Anonüümsete kommentaaride kaitseks (1)
Eestlased Eestis 26 Sep 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/09/40383_001.jpg
Urmo Soonvald, Eesti Päevaleht.

Paar nädalat tagasi küsis Tallinna linnapea Edgar Savisaar murelikult, kuidas sai ajakirjandus teada aadressi, kuhu ta on formaalselt sissekirjutatud. Aus vastus on lihtne: kommentaariumist.

Kommentaar ise oli järgmine: „No kurask, üks linnaviletsusega seotud latatara on kiitnud, et õnneks on etkaril nüüd sissekirjutus Rottermanni kvartalis ja ta saab uuesti linnapeaks kandideerida. Juhul kui see nii on, siis oleks muidugi huvitav teada, kas selline sissekirjutus ka kuidagi kvartali arendajaga seotud on?”

Piisas, kui viisakal ja enesekindlal moel seda Savisaarelt küsida ja vastus oligi käes: „Tegu on delikaatsete isikuandmetega. Seetõttu tahtsin kontrollida, kas te saate need kätte või ei saa. Veendusin, et saate küll. Nüüd tahaksin teada: kuidas? Pärast seda räägime edasi.”

Tahame selle näitega rõhutada kahte asja: anonüümsed kommentaarid toovad infot, mis on ühiskonna läbipaistvuse jaoks olulised ja anonüümne kommentaar ei tähenda iseenesest veel midagi halba.

Viimasel ajal on kasvanud debatt netikommentaariumide ja vihakõne ning nende mõju ja väärtuse üle ühiskonnas. Seisukohad on seinast seina, aga püüame rääkida netikommentaaridest kiretult. Kui see on vähegi võimalik.

Ja veel üks ääremärkus: oleme kaugel arvamusest, et Eesti netikommentaariumides valitseb rahu ja kord. Aga enne, kui rääkida nulltolerantsist ehk kommenteerimise räigest piiramisest, vaatame üle ka teised võimalused ja eeldused. Sest peame arvestama, et arvestatav osa Eesti internetikasutajatest kasutab ka netikommentaare. Sassi ei tohi ajada kahte mõistet: anonüümne kommentaar ja vihakõne.

Kõik, kes pooldavad anonüümsuse kaotamist portaalidest, peaksid mõtlema, kas nad tahavad tõepoolest olla ühel pulgal endise NSA ja CIA juhi Michael Haydeniga, kellele kuulub lause: „The problem I have with the Internet is that it’s anonymous” („Minu jaoks seisneb Interneti häda selles, et ta on anonüümne”).

Me ei saa kommentaariumi sulgeda anonüümsete kommentaaride eest, sest see on sõnavabaduse vääramatu osa. Kahjuks teame, et sõnavabadusega võib mõnikord kaasneda sisu, mis on kuritegelik. Viimastega käib aktiivne võitlus – seda peavad nii portaalipidajad kui ka arvamusliidrid. Erinevus on ainult meetodites.

Üle poole Eesti internetikülastajatest kasutab ka võimalust kommentaariumi lugeda või seal kommenteerida. Iga päev kirjutavad sinna tuhanded inimesed. Tekstide tase ja motiveeritus on erinev, aga neil on soov midagi öelda. Ja just see ongi sõnavabadus. Vihakõne probleem puudutab väikest osa kommentaariumikasutajatest. Nende korralekutsumiseks ei saa me karistada kõiki.

Kommentaariumi reguleerimine on puutes kahe põhiseadusliku väärtusega – tsensuur ja õigus anonüümsusele. Eeltsenseerimine on õiguslikult ülimalt problemaatiline. Ütleb meie enda põhiseaduski, et tsensuuri ei ole. Kui Euroopa inimõiguste konventsioon ei sisalda põhimõttelist eeltsensuuri keeldu, on inimõiguste kohus leidnud, et avaldamisele eelnevad meetmed nõuavad põhjalikku kohtulikku kontrolli ja võib eeldada nende seadusvasta­sust.

Ameerikas on eeltsensuur põhiseaduse vastane. Põhiseadusvastasuse põhjendamisel on kohane refereerida kohtunik Thomas I. Emersoni aastal 1955 öeldud sõnu, mille kohaselt elame „karistus järgneb teole õigussüsteemis”, milles arvamus on avaldatud enne, kui sellele saab järgneda karistus – seetõttu on ka „halb” arvamus enne karistust jõudnud „arvamuste ja ideede turuplatsile”. Eeltsenseerimise korral ei jõuaks selline arvamus aga üldse sellele turuplatsile.

Anonüümsus on kaitstud

Eeltsenseerimisest eraldi küsimus on „anonüümsus”, mille fookus on välistada ideede kammitsetus. Anonüümsus on vajalik, et viia avalikkusesse selliseid ideid ja arvamusi, mis ei pruugi olla üleüldiselt populaarsed ja oodatud. Anonüümsuse kaitse lähtub põhimõttest, et demokraatlik ühiskonnakord on seda tugevam, mida rohkematel inimestel on võimalus protsessis osaleda ja oma mis tahes kvaliteediga arvamust avaldada.

Anonüümsus väärtusena on Euroopas kaitstud. Euroopa Nõukogu 2003. aastast pärinev interneti kommunikatsiooni vabaduse deklaratsioon nõuab, et liikmesriigid, sh Eesti, austaksid interneti kasutajate tahet jääda anonüümseks.

Kommentaariumide keelustamise või anonüümsuse vastased lähtuvad eeldusest, et internetis peaks olema ainult sellised ideed ja arvamused, mis on meeldivad ja sobivad. Paraku ongi arvamused mitmesugused, ka šokeerivad ja solvavad.

Rootsi ühiskonda šokeeris 1990-ndatel inimõiguste kohtu lahend, millega lubati ringhäälingu eetris arvamused, mis võrdlesid mustanahalist gorillaga, pooldasid orjapidamise taastamist jmt. Sisuliselt lubas inimõiguste kohus vihakõne juhul, kui see on osa „tõsisest diskussioonist sotsiaalsetel teemadel”. Lähtudes sellest, ei saa lugeda põhjendatuks, et Eesti ühiskonnal on vaja asuda internetti ümber ehitama selle pärast, et üks või teine tunneb ennast solvatuna, sest mainiti tema purjuspäi sõitmist.

Ajal, mil ÜRO-s on maailma riigipead keskendunud interneti mõjudele, ei saa me unustada, et kommentaarium on kiireim ja parim viis, kus saavad tuhanded inimesed üheaegselt suhelda. Neil kõigil on võrdne võimalus ja absoluutne tribüün oma mõtetele. See on väärtus, mida arendada, ja kindlasti ei saa me seda jõuliselt piirata.

Kommentaariumi piiramine on miski, mida tuleb teha väga läbimõeldult. Piiramisel on ka seadusandlikud takistused – nimelt on kommentaariumipidaja õiguskeeles teabe talletaja infoühiskonna teenuse seaduse alusel.

Iga talletatava teabe maht on hoomamatult suur ja sellise andmemahu juures on loogiline, et osaliselt sisaldavad need andmed ebaseaduslikke andmeid. Talletatava materjali hulgas võib olla teavet, millel on potentsiaali rikkuda autoriõigusi, kaubamärgiõigusi, teotada isikute au ja head nime, avalikustada ärisaladusi, rikkuda õigust privaatsusele, sisaldada lastepornograafiat jmt. Teabe talletaja tegevuse iseloomust tulenevalt ongi seaduslikult loodud nn vastutuse piirangud kolmandate isikute materjali talletamise ja avaldamise võimaldamise eest.

Teabe talletaja vastutuse piirang on sätestatud ka IÜTS §-s 10, mille lõige 1 sätestab, et kui osutatakse teenust, mis seisneb teenuse kasutaja pakutava teabe talletamises, ei vastuta teenuse osutaja teenuse kasutaja taotluse põhjal talletatava teabe sisu eest järgmistel tingimustel: 1) teenuse osutaja ei tea teabe sisu ega ole kahju hüvitamise nõude puhul teadlik faktidest või asjaoludest, millest ilmneb ebaseaduslik tegevus või teave; 2) neist asjaoludest teadlikuks saades kõrvaldab teenuse osutaja kohe vastava teabe või tõkestab sellele juurdepääsu. Üldise jälgimiskohustuse puudumine on sätestatud IÜTS §-s 11 – s.o puudub üldine kohustus otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid.

ÜRO: vastutab autor

Tulenevalt eri riikide praktikast, milles on mindud otsesesse vastuollu eelnevaga (sh Eesti – riigikohtu Delfi kaasuse näitel), pöördus ÜRO eriraportöör Frank la Rue ÜRO peaassamblee inimõiguste komitee poole rõhutamaks, et tsensuuri meetmed ei tohiks kunagi olla delegeeritud eraõiguslikele isikutele ja kedagi ei tohi vastutusele võtta internetis avaldatud materjali eest, mille autor ta ei ole. Miks on kommentaariumide teema aga nii palju kisa väärt? Sellele on lihtne põhjendus – nimelt põrkuvad siin mitmesugused olulised väärtused – väljendusvabadus, isikuõigused, tsensuurikeeld, õigus informatsioonile jne.

Selle vasturääkivuste kogumi on õiglaselt lahendanud Poola kohtupraktika. Kohtuasjas, kus Kalwaria Zebrzydowska linnapea esitas oma au ja väärikust teotavate kommentaaride tõttu hagi infoportaali naszakalwaria.pl administraatori Tomasz Baluśi vastu, leidis Krakówi ringkonnakohus, et infoportaali kommentaarium on pigem trükiste kogum ja toimib kui sein, millele kolmandad isikud saavad enda kommentaare jätta. Kohus rõhutas, et selliste portaalide eesmärk on eelkõige algatada ja kujundada avalikku debatti üldsusele huvi pakkuvatel teemadel. Ei ole põhjendatud eeldada, et sellisel „seinal” ei ole arvamusi, mis kellegi õigusi ei rikuks.

Kuid kas selliste „pahade” arvamuste tõttu on vajalik kommentaariumi sulgemine või eeltsenseerimine? Poola kohus leidis, et mitte. Kohus argumenteeris, et kommentaaride arvukust arvestades oli portaalil piiratud suutlikkus kontrollida ja redigeerida õigusvastaseid kommentaare ning portaali kasutusel olevad meetmed vulgaarsete ja solvavate kommentaaride kõrvaldamiseks olid piisavad, sealjuures oli linnapeal vastavalt seadusele võimalus ja õigus nõuda kommentaaride eemaldamist.

Täpselt sama on olukord Eesti kommentaariumidega – portaalipidajal on loodud meetmed vulgaarsete ja solvavate kommentaaride kõrvaldamiseks (s.o teatud sõnu sisaldavate kommentaaride mitte avaldamine, iga kasutaja võimalus teavitada „halvast” kommentaarist ühe nupuvajutusega) ja igal isikul on vastavalt seadusele õigus nõuda kommentaaride eemaldamist – s.o esmalt pöörduda portaalipidaja poole nõudega kommentaar eemaldada ja kui portaalipidaja keeldub, pöörduda kohtusse. Nagu mittedigitaalses ühiskonnaski.

Puust ja punaseks – isik, kes arvab, et kommentaar on tema õigusi rikkunud, peaks esmalt taotlema sellise kommentaari eemaldamist. Seejärel on isikul võimalik algatada eeltõendamismenetlus kohtus tuvastamaks IP-aadress, millelt kommentaari kirjutati.

Ka „anonüümne” tuvastatav

Riigilõiv sellise menetluse puhul on 50 eurot ja sellegi puhul on riivatud tunnetega isikul võimalus taotleda menetlusabi. IP-aadressi teadasaamisel on juba vastav sideteenuse pakkuja kohustatud avaldama aadressiga seotud isikuandmed. Seega – tegelikkuses ei olegi „anonüümne” kommentaar eriti anonüümne.

Nõustuda tuleb, et oma olemuselt „halbu kommentaare” üleskutsuvate teemade kajastamisel ei saa portaal tõsta käsi taeva poole ja väita teadmatust. Näiteks võib tuua Saksamaa Düsseldorfi maakohtu otsuse, milles kohus leidis, et kui interneti külalisteraamatu haldaja algatab teema konkreetse advokaadi käitumise kritiseerimiseks, peab ta arvestama, et vastused võivad rikkuda advokaadi au ja head nime. Seega otsustas kohus, et teabe talletaja oli kohustatud regulaarselt kontrollima külalisteraamatusse jäetud sissekandeid, vastasel juhul samastub kommentaar portaali enda sisuga ja ta vastutab traditsioonilise avaldajana. Sama järelduse võib teha Eests – kui artikkel sisaldab üleskutset avaldada arvamust poliitiku x, erakonna y või ärimees z tegevuse osas, peab portaal olema tavapärasest hoolikam ning kommentaare teatud ulatuses kontrollima.

Viimasest näitest lähtuvalt on aga oht kalduda äärmustesse. Näiteks – Põhjamaad on pärast Anders Behring Breiviku tapatööd asunud legaliseerima mitmesuguseid meetmeid, välistamaks tulevikus selliste juhtumite kordumist. Üheks ettepanekuks on ka Rootsi vetes asuvate „kaablite” kaudu terve regiooni interneti (eel)tsenseerimine ja filtreerimine. Kuigi selliste ettepanekute emotsionaalsed põhjused on mõistetavad, ei ole ratsionaalne neile kaasa noogutada, mõtlemata sellele, mis väärtused me seetõttu kaotaks.

Kommentaarium muudab ühiskonna läbipaistvamaks, sest alati on kümnetel tuhandetel rohkem infot kui ühel toimetusel. Savisaare näide on üks paljudest. Kaks nädalat tagasi arvamusseminaril küsiti otse: mis väärtus on anonüümsel kommentaaril, isegi kui selles on uudisainest, kui allikas ei julge tulla oma nime ja näoga avalikkuse ette?

Aga kuidas see erineb maailma ajakirjanduses levinud sõnadest „ütles anonüümne allikas”? Iga vihjet peab ju nii või naa kontrollima. Ka seda, mida ütleb oma nime ja näoga arvamusliider. Kui tuleme tagasi Savisaare sissekirjutuse näite juurde, siis anonüümsuseta poleks see detail avalikkuse ette pudenenud.

Eesti ühed usinamad netikommentaatorid on riigi- ja omavalitsusametnikud, kes näevad näotut käitumist ja jagavad seda avalikkusega. Seegi on väärtus ja võimalus. Kommentaarid on teatud mõttes justkui ajakirjanduse allikad. Allikakaitse on aga väärtus, mida igas demokraatlikus ühiskonnas tuleb kaitsta ja hoida. Ühegi riigi ega eraettevõtte vastupidised valikud ei tohi olla ühiskonnas aktsepteeritud.

Euroopa inimõiguste kohus on rõhutanud, et sõnavabadus on üks olulisi demokraatliku ühiskonna aluseid, ning et selles kontekstis on ajakirjandusele võimaldatud tagatised eriti olulised. Allikakaitse on üks ajakirjandusvabaduse põhieeldusi. Ilma sellise kaitseta hoiduksid allikad pressi abistamisest üldsuse teavitamisel avalikku huvi omavates küsimustes. Selle tulemusena kahjustuks ajakirjanduse „avaliku valvekoera” roll, ning võime anda täpset ja usaldusväärset teavet.

Sellise allikana on teatud mõttes võimalik käsitada ka kommentaatoreid – ei ole harvad juhud, kus kommentaaride kaudu saavad ajakirjanikud infot korruptsioonist, altkäemaksust jmt. Anonüümsuse kaotamine tauniks sellise informatsiooni jõudmist ajakirjanduseni. Me tunnistame, et Eesti kommentaariumides on vihakõnega probleeme. Aga parim vihakõne ravi ei ole läheneda probleemile stalinlikult: pole kommentaare, pole probleemi.


http://www.epl.ee/news/arvamus...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus