevu kinni, enne kui …).
Kui Eesti Elu tellijaskonnale lisandub mõnesajaline vaatajaskond, siis „kestame üle aja“.
Lugupeetud Eesti Elu lugejad ja vaatajad!
Hindame ja püüame hoida oma ühiskonna põhilisi vajadusi! Mugavalt unustajad, kes tasuta loevad ja kasutavad võrguväljaannet, piiravad meie majanduslikku ulatuvust ja lõpuks meie olemist.
P.S. Mõtleme vahelduseks ka vajadustele. Eesti Elu ootab teie arvamusi, ettepanekuid, nõuandeid, kriitikat ja kommentaare.
Kas tellijad + vaatajad võiks olla lahenduseks?
