Eesti Elu
Andestamise võimatusest ja võimalikkusest (1)
Arvamus 25 Jun 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
President Toomas Hendrik Ilves ütles küüditamise mälestuspäeval peetud kõnes: “Meie oleme alles. Me läheme edasi andeks andes, aga mitte kunagi unustades.” Positiivne ja edasiviiv sõnum, millele Eesti poliitikaekspert Tiit Made reageeris uudisteportaalis Delfi 16. juunil ilmunud arvamuslooga “Eestlaste hävitamist ei saa andestada”.

Made sõnul on presidendi seisukohad “ohutunnet süvendavad”. Ta kirjutab: “Härra president, meie vaenlased, kes 70 aastat tagasi hasartselt maailma jagamise ja oma impeeriumi tsementeerimisega tegelesid ning seejuures eestlaste riigi okupeerisid, on oma järeltulijate kaudu endiselt olemas. Selle riigi õigusjärglase uus impeeriumimeelne põlvkond tegutseb rafineeritumalt, diplomaatilisemalt, ettevaatlikumalt, samm-sammult, kuid ikkagi oma võimu ja üleolekut ning ümberjagamise soovi ja revanshitahet peale surudes.”


Moskva suhtumine on muutunud?

Tiit Made nendib, et idanaabril on endiselt vastupandamatu tahe sekkuda Eesti siseasjadesse ja toob selle kohta näiteid, soovitades mitte liiga palju välja lugeda mõningatest viisakusavaldustest ja hea tahte zhestidest.

Madel on muidugi õigus. Ehkki Moskva on viimasel ajal näidanud Eesti suhtes teatud leebumismärke, on põhjust uurida neid ajaloo õppetundide valguses ja läbi skeptikaprisma. Kuidas suhtuda näiteks sellesse, et Venemaa suursaadik Eestis Nikolai Uspenski asetas 22. juunil, Saksamaa Venemaale kallaletungi algamise 69. aastapäeval lilli sõjakangelaste haudadele ja nõukogude sõdurite mälestusmärgile? Ja mitte ainult sinna. Oma Eesti-lähetust lõpetaval saadikul jätkus aega lilli viia ka selliste punategelaste nagu Arnold Meri ja Endel Puusepa kalmudele ning kaitseväekalmistul asuva Nõukogude sõdurite mälestusmärgi jalamile. Erilist peenetundelisust ta selle sammuga ei ilmutanud, sest just enne seda, 16. juunil otsustas president Ilves talle anda Eesti riigile osutatud teenete eest esimese klassi Maarjamaa risti. Endise Eesti suursaadiku Moskvas Mart Helme arvates antakse ametist lahkuvale Uspenskile Maarjamaa rist Eesti vastase tegevuse eest. Ta meenutab: “Minule küll mingit risti ei antud, kui ma Venemaalt lahkusin 1999. aastal, mina ei aidanud kaasa Venemaal pronksiöö laadsete rahutuste korraldamisele ja ei teinud avaldusi stiilis, et valitsus peab tagasi astuma.” Helme hinnangul antakse Uspenskile see autasu hoopis “Eesti riigi ja Eesti rahva vastase tegevuse eest”.


Andestamisest unustamiseni vaid üks samm

Ehkki president ütles, et me läheme edasi andestades, kuid mitte unustades, hoiatab Made, et andestamisest unustamiseni on kõigest üks samm. Ta näeb seega andestamises tõsist ohtu. Kuidas suudaksimegi andestada meie rahva vastu toime pandud kohutavaid kuritegusid!? Nende all oleme otseselt või kaudselt kannatanud peaaegu kõik. Üks Made artikli kommenteerija pihib, et tema ei suuda andeks anda, sest vimm on tal juba geenides.
Ehkki juutide, poolakate ja teiste Kesk-Euroopa rahvaste ees on vabandatud, pole nemad ju andestanud. Et eestlaste ees pole isegi vabandatud, miks peaksime siis meie oma hävitajatele suuremeelselt andestama?!
Kui Eesti idanaaber suvatsenuks kas või sorry[/i]-stiilis kordki vabandada, küllap oleks siis ka lihtsam andestada. Aga ei!


Ainult vaimult tugevad suudavad andestada


Psühholoog Tõnu Lehtsaar võtab samal teemal Delfis sõna 19. juunil artikliga “Ülekohut andestada suudavad vaid vaimult tugevad”. Ta meenutab, et Jakob Hurt kutsus eestlasi üles saama suureks vaimult, lisades, et igal ajaloo perioodil (rahvusliku ärkamise ajal, esimese Eesti Vabariigi jooksul, Nõukogude okupatsiooni kestel ja taasiseseisvunud Eestis) on võimalik olla suur vaimult. Andestamine on Lehtsaare hinnangul aga suure vaimu tunnus ja privileeg. India rahvusliku vabadusliikumise vaimne ja poliitiline juht Mahatma Gandhi on öelnud: “Nõrk inimene ei suuda andestada.”


Kui paljud meist on selleks valmis? Isegi perekonnas pole alati kerge andeks anda, rääkimata siis rahvuslikust ja riiklikust tasandist. “Andestamise teema ei mahu meie rahvuslikku, poliitilisse ja kultuurilisse leksikasse. See on libisenud hoopis privaatsfääri,” kirjutab Lehtsaar ja lisab, et andestamisele vastandub andestamatus. Sama tüvega sõnad, ent täiesti vastandlikud mõisted!
Ei maksa arvata, et Lehtsaar jagab nõuandeid ainult psühholoogi või nõustajana. Tal on olnud isiklikke ränki kogemusi okupatsioonivõimudega. “Minu kadunud isa oli aastaid Siberis. Kui ta vabaks sai, ütles talle KGB ohvitser, et noormees, te istusite ilmaaegu, minge koju ja alustage uut elu. Selle elu tunnusjoonteks olid öised unesegased võitlemised koertega, ilusa kevadlume nägemisel jalataldadest veriseks värvunud lume meenumine, aukartus pudenenud leivapuru ees ja sügav kiindumus oma lähedastesse. Isa mälestustega toimetulekuks olen õppinud ära vene keele, mul on venelastest sõpru, minu raamaturiiulil on originaalkeeles Pushkini, Gogoli ja Dostojevski teoseid. /…/. Avatus vene keele ja kultuuri ilule on minu viis andestada oma lapsepõlve varjude eest.”

Ma ei tea, millised on olnud Tiit Made isiklikud kokkupuuted ja kogemused okupatsioonivõimude ja punavägivallaga. Pole ka aimu tema vaimujõu ja andestamisvõime suurusest. Demokraatlikus riigis on muidugi igaühel õigus oma arvamusele.

Siiski teeb pikka aega kestnud andestamatus inimesele endale kahju, täites ta mõttemaailma esmalt kibeduse ja hiljem ehk isegi vihkamisega. Lehtsaare sõnul võib see lõpuks viia “kättemaksu ja enesehävitusliku käitumiseni”.

Sisemise vabanemise nimel tasukski ehk järgida presidendi üleskutset - andestada, edasi minna ja mitte unustada, näidates seeläbi oma tugevust. Muidu võib juhtuda, et võõraste poolt meile tehtud ülekohus saab osaks meie identiteedist, mis hakkab kujundama meie suhtumisi ja mõttemaailma.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus