AMEERIKA HÄÄL (1) (7)
Arvamus 05 Jan 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Viimasel ajal on mind püütud nii Eestis kui Ameerikas veenda, et oleks aeg kirjutada mälestusi Ameerika Häälest (AH/VOA – Voice of America) enne, kui see oluline külma sõja relv vajub unustusse.

Olen seda varem teinud oma mälestuste raames ja inglise keeles. Viimases seetõttu, et minu osalus AH-s ja üldse USA valitsuse välispoliitilises infostruktuuris oli laiaulatuslikum ega piirdunud ainult eesti osakonnaga. Mälestusi soovivad eriti mu endised kolleegid AH-st.

Nii on käesolevad artiklid rohkem mõeldud eestlastest lugejaile. (Kui on vaja lisada ingliskeelne originaal mõnest dokumendist, siis teen seda, kuna tõlked, ükskõik kui head, võivad viia eksiteele.)

Kavatsen rangelt kinni pidada faktidest, esitades AH-d nii nagu ta oli, mitte nii, nagu mõned arvasid, lootsid või koguni fabritseerisid. Eriti ajendasid mind kirjutama väärinfo ja isegi sopajutustused Eestis AH-st, mis on anonüümsuse varjus püüdnud solvata mu tublisid kaastöölisi.

Minu üllitistes võib olla materjali, mida kas pole varem mujal avaldatud või on seda tehtud valikuliselt. Pensionile minekul sain kirjaliku loa avaldada materjale ning ürituste kirjeldusi, mida olen ise kirjutanud või milles olen osalenud.

Arvestades, et minu esimesed uudised, käsikirjad, artiklid, otsused ja administratiiv-, personal- või programm-memorandumid AH-s läbisid 33-aastase staazhi ja lõppesid, kui Eesti osakond suleti 2004, siis on seda materjali väga palju.

Nagu mu paljud kolleegid on rõhutanud, ei olnud töö AH-s külma sõja ajal pelgalt töö, vaid pühendumus. Kui ilmad olid halvad (nt lumetormid), oli päris tavaline jääda toimetusse ööseks, sest keegi pidi kohal olema järgmise hommiku saateks — eriti kriiside ajal. Madratseid oli AH majas külluses! Ja üle tänava oli hotell. Kui keegi oli haige või kellelgi oli mingi tähtpäev või püha, pakkusid kaastöölised asendust ilma küsimata. Seda võisin eriti kogeda 14 aasta jooksul uudiste keskosakonnas, kus töötas kristlasi, juute, islamiusulisi ja vähemalt 10-st rahvusest mehi ning naisi. Mul oli küllalt tegemist, et saata koju tagasi kolleege, kes tulid tööle puruhaigetena, sest „kuulajad vajasid infot“. Ei mina ega nemad hinnanud üle oma tähtsust ega pidanud ennast teistest targemaks. Igaüks teadis, et koostöö oli vajalik ja kõigil tuli oma osa täita. Kuulajad olid alati esikohal. Me teadsime, et nad panid tihti oma elu kaalule, et meid kuulata.

Et panna jutustust täpsemasse konteksti, tuleb peatuda mu enda karjääril. Kuid minu isiksus pole siin tähtis, tähtis on AH. Ma töötasin AH-s 23 aastat, neist 15 juhtivatel kohtadel. Vastates küsimusele ühes viimases AH usutluses jaotasin oma „kõlblikud“ aastad kolmeks: põgenikuaastad, kool ja sõjavägi; AH ja infoteenistus; ERKÜ/ÜEKNi tegevus ja NATO lobi. Rõhutan, et kõik kolm olid Eestiga seonduvad. Arusaadavalt olin ja olen selle üle uhke. Mul on lihtsalt õnne olnud teha seda, mida olen tahtnud ja ka võimalus saavutada seda, mida olen tahtnud. Ma pole ise kohti taga ajanud. Võibolla olin ma õigel ajal õiges kohas.

Kirjutamine on mul veres: oma esimese „artikli“ avaldasin 13aastasena põgenikelaagris 1947. Olen ajakirjandusega tegelnud üle 50 aasta. Ülikoolis õppisin ajakirjandust, rahvusvahelisi suhteid ja kommunikatsiooni. Kommunikatsiooni eriala hõlmasid ka ajalugu, sotsioloogia, psühholoogia, majandus jm valdkonnad. Sai ka tuubitud nii Goebbelsit kui Leninit. Peale armeeteenistust Saksamaal pakuti mulle kohta AH-s. Tegin testi, läbisin range taustauuringu ja alustasin treeningaastat.

Minu ligi 40aastane osalus ja lähedane kontakt AH-ga ei piirdunud ainult eesti osakonnaga. Olin selle koosseisus alguses vähem kui aasta ja 15 a hiljem oli see minu alluvuses koos 16 teise keelteosakonnaga.

AH on väga ulatuslik teema, mida saab väärikalt lahata ainult siis, kui kõik faktid on teada. AH-d ei ole võimalik selgitada ega iseloomustada paari lausega. Kes seda teevad, eksivad peaaegu automaatselt. Ka kriitika peaks rajanema faktidel. Kõige toredam oli tol ajal kuulata või lugeda kommunistide kriitikat AH kohta, sest siis teadsime, et olime tabanud kümnesse. Ka praegu leidub „endisi“, kes pole sellest tõvest üle saanud.

Nagu igal külma sõja relval, oli ka AH-l nii positiivseid kui negatiivseid külgi. Selles osalesid tuhanded inimesed alati vähemalt 40-st rahvusest. Poliitika mängis siin ka olulist rolli ja mul polnud selle vastu midagi, kuigi tekitas tihti peavalu. AH oli põhiliselt USA valitsuse raadio ja meie palk tuli ameerika maksumaksjalt. Samas ei tohi unustada, et AH oli Ameerika hääl eesti jpt keeltes. Tal oli ka oma kongressi poolt kinnitatud ja presidendi allkirjaga harta. See oli ühtlasi Ameerika rahva hulka kuuluvate eestlaste hääl. Osa keeleosakonna materjali oli suunatud vastavale kuulajaskonnale, kuid muidu pidi terve AH rääkima „ühel häälel“.

Palju (ja tihti üsna võhiklikult) on vaieldud AH ja Infoagentuuri kui „propagandaasutuste“ üle. See mõiste tekitas aastakümnete jooksul poleemikat nii AH-siseselt kui väliselt. Lahkan seda hiljem.

Kui just oli vaja kasutada seda terminit, siis vaieldi „musta“ ja „valge“ propaganda vahel. „Must“ pidi olema täis valet; „valge“ aga tõtt. Alati on rõhutatud, et kui AH esimest korda eetrisse läks 1942. a saksa keeles, alustati saadet sõnadega: „Uudised võivad olla head või halvad. Kuid meie räägime teile tõtt.“ Ja minu ajal, kui eetrisse läks mingi vale (ja mõnel korral läks, mitte aga AH süül), sai see kohe parandatud. Võimalik, et mõni usutletav võis valetada, kuid AH ise püüdis valeinfost alati hoiduda.

Suuremaks probleemiks oli aga see, mida me uudisteosakonnas nimetasime tantsuks noateral. See oli siis, kui päevapoliitika (politics), valitsuse poliitika (policy) ja neid ümbritsev uudis sattusid ühte patta, tekitades pudru, millest oli nii AH reporteril kui programmijuhendajatel ja direktoritel raske lahti rabelda. Pealegi, eesti keeles on niigi probleemiks eristada poliitikat (politics) ja poliitikat (policy).

Tutvusin AH-ga 1955, kui olin ülikoolis. Minult paluti reportaazhe USA ülikooli elust ja õpingutest. Peale nn treeningaastat asusin tööle Jaan Kitzbergi juhitavas eesti osakonnas. See oli parim professionaalne koosseis, mis selles osakonnas on üldse kunagi olnud. Kuid siis täiesti ootamatult pakkus uudisteosakonna juhataja mulle kohta koos kiire palgatõusuga ja ma võtsin selle vastu. Tegime seda kokkuleppel, et ma vajaduse korral aitan ka eesti osakonda. Mitte et seda eriti vaja oli, sest minusugust ei saanud üldse võrrelda koosseisuga, mille esireas olid Jaan Kitzberg, Mall Jürma, Elmar Simm, Arvo Kalbus, Endel Rennit, Harald Parrest, Pedro Krusten, Voldemar Veedam jt.

1970. a, kui viibisin parajasti 3-nädalasel kursusel välisministeeriumi Foreign Service Instituteis, pakkus uudiste osakonna juhataja mulle telefonitsi Euroopa uudiste peatoimetaja kohta. Mulle tulid lausa külmavärinad peale: kas ma tõesti saan sellega hakkama? Külma sõja ajal oli see kõige tähtsam ja vastutusrikkam regioon.

Kolm aastat hiljem sain terve osakonna peatoimetajaks (uudiste keskosakond töötas 24 tundi, kolmes vahetuses ja päevase vahetuse peatoimetaja oli neist kõige olulisem, sest puutus kokku AH kõrgema juhtkonnaga). 1975 määrati mind Euroopa osakonna asedirektori kohale. See oli juba muudatuste aeg, sest välisteenistuslastest direktorite teadmatus raadio alal tekitas professionaalsuse probleeme. Selle 9 a jooksul olin pool ajast ka direktori asetäitja. Tuli teha mitte üksi programmilisi ja personaalseid, vaid ka poliitilisi otsusi.

1983 asusin US Information Agency (USIA, millele tollal allus AH) uuringuteosakonda Balti, meedia ja NATO eksperdina. Jäin tihedasse kontakti üle tee asuva AH-ga ja minuga konsulteeriti tihti.

Siin võin huvitava vahepalana nimetada, et kui ma kord soovitasin ühte tuntud RFE eestlast AH kohale, leidis uus RFE/RLi direktor (kes oli mu sõber ja endine lühiajaline AH direktor), et „mängus on Vello näpud“, (nagu ta ise mulle hiljem ütles). Nii ta leidis, et nüüd peab „sellest mehest“ kramplikult kinni hoidma – ja ta pakkus talle RFE Eesti osakonna direktori koha. Nagu ameeriklased ütlevad kokkuvõtlikult — „the rest is history“. Niipalju sissejuhatuseks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus