Arvo Pärdi «La Sindone»: suursündmus SLÕL (1)
Kuumad uudised 19 Feb 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
MEISTRI NOODID: Arvo Pärt ei läbenud oma teose peaproovi ajal istuda, vaid käis ringi, partituur käes.
Mati Hiis SLÕL
http://www.sloleht.ee/2006/02/...

Foto: V.S - pics/2006/12541_1.jpg
Foto: V.S

Arvo Pärdi teose «La Sindone» (Surilina) esiettekanne Torino Toomkirikus, kus säilitatakse Kristuse väidetavat surilina, oli Eesti jaoks samaväärne suursündmus kui Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu kullavõidud.

Torino Toomkirik, itaalia keeli Duomo di San Giovanni. Pigem tagasihoidlik kui uhkeldav. Ent see-eest suursugune. Kirikust õhkub jõudu. Ehk on see pärit Kristuse surilinast, väidetavast surilinast, mida kuulikindla klaasi taga marmorsargas asuvas raudkastis säilitatakse.

Sarka saab näha, surilina mitte, küll aga koopiat. Kuues keeles on kirjas surilina palve, mille mõte on lihtne: jõudku Jumal iga inimeseni.

Kui Torino olümpia kultuurifestival tellis Pärdilt teose, mis pidi ette kantama Toomkirikus, välgatas loojal kohe – La Sindone. Surilina.

Päev hakkab otsa saama, prožektorid lisavad kirikule hiilgust. ERSO muusikud valmistuvad peaprooviks ja tunnevad kahetsust, et peavad kohe pärast kontserti Eestisse tagasi lendama ega saa nautida sadakond kilomeetrit eemal Kristina etteastet.

Viimane, otsustav treening

Ent nad ei kurda, sest täna õhtul saabub nende tähetund. Eesti muusikud pole mitukümmend aastat Pärdi teoseid esimesena ette kandnud. Viimaks kannavad. Pärdi enda soovil.

Saabub Pärt. Teretab eesti keeles kõiki ja ei kedagi, istub maha ning asub partituuri uurima. Teeb viimasel hetkel pisiparandusi. Nootides on Pärdi mõtted, orkester teeb need kuuldavaks, kuid mõtted vajavad ikka kohendamist, selgitavad asjatundjad kõrvalt.

Kirik on jahe ja Pärt jääb mantlisse. Dirigent Olari Elts seevastu viskab õige pea sviitri seljast.

Kirik kõlab võimsalt, kuid puhuti mitte piisavalt. Pärt asub dirigendi taha ja palub kellamängijal pisut-pisut kõvemini mängida. Ja trummil. Ta teeb seda veenvalt, käte ja siis kogu kehaga.

Pärt on rahutu. Ei leia kohta ning käib aina, partituur peos, ringi. Aeg-ajalt peatab ta Eltsi ning mehed peavad sosinal nõu. Kahe tunni pärast saab proov otsa. «Ei, ei, kõik on korras,» vastab Pärt tagasihoidlikult Eltsi küsivale pilgule.

«Otsustav treening ehk peaproov läks paljulubavalt,» kinnitab Elts muigelsui.

Kuidas kirjeldada kirjeldamatut

Kell 9 on kirik rahvast täis. Kõik istekohad on hõivatud ja telekaamerad paigas.

Mida oskab üks spordiajakirjanik kirjutada Pärdi muusikast? See on võimas. Ürgne. Eestlaslik. Selles peitub mingi maagia. Jõud. See on kirjeldamatu.

Väidetavalt on teos «La Sindone» Pärdi panus surilina müsteeriumi lahendamisse: surelik pole võimeline nägema kõike selgelt ja saladuseloor jääb ümbritsema surilina ning ülestõusmist. Nii arvab Pärt oma muusikaga.

Olari Elts: kontserti võib võrrelda spordivõistlusega

«See pole sündmus ainuüksi Eesti jaoks,» tõdes dirigent Olari Elts Torino Toomkiriku ees tund enne Arvo Pärdi teose «La Sindone» esiettekannet. «Teos on kirjutatud just selle kiriku jaoks ja meil on kõigil õnn olla siin, selle muusikaajalooliselt tähtsa sündmuse juures.»

Suursündmus on seegi, vähemalt Eesti jaoks, et just ERSO «La Sindone» esmakordselt ette kannab?

Kindlasti. Aastakümned on Pärdi teoste esiettekandeid esitanud teiste riikide muusikakollektiivid.

Kas La Sindone kõlab siin kirikus just nii, nagu peaks kõlama?

Kindlasti. Me näeme alates 19. sajandist kirikumuusika teatavat allakäiku, ent Pärt on tänapäeval väheseid heliloojaid, kes loob religioosset muusikat ja kelle teosed kõlavad kirikus paremini kui kontserdisaalis. Nagu ka «La Sindone».

Kuidas on töötada koos Pärdiga, tänapäeva ühe suurima heliloojaga? Teil tundub proovis olevat suurepärane teineteisemõistmine?

Despootlike dirigentide aeg, mis kestis 20. sajandi algusest seitsmekümnendateni, on läbi. Koostöös teose autoriga, keda tuleb aina kuulda võtta, sünnib alati parem tulemus. Pärdiga koostöö on äärmiselt inspireeriv. Meil on ka ühiseid ideid, kuid mõistagi püüan ma eelkõige helilooja kirjapandut ellu viia.

Kuna esiettekanne toimub Torino olümpia ajal, tahaks vägisi tõmmata võrdlusjooni spordiga. Spordis on selge – tulemuse teeb sportlane, keda juhendab treener, kuid ei pruugi. Kes muusikas tulemuse – nii saaks ju nimetada fantastilist kontserti – teeb? Helilooja? Esitaja? Dirigent? Või kõik koos?

Tulemus sünnib koostöös, aga ärgem unustagem publikut. Me ei saa saali või kirikusse tulnud inimeste osa alahinnata. Sporti ja muusikat võrrelda… Mingist küljest kindlasti.

Räägitakse, et spordis pole tulemus ette määratud, me ei tea, kes võidab. Aga sama on muusikaga – noodid on ju samad, aga tuleb uus orkester, uus dirigent, uus publik ja teos võib kõlada hoopis teistmoodi. See ongi interpretatsioon, milles osaleb ka publik.

Kontserti võib ka võrrelda võistlusega, mitte et muusikud kedagi võita tahaks. Muusiku lavale minek on… Ta läheb nagu sportlane starti, endast kõike andma. Ta on teinud meeletult tööd just selle võistluse nimel. Ka muusikud töötavad meeletult, et anda laval endast kõik, et sünniks midagi erilist.

Mida enne kontserti dirigendile soovitakse? Dirigendikepp pooleks?

Enam ei soovita. Ma ei kasuta dirigendikeppi, siis poleks üks käsi enam vaba. Aga Eesti sportlastele soovin enda ja kogu orkestri poolt õnne ja edu.

Kristuse surilina, originaal või võltsing?

Torinos Toomkirikus paiknev inimese kujutisega surilina kujutab endast 4,37 meetri pikkust ja 1,1 meetri laiust linast riidetükki, millele on jäädvustunud inimkuju, kelle haavad meenutavad väidetavalt Jeesuse vigastusi ristil.

Paljude kristlaste arvates on tegemist sama surilinaga, millesse ristilt võetud Jeesus mässiti. Niinimetatud Kristuse surilina mainitakse esmakordselt 1357. aastal Prantsusmaal ja pärast seda on see mitmel korral tulekahjudes kannatada saanud.

Tänapäeval hoitakse reliikviat 15. sajandist pärinevas Torino Toomkirikus kuulikindla klaasi taga marmorurnis, mis asub omakorda raudvoodriga laekas. Umbes iga veerand sajandi järel pannakse surilina rahvale vaatamiseks välja, viimati juhtus see 2000. aastal. Muul ajal võib kirikus näha surilina koopiat.

Teadlased on aastaid vaielnud, kas surilina pärineb Kristuse surmaajast või on tegu võltsinguga. Kindel on see, et laigud pärinevad inimverest ja riides on leitud Jeruusalemma lähistel õitsevate taimede tolmuosakesi.

1988. aastal jõudis kolm maailma ülikooli üksteisest sõltumatult järeldusele, et surilina materjaliproovid pärinevad aastatest 1260 kuni 1390.

Samas hakkasid kohe ilmuma teooriad, mis ekspertide arvamuse ümber lükkavad.

Mõni aasta tagasi ilmus teadusajakirjas Thermochimica Acta artikkel, milles keemik Raymond Rogersi hinnangul tehti 1988. aasta uurimus valede proovidega, mis olid tõesti vanemad, kuid pärinesid originaalsele linale keskajal tehtud parandustest, millega püüti peita tulekahjude jälgi.

Rogersi enda uuring, mis kasutas kanga vanuse määramiseks andmeid linakiudude keemilise koostise muutumise kohta pika aja jooksul, dateeris surilina 1300 kuni 3000 aasta vanuseks.

Ka Šveitsi teadlane, tekstiiliajaloo juhtivaid autoriteete Mechthild Flury Lemberg on oma sõnul leidnud uusi asitõendeid, mis viitavad Torino surilina ehtsusele. Lemberg avastas suuri sarnasusi surilina ja umbes 2000 aastat tagasi Lähis-Idas valmistatud kangatükkide vahel. Tänu tema väidetele on hakatud nõudma, et Vatikan viiks läbi uued testid.

Katoliku kiriku organiseeritud konverentsil peetud ettekandes võrdles Lemberg surilina kummagi serva ja ühe külje palistusi kangatükkide palistustega, mis leiti Masada mägikindlusest Surnumere rannikul Jordaania piiril. Need pärinevad ajavahemikust 40 aastat eKr – 73 pKr.

«Palistus on väga hästi tehtud, nii et seda märkab ainult kanga pahemalt poolelt,» ütles Šveitsi Abegg Foundationi tekstiilimuuseumi endine kuraator Lemberg. «Minu arvates pole surilina keskaegne võltsing. Minu leitud sarnasused näitavad, et see võis eksisteerida praeguse Iisraeli territooriumil samal ajal kui Jeesus Kristus.»

Surve uue süsinikutesti tegemiseks kasvas pärast 1999. aastat, kui Iisraeli teadlased teatasid, et surilinalt leitud õietolm pärineb taimelt, mida võidi kasutada Kristusele pähe pandud okaskrooni punumiseks. Taim, mida Piiblis kirjeldatakse kui ogaputke, kasvab ainult Lähis-Idas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Feb 21 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek
Feb 25 2018 - Üle ilma Eesti kodudes
Kooslaulmine EV100
Mar 14 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus