Ameerika päevikust: Kuidas kaotada vaesus? (4)
Arvamus 02 Jun 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Umbes samal ajal, kui Milton Friedmani preemia tänavuseks laureaadiks kuulutati Eesti ekspeaminister Mart Laar, külastas Washingtoni Laari eelkäija Friedmani laureaatide pingerivis – Peruu majandusteadlane Hernando de Soto. Nii Laari kui de Soto teened kuuluvad turuvabaduse rakendamise valdkonda, Laaril piirdub see Eesti territooriumiga, de Sotol hõlmab aga kogu inimkonda. Tema elutööks on nimelt kaotada vaesus maailmast, kus 90% inimestest elab ära napilt ühest dollarist päevas.

Oma mitmes uurimuses küsib de Soto: „Miks ei ole valdav osa inimkonnast arenenud nagu Lääne tööstusriigid? Mis on see, mida meil on ja kolmandal maailmal ei ole?“ Ja lõigates pika loo lühemaks, vastab de Soto: „'Neil' puudub omandiõigus. See on vastutav majandusliku arengu kängumise eest suuremas osas maailmast, kus seda ei ole praegu ega ole kunagi olnudki.“

Enam kui üheksa kümnendiku inimkonna viibimine oma majandi või eluaseme piirides on juriidiliselt kehtetu „õigusväline“ (extra-legal) seisund, ütleb de Soto. See fakt üksinda teeb jõukuse loomiseks vajaliku infrastruktuuri rajamise võimatuks. De Soto kirjutab (ajakirja The American Spectator järgi): „Omandiõigus on see alus, millel põhineb turumajanduse võime funktsioneerida. Ta moodustab selle lepete mehhanismi, mis võimaldab inimestel vahetada kaupu ja teenuseid laieneva turu piires. Omandiõigus annab ka tagatise ja vahendid sõlmitud kokkulepete elluviimiseks. Seetõttu need, kellel ei ole sissepääsu turu juriidilisse süsteemi, st peamiselt vaesem osa inimkonnast, on ka välja lülitatud legaalsest turumajandusest.“ (TAS, mai 2002.)

See tähendab, et vaestel maadel ei ole tööstusmaadele pakkuda võimalusi investeeringuteks; neil ei ole börse, panku, kindlustusseltse ega muid turumajanduse hädavajalikke koostisosi, kuid esmajoones ei ole neil omandiõigust määratlevat elementi – eraomandit. Tüüpiline kolmanda maailma talumees harib põldu, mis ei kuulu nimeliselt temale, ta talundil ei ole piire ega aadressi ja ta ei saa teha mingeid tehinguid — nt kasvõi võtta pangast hüpoteeklaenu traktori ostmiseks.

Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), kuigi kohustatud kolmanda maailma majanduskasvu ergutama, on aastakümnete jooksul vaevalt midagi ära teinud eraomandi juurutamiseks vaestes maades.

De Soto, kes on eriti põhjalikult uurinud olukorda Peruus, El Salvadoris ja Egiptuses, leiab, et IMF jagab arengulaene mitte talundite infrastruktuuri parandamiseks, vaid fiktiivseteks otstarveteks, mis õigustaksid laenude läbikäigu suurendamist. Marksistlikult häälestatud administraatorid ei ole soovinud muuta Aafrika maade ähmast kollektiivse maakasutuse süsteemi. Nagu de Soto ütleb — arengueksperdid pole mitte üksnes eraomandit eiranud; nad on otse sellele vastu töötanud.

TAS-i vanemtoimetaja Tom Bethell, kommenteerides de Soto äsjast Washingtoni-visiiti, tõstab viltuläinud arengupoliitika drastilise näitena esile Mehhikot. Ta küsib: „Kuidas on võimalik, et USA loob aastas juurde miljoneid uusi töökohti; Mehhiko aga loob ainult põgenikke? Ei üheski neist sadadest ajalehe- ja ajakirja-artiklitest, mida ma olen immigratsiooni kohta lugenud, pole ma leidnud sellele küsimusele vastust.“ Kuid Bethell vastab ise. Mehhiko ei ole suutnud anda uusi töökohti oma miljonitele tööta jäänud maatöölistele, kuna ta ei ole suutnud luua küllaldaselt väike-ettevõtteid, mis on suurimad uute töökohtade loojad. Ainult 6% Mehhiko ettevõtteist tegutseb omandiõiguse piires, ülejäänud on, nagu de Soto ütleb, „õigusvälised“.

Eraomandil rajanevad väike-ettevõtted on majanduskasvu eelvägi, kuid nad vajavad omandiõiguse kaitset ja tagatisi. Vaesuse kaotamine maailmast nõuab niisiis eelkõige eraomandi tunnustamise ja kaitse laiendamist enam kui 90%-le meie planeedi rahvastikust.

Ülesanne ei tundu kuuluvat kergemate liiki.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus