Andres Põder: Kodumaa kirik pole kiirustanud (5)
Eesti kirikud 06 Dec 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Jaanika Kressa, „Võitleja“ peatoimetaja

E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul viibis Eestis seoses eestikeelse ülikooli 90. aastapäevaga, mil talle anti Tartus audoktorikraad. Ühtaegu kasutas Taul kodumaal viibides võimalust arutada kirikute ühinemisprotsessi, kohtudes EELK peapiiskopi Andres Põderiga. Viimane nõustus andma ka intervjuu.

Millises seisus on kirikute ühinemise teema, kuidas liitumisläbirääkimised edenevad ja mida Andres Tauliga kohtudes arutasite?

Me arutasime liitumislepingu punkte, mis aasta tagasi said ette valmistatud. Vahepealne aeg on teinud väikeseid korrektuure ja selleks, et muuta see leping mõlemale poolele arusaadavaks, tuli teha eelnõule väikesed täiendused.
Vaatasime need koos üle ja meie konsistoorium ja kirikuvalitsus peaks selle lepingu muudatustega eelnõu 15. detsembril heaks kiitma. Sama peaks tegema ka väliseesti kiriku konsistoorium. Juhul kui väliseesti kirikukogu otsustab liitumise kasuks, saab täna läbivaadatud eelnõu ka allkirjastada.

Kui lõhestatud kiriku taasliitumine on loomulik, siis miks mõned kogudused on selle vastu?

Pagulaskogudused on väikesed kogukonnad, kes on elanud iseseisvalt ja oma traditsioonidega väga kaua aega. Nad ei tunneta eriliselt isegi mitte kuulumist väliseesti kirikusse, sest see sidusus on äärmiselt nõrk, pigem teoreetiline. Nad ei oska näha, mil moel kirikute liitumine võib muuta nende elu paremaks. Arvestada tuleb ka sellega, et enamuses on tegemist vanema põlve inimestega, kelle jaoks võimalikud muutused on seotud hirmudega, kuigi koguduste elukorralduse ümberkujundamist liitumiskava ei sisalda.

Äkki ei peaks neil käsi väänama?

Jah, ei peakski. See ei ole mitte niivõrd kodumaa kiriku probleem, pigem on see Andres Tauli kui väliseesti kiriku juhi elutöö ja missioon, et sõja lõpul lõhenenud kirik nüüd taas ka vormiliselt ühendada. Seda hinnati ka Tartu Ülikoolis, audoktori kraadi andmisel.

Eksiilkirikus on mõlemat moodi mõtlevaid inimesi ja neil on selleks täielik õigus. Suur osa väliseestlastest ei saa aru, miks me nüüd üks kirik ei ole, Eesti Vabariik on ammu taastatud ja sõda veel kauem aega tagasi lõppenud.
Kõik arukad inimesed on ühel meelel, et mingeid ülalt alla tehtavaid reforme, mis inimestele on ebameeldivad, pole mõtet läbi viia.

Kui mõned Euroopa praostkonnad tahavad kodumaa kirikuga ühineda, siis miks ei saa nad seda teha, jättes näiteks teistel mandritel asuvad kirikud edasi E.E.L.K.-ks?

Ka seda võimalust on arutatud. Euroopa praostkonnad on avaldanud tugevat soovi liituda kodumaa kirikuga, aga oleme käsitlenud väliseesti kirikut tervikuna ja kodumaa kirik pole kiirustanud, et mingi osa väliseesti kirikust separaatselt liituks. Nii nõrgeneks väliseesti kirik tervikuna. Tänapäeva tingimustes, kus suhtlemine on elektrooniline ja kontaktid aina laienevad, saame kõiges kokku leppida, mis osas Rootsi ja Saksamaa kogudusi kodumaalt abistada. Selleks ei pea väliseesti kirikut tükeldama, seda enam, kui tegu oleks ühe Eesti kiriku piiskopkonnaga.

Ta on juba tükeldunud. Vana-Andrese kogudus ei taha kodumaa kirikult mingit abi ega soovi ühineda.

Nad võtsid õpetaja, kes oli ordineeritud kodumaal, seega on nad abi juba saanud. Tegemist oli kirikute vahelise kokkuleppega. Õpetajate väljaõpe on aastakümnete ja -sadade protsess, ordineerivad aga piiskopid, vastavalt kirikuseadusele. Ordinatsiooni kehtivus ja vaimuliku kutseõigused kuuluvad alati üldkiriku kompetentsi. Kunagi oli väliseesti kirikul ka oma õppeasutus, aga see on ammu suletud.

Seega saab väliskirik kodumaa kirikuga ühineda vaid tervikuna?
Me oleme hetkel nii kokku leppinud.


Põhiprobleem, miks ühinemine ka paljudel väliseestlastel südamel on, pole ainult Rootsi või Saksa praktilised vajadused. Kiriku lagunemine toimus nõukogude okupatsiooni tagajärjel, nüüd on sõjast nii palju möödas ja paljud väliseesti koguduste liikmed on ka tulnud väliseesti kogudustest ära ja liitunud kodumaa kogudustega ega ole nõus, et nõukogude okupatsiooni tulemusena on kirik ikka veel lahutatud.

Miks ei ühinetud kohe, Eesti iseseisvudes, siis oleks see olnud palju arusaadavam.

1990. aastate alguses loodi ühinemiskomitee ja üritati teha ühist põhikirja. Pikkade arutluste käigus ilmnes, et olukorrad on nii erinevad, et ühinemine ühise põhikirja alusel pole võimalik. Peapiiskop Udo Petersoo oli selle protsessi läbi teinud ja tema loobus uuesti ühinemiskõnelusi alustamast. Teema võeti taas üles Andres Tauli poolt.

Kuidas siis praegune ühinemine võimalik on, kui põhikirjad on nii erinevad?

Olukorrad on tõesti väga erinevad, kogudused üle maailma on enamasti registreeritud oma individuaalsete põhikirjadega ja ühinemine saabki olla pigem moraalne. Väliseesti koguduste jaoks jäävad kehtima senised E.E.L.K. põhimäärused. Ühinemise vormilises küljes saab ainult kiriku tipptasemel kokku lepitud, väliseesti piiskop hakkab kava kohaselt kuuluma Tallinna konstooriumi koosseisu.

Kui ühinemine teoks saab, kas Andres Taul saab rakendada sanktsioone nende suhtes, kes praegu on olnud ühinemise vastu? Kutsub Vana-Andresesse kodumaalt mõne meelepärasema pastori?

Väliseesti koguduste puhul, olgu Austraalias, Saksamaal või Ameerikas, saab kirikuna juttu olla üksnes moraalsest kokkuleppest, sest juriidiliselt ja riiklikult, nagu olen aru saanud, pole siduvaid norme. Nii ka Vana-Andrese koguduse puhul.

See tähendab, et kui milleski kokku lepitakse, siis see toimib. Kui keegi ei taha neid kokkuleppeid pidada, on ka see võimalik, sest ollakse vabad inimesed vabal maal.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus