Ameerika päevik: Ajaloo kude ja lõim (2)
Arvamus 26 Oct 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Ajaloo lõim on faktid. Ajaloo kude on nende tõlgendus – kas objektiivse informatsiooni allikana või subjektiivse argumendina vaidlustes. Hiljuti on aga avastatud kolmas kategooria – „kurejutud“ ehk olematute sündmuste kirjeldamine nagu nt., et vastsündinud beebisid toovad toonekured või et Punaarmee „vabastas“ Eesti. Nende lõimestamine, st. lülitamine ajaloo-annaalidesse, on tekitanud monstrumliku probleemi ajaloolastele, kes püüavad piirduda vaid faktidega. Sakslastel on selle jaoks oma sõna – Vergangenheitsbewaeltigung – „mineviku-lõimestus“. Sellest kirjutab lähemalt Washington Post’i Ida-Euroopa ekspert Anne Applebaum oma hiljutises reportaazhis Tallinnast.

Applebaumi artikli „Tulevik kutsub Eestit“ põhiteemaks on Eesti suhteliselt õnnestunud hakkama-saamine oma mineviku lõimestamisega, esmajoones tänu küberneetika, st. informatsiooni-tehnoloogia edukale rakendamisele majanduses ja poliitilises elus. On saavutatud rahuldav majanduskasv, nõukogudeaegsed betoonimürakad (üürikasarmud) on linnapildist kadumas ja asendumas moodsa arhitektuuriga, nii et on tekkimas loomulikud eeldused lihtsalt „kurejuttude“ eiramiseks. Sama protsess toimub ka teistes Kesk-Euroopa maades, täheldab ameerika ajakirjanik, jätkates: „Kesk-Euroopa riikide majandused ei ole enam „surivoodi juhtumid“ ega saa keegi kesk-eurooplasi enam nimetada „oma vaesteks naabriteks“. Sedamööda, kuidas suureneb ungarlaste, poolakate ja balti rahvaste iseteadvus ja edukus, on neil üha rohkem õigust nõuda tunnustust oma saavutustele maailma avalikkuses.“ (WP, 16. okt.)

Suur osa Applebaumi artiklist on pühendatud Kesk- ja Ida-Euroopa lähiajaloo konflikteeruvatele tõlgendustele nende maade põliselanike ja Vene (N. Liidu) okupatsioonivõimude vahel. Ta loetleb järgmisi lahendamata (st. lõimestamata) probleeme:

Ukraina tõendmaterjal selle kohta, et 1931/32. aastate näljahäda, milles hukkus 7 miljonit inimest, oli tegelikult Stalini inststeneeritud rahvamõrv; et sama kehtib ka 1940. a. massimõrva kohta Katõni metsas Punaarmee poolt okupeeritud Poola osas, kus Stalin hukkas 20.000 Poola ohvitseri kuklalaskudega; et 1956. a oktoobrirahutused Ungaris tähistasid terve rahva ülestõusu, mille N. Liit maha surus relvastatud invasiooniga ning et lahendamata on ka tänavusel „pronksööl“ toimunud Eesti-vastased märulid Tallinnas ja Moskvas. Vene ajaloolastele on kõik need sündmused muidugi „kurejutud“, st, et neid ei ole olnudki.

Oma mineviku integreerimisega on olnud kimbus ka Saksamaa, kuid erinevatel põhjustel. Olles aktsepteerinud holokausti (kuigi 20-aastase hilinemisega, nagu märgib Applebaum), on sakslased püüdnud leida lunastavat huumorit Hitleri ajastu paikapanekuks.

Üheks sellesisuliseks katseks loeb Wall Street Journal’i kaastööline, saksa kirjanik Konstantin Richter aasta algul Berliinis esilinastunud filmi „Mein Fuehrer“, mida reklaamiti kui „komöödiat Hitlerist“. Richteri järgi on selles kõik vajalikud komöödia elemendid olemas, kuid – puudub huumor. (WSJ, 5. jaan.) Filmi peaosalist kehastab filmis juudina kujutatud näitleja Ulrich Muehe, kes pääseb Ausschwitzi surmalaagrist eluga tänu oma oivalisele sarnasusele Hitleriga nii välimuselt kui kõnes. Ta palgatakse Hitleri ihukaitsesse juhuks, kui füüreri endaga peaks midagi juhtuma. Kujutlege vaid — juut Hitleri ihukaitses!

So far so good. Film ei toonud aga mingit kassa-edu ja selle produtsent ütles: „Me ei tea, kas oleme ikka teinud komöödia“.

Kirjanik Richteri kommentaar sellele meenutab üht populaarset kõnekäändu: „Maailma kõige lühem raamat on „Saksa huumori ajalugu“.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus