Anna Tõrvand-Tellmann ja tema inglise kolledzh (1)
Kultuur 06 Jul 2007 Hellar GrabbiEWR
    Trüki   E-post   FB     
Tallinnas oli 1930. aastatel kaks inglise kolledzhi nime kandvat õppeasutust. Aeg-ajalt juhtub, et neid aetakse nüüd segamini, või neile viidatakse selliselt, et ei saa aru, kumba neist antud juhul mõeldakse. Üks oli 1932.a. asutatud Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledzh, teine 1936.a. rajatud Riiklik Inglise Kolledzh (RIK).

Mõlemad hõlmasid nii algkooli- kui keskkooli- (ehk gümnaasiumi-) klassid. Mõlemates algas inglise keele süvaõpe esimesest klassist. Põhiline erinevus seisnes selles, et Tõrvand-Tellmann oli erakool, RIK aga riiklik kool. Mõlema kooli õppurid kandsid oma eripärast koolivormi. Tõrvand-Tellmanni erakolledzh asus Narva maanteel, see hoone on alles (praegu asub seal Tallinna Muusikakool). Riikliku kolledzhi vana koolimaja Imanta tänaval on hävinud, neile ehitatud uus suur õppehoone Narva maanteel sai valmis 1940.a. (seal on praegu Tallinna Ülikool), kuid RIK ei saanudki sinna sisse kolida, sest nõukogude võimu kehtestamisel suvel 1940 mõlemad inglise kolledzhid likvideeriti.

Riikliku Inglise Kolledzhi kohta on olemas Lauri Vaska raamat „Riiklik Õppeasutus Inglise Kolledzh“ (Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2002) ja pikem artikkel (Hellar Grabbi, „Riiklikus Inglise Kolledzhis“, Akadeemia nr. 7, 2004). Hiljuti ilmus raamat ka Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledzhist, pealkirjaga „Rukkilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail. Raamat Anna Tõrvand-Tellmannist, tema koolist ja tema õpilastest“ (Tallinn, Varrak, 2006). Mahuka, 400-leheküljelise teose on koostanud Arvo Jaama, keda abistas töörühm koosseisus Helvi Hödrejärv, Ressi Kaera, Dagmar Normet, Laine Pärloja ja Urve Saari, kõik endised selle kooli õpilased.

Valdavaks muljeks raamatuga tutvudes jääb see südamlikkus, millega meenutatakse kooli ning selle asutajat. Anna Tõrvand-Tellmann oli Eesti silmapaistvamaid naisi, lõpetanud Viini Ülikooli õigus- ja riigiteaduse alal. Ta valiti a. 1919 Asutavasse Kogusse, oli Naiskodukaitse ja Kodutütarde rajajaid ja organiseerijaid, tegutses pedagoogina, rajas Eesti esimese inglise keele süvaõppega kooli ja oli selle direktriss. Oli teises abielus kindralmajor Juhan Tõrvandiga. Juunis 1941 mõlemad küüditati. Kindral Tõrvand hukkus vangilaagris, Anna Tõrvand-Tellmann arreteeriti, mõisteti kaheksaks aastaks sunnitööle ja suri ühes Venemaa invaliididekodus 1953.a.

Teiseks silmapaistvaks pedagoogiks selles koolis oli tuntud muusikamees Anton Kasemets, kauaaegne kolledzhi inspektor ning kooli muusikaelu juht ja lauluõpetaja, keda raamatus kiidusõnul meenutatakse. Kolmandana tõstkem esile õpilaste keskel väga populaarse, oma emakeelt õpetanud inglase Roland Sethi.

Naasnuna sõja puhkedes Inglismaale, saatis inglise luureteenistus Sethi sügisel 1942 langevarjurina tagasi Eestisse, ülesandega õhkida saksavastaste eestlaste kaasabil Tallinn-Leningradi raudtee. Olukorda oli valesti ja naiivselt hinnatud. Seth võeti omakaitse poolt nõukogude parashütisti pähe kinni, anti üle sakslastele, nende poolt vihaselt üle kuulatuna pääses ääre pealt spioonina ülespoomisest, siis aga suutis sakslasi veenda oma koostöövalmidusest ja pärast loendamatuid seiklusi saadeti tagasi inglaste juurde esitamaks Himmleri rahukava Churchillile.

Kogu see põnev lugu on kirjas Sethi eesti keelde tõlgitud raamatus „Langevarjurina Eestis“ (Toronto, 1957), mis on ammust ajast ka minu raamaturiiulil. Kuid ma ei olnud varem kuulnud Sethi esimesest, 1939.a. Londonis ilmunud raamatust „Baltic Corner“, mida Jüri Simm mälestusalbumis refereerib. Selles teoses annab Seth oma silmadega nähtud pildi Eestist. Võiks mõelda selle tõlkimisele eesti keelde, taolisi raamatuid võõramaalaste sulest ei ole kuigi palju.

Põhiosa Tõrvand-Tellmanni kooli mälestusteosest moodustavad meenutused koolipäevadest ja kaasõpilastest, kaasa arvatud nende ja enda hilisem elukäik. Mitukümmend elukäiku annavad koondportree 1920. aastate keskel sündinute põlvkonnast, kes pärast rõõmsaid koolipäevi õitsvas Eesti Vabariigis pillutati laiali — küll mitme riigi sõjaväkke, küll vangina itta või põgenikuna läände, elu- ja asupaikadeks ka nii kauged kohad nagu Magadan, Saigon, Wahroonga (Austraalia) ja Lake Tahoma (California). Kuid Rootsi või mujale läände ei mindud „sõja kartuses“, nagu on eksikombel öeldud (lk. 160), vaid põgeneti saabuva kommunistliku võimu terrori eest.

Enamik elas siiski kõige raskemad ajad üle kodumaal. Küllap aitas vastu pidada isikliku tubliduse kõrval ka teadmine, et osa oma noorusaega sai veedetud nii toredas koolis kui seda oli Tõrvand-Tellmanni kolledzh. Raamatuga tutvudes hakkab silma omavaheline tugev kambavaim, see vaimsus ja ühtekuuluvustunne, mis koolist kaasa saadi. Endiste õpilaste kokkutulekuid korraldati juba nõukogude ajal ning kokku tuldi arvukamalt ja suurejooneliseltki pärast taasiseseisvumist, näiteks kooli 60. ja 70. aastapäeva tähistamised aastail 1992 ja 2002. Käesolev raamat on selle vaimsuse tõestus ja tunnistus.

Paljudest keerulistest ja traagilistest elulugudest läks eriti südamesse juudi perest pärit 14-aastase tütarlapse Ruth Rubini saatus, kelle isa otsustas suvel 1941 mitte koos hirmsate kommunistidega Venemaale põgeneda, pidades sakslasi ikkagi kultuurrahvaks. Seda nad muidugi on, kuid härra Rubinil polnud võib-olla teada Hermann Göringi kuulus ütelus: „Wenn ich das Wort Kultur höre, greif’ ich nach meine Pistole“, rääkimata natsionaalsotsialistide mõrvarlikust juudivihkamisest, mis, tõsi küll, polnud siis veel oma koletuslikku palet täies ulatuses ilmutanud. Sakslaste Tallinna saabudes selgus tõde. Vanemad jõudsid küll enne nende endi hukkamist tütre tuttavate eestlaste juurde peita, sealt aga leiti Ruth varsti üles ja tapeti.

Sama masendav oli venelaste käes Anna Tõrvand-Tellmanni perekonna saatus, mida kirjeldab tema tütretütar Viive Prees-Sontich. Laps nägi pealt, kuidas ta vanavanemad küüditati, kes mõlemad hukkusid Venemaal. Ta ema, Anna Tõrvand-Tellmanni tütar, arreteeriti ja lasti vanglas maha. Sama saatus tabas ta isa, Eesti Mereväe kaptenmajor Kurt Preesi, kes hukati. Üheksa-aastane Viive pääses seetõttu, et teda ei olnud kodus, kui isa ära viidi. Mida oleks ta teinud ilma isata-emata üksinda Siberis?

Rubini ja Tõrvand-Tellmanni perekondade saatus näitab, kui kultuurselt käitusid venelased ja sakslased Eestis. Inglise kultuuri levitavad kolledzhid aga ei tohtinud eksisteerida ei vene ega saksa okupatsiooni ajal.

Selles raamatus on muu huvitava seas mulle üks huvitavamaid Arvo Jaama pikk kirjeldus 1930. aastate Tallinnast, keskendusega Kadrioru kandil, kus minagi elasin, jõudes sealt käia kolm talve sõsarkoolis, Riiklikus Inglise Kolledzhis. Minust paar aastat vanemana on Jaamal meeles rohkem ja täpsemini, tal on isegi Vabadusplatsilt Kadriorgu viiva trammi kõik peatused üles loetud. Artikli juures on mitmed ilmekad fotod, näiteks mulle uudsed linnavaated (lk. 49, 50, 53), aga ka Ameerikas tundmatu soome kelk, ainuke sõiduvahend, mille juhtimise ma elus ära olen õppinud.

Kaheksa aastat tegutsenud Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledzhis on õppinud terve rida üldsusele tuntud isikuid, nende seas literaadid Dagmar Normet ja Vahur Linnuste, koorijuht Uno Järvela, filmirezhissöör Valdur Himbek, arhitektid Hugo Rennik ja Rein Zobel, kirjanik Erika Esop, muusikateadlane Helga Tõnson, muusika- ja teatrikriitik Vidrik Kivilo, kapitaalteose Eesti monumentidest ja mälestusmärkidest „Kivid kõnelevad“ autor Ly Lehtmets, keemik Helvi Hödrejärv, näitleja Eduard Ralja, VEKSA esimees Ülo Koit, arstiteadlane Argo Kõvamees, ajaloolane Heldur Palli.

Raamatus leiame õpilaste nimekirjad klasside kaupa, aga puudub nimede register, mis suuresti raskendab teose käsitamist. Käesolevat artiklit kirjutades tuli lugemisel meeldejäänud nime otsides korduvalt läbi lapata mitusada lehekülge. Miks küll soliidne, majanduslikult heal järjel kirjastus nagu Varrak selliselt koonerdab? Eriti kui raamat ilmus Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja Tallinna Linnavalitsuse toetusel. Toetus sellele raamatule on õieti antud, see tuleks aga kirjastusel kõigiti korralikult välja teenida.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus