Andrus Kivirähk: Jõudu meeleavaldajatele! (1)
Eestlased Eestis 17 Nov 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress - pics/2012/11/37980_001.jpg
Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress
Jää on vist lõpuks siiski liikuma hakanud, nagu ütleks Ostap Bender. Küll läks palju aega! Ja ehkki praegu kõneleb mõnigi reformierakondlane sellest, et üksteist sõimata pole ilus ja rängad sõnad hävitavad dialoogi võimaluse, on päris selge, et paitamise ja musitamisega poleks kaugele jõutud.

Rein Raua jutt moraalsetest värdjatest võib ju tunduda räigena, aga ega peenetundelisemat väljendust poleks keegi tähelegi pannud. Selleks et sind kuulda võetaks, tuleb kahjuks täiest kõrist karjuda. Eks ole, joodikut (ja meil ju oligi tegemist võimust joobunud, ennast sõna otseses mõttes pildituks kaaninud inimestega) ei ärata see, kui sa teda õrnalt silitad ja kõrva sosistad, et kallis mees, tõuse nüüd üles ja pane püksiauk kinni, ilmarahval on häbi sellist asja vahtida. Ei, säärasel isandal tuleb ikka kraest kinni haarata ning tublisti sakutada, siis ta ehk avab viimaks silmad ja võtab jalad alla.

Näib, et ka Reformierakonnale hakkab pilt aegamööda jälle ette tulema, kui neile on mitu kuud kõrva röögitud ja paar pangetäit vettki krae vahele läigatatud. Muidugi, Andrus Ansip viibib endiselt Une-Mati kaisus ja jätkab kuutõbise kindlameelsusega tobeduste rääkimist, aga nooremad ja ärksamad näikse olevat rahutuks muutunud. (Mis ei tõenda muidugi kaugeltki seda, et erakonnas leidub mingi eetiliste poliitikute opositsioon, kes valetamist ja ülbitsemist ei talu. Küllap nad juba taluksid, kui mitte ühiskond neile nii valusalt saba peale poleks astunud.)

Nagu ikka, järgneb kuraasile kassiahastus. Muututakse alandlikuks, kõneletakse vaguralt. Uudistesaatesse läkitatakse puhta põllekesega Keit Pentus. Juba ollakse peaaegu valmis möönma, et minevikus on tehtud üksikuid vigu. Millele järgneb ettepanek: istume kõik koos maha, räägime, arutame ja katsume koos edasi minna. Aga mida seal istuda, kui endiselt pole avalikult mööndud, et rahvale on häbematult ja külmavereliselt luisatud? Mis läbirääkimisi saab pidada isikutega, kes on andnud prokuratuuris teadlikult valetunnistusi? Kuhu on meil nendega koos edasi minna?

Kui pärast hiljutist politseiskandaali tekkis mure, keda panna tagasi astunud ametnike asemele, siis võis seda mõista. Inimesi, kes tahaksid ja suudaksid politseitööd teha, ongi kahjuks vähe. Poliitikas ma seda probleemi ei näe, küll asendajad juba leitakse. Kui mitte „oravate” seast, siis mujalt. Ei ole mingit põhjust hoida võimul kelme, kelle jaoks on nii lihtne valetada omaenese riigi uurimisorganitele.

Teise maailmasõja lõpukuudel, kui oli juba täiesti selge, et Saksamaa on sõja kaotanud, leidus piisavalt palju Saksa­ poliitikuid, kes oleksid hea meelega liitlastega läbirääkimisi pidanud ja nendega separaatrahu sõlminud, selleks et jätkata sõda idarindel ja – mis eriti oluline – säilitada oma senine positsioon. Hitler muidugi elas selleks ajaks sügaval omas mullis, juhatas olematuid vägesid, oli saksa rahvas sügavalt pettunud ja sonis kangelassurmast. Aga väikesemad füürerid polnud nii kompromissitud, nemad soovisid ka Hitleri-järgsel Saksamaal mõnusalt edasi elada ja poliitikasse jääda. Küllap pidasid nad end asendamatuks ja uskusid, et ka liitlased arvavad samamoodi.

Paraku ei hakanud keegi nendega läbi rääkima. Nad olid märgiga mehed ja oma tuleviku ammu maha mänginud. Neid ootas hoopis tribunal.

Kodurahu, mida propageerib president Ilves, on ilus asi, aga tihtipeale saabub see ikka alles siis, kui ebaadekvaatne isik on jalust ära kainestusmajja viidud.

Jõudu ja jaksu tänastele ja tulevastele meeleavaldajatele!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus