Aleksander Einseln - Eesti Kristlik Demokraat (10)
Riigikogu valimised 02 Feb 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
EKD KANDIDAATIDE VALIMISEELNE TÖÖKOOSOLEK OLÜMPIA HOTELLIS 3. VEEBRUARIL 2007 kell 12:00-17:00


Lugupeetud Eesti Kristlikud Demokraadid (EKD)
 - pics/2007/15338_1.jpg

8. novembril 2006 kirjutasin lühikese selgituse, miks ma toetan Eesti Kristlikke Demokraate.

Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, endise nimega Eesti Kristlik Rahvapartei, osalevad märtsi (2007) Riigikogu valimistel. Olen lubanud Kristlikke demokraate toetada ja tõenäoliselt kandideerin ka nende nimekirjas. (Tänase seisuga olen nüüd EKD liige)

Miks? Kõik Riigikogu erakonnad on ennast nii põhjalikult ära määrinud ebaeetiliste tegude ja majandusliku korruptsiooniga, et nendega ühinemine oleks mulle vastuvõtmatu. Riigikogusse on tarvis ausaid ja kõrge eetilise tasemega rahvasaadikuid. Näen seda taset EKD liikmete hulgas.

Tunnen isiklikku kohustust ja vajadust sisendada ausat poliitilist käitumist valitavale Riigikogu koosseisule. AUSALT ON VÕIMALIK! Tean seda oma isikliku kogemuste põhjal, kui paarkümmend aastat tagasi osalesin aktiivselt poliitilises lobitöös Eesti, Läti ja Leedu vabaduse taastamise nimel Ameerika Ühendriikides.

EKD väärtushinnangud on meie riigile sobivalt kõrgel tasemel ja ühtivad minu isikliku tõekspidamisega:

KOHUSTUS -- AU -- RIIK!

Igal kodanikul on kohustus midagi teha oma sünnimaa ja rahva heaks. Auga oma riiki ja rahvast teenida on südantsoojendav tegevus ning õilis kutsumus. Soovitan seda kõigile, kes tahavad parandada kehtivat riigikorda ja mõistavad hukka korrumpeerunud poliitikute mahhinatsioone. Praeguses poliitilises olukorras oleks täiesti vastutustundetu jääda eemale või lihtsalt ignoreerida neid nõmedusi, mida poliitikute poolt rahvale ette söödetakse. Nii ma siis olen täna Teie ees, et Teiega koos töötada meie rahva heaolu ja tuleviku kindlustamiseks. Pettekujutlusi ei tohi me endale lubada, sest vajalikud radikaalsed muudatused nõuavad suuri pingutusi, ennastsalgavat tööd ja kõrget eetilist taset. Praeguses Riigikogu koosseisus pole kedagi meid ootamas, pigem vastupidi, sest ausust ja avalikkust kardetakse.

Alustaksin nüüd Arved Viirlaidi umbes kümneaastataguse ettenägeliku luuletusega.



SUL PUHTAKS TULEB PESTA OMA MAJA!

Nad öelnud sulle: OLED VABA!
Kas vabaks kunagi veel saab
see, keda hoidnud okastraat
pool sajandit
ja peksnud püssikaba-
kas sellel ongi enam rahvast, maad?
Või sellel, kelle hingel roimad,
vanemate patud-
keda vaesus muljund, pimestanud
rikkus?
Või sellel, kes on läinud üle mere,
läbi kõrbe, läbi kuristiku?
Me rahva vaimgi muserdatud
Kes süüdi või kes süüdistaja,
ons tähtsus sel-
sul puhtaks tuleb pesta oma maja!

Arved Viirlaid

Vaatame siis, kui must me maja on?

Selleks tahaksin Teile täna ette lugeda mõned seigad oma eelmise aasta Eesti Vabariigi 88. aastapäeva kõnest Göteborgis, kus tsiteerisin omakorda EV aktusekõnet 10 aastat varem Stockholmis, kindlas teadmises, et kõik mida ma ütlesin sel ajal, on muutmatu ja toimub samuti edasi tänapäeval, ainult palju süvenenud ja rafineeritumal moel. Mõned lõigud sellest Stockholmi kõnest. “…suur töö on alles ees. Suur töö, et jõuda demokraatlikkude, vabamajanduslike riikide perre, kus korruptsioon ja ebaeetiline käitumine ei ole normaalne nähe, vaid erand, mida ühiskond ka hukka mõistab…kus massiteabe - üks demokraatia riigikorra põhialuseid – on enamasti erapooletu ning eetiline ja mis peamine, tugineb kontrollitud faktidel…” Veel üks tüüpiline kommentaar kodanike kirjadest: “…enamusel Eesti rahvast on häbi meie vabariigi juhtkonna käitumise ja tegevuse pärast…Vabariigi juhtkonna tegevus ei kajasta eesti rahva tahet…”

Ei kajasta eesti rahva tahet! Arvan, et piisab vaid ühest näitest. Kõige suurema enamusega on Eesti rahvas järjekindlalt soovinud vabariigi presidendi otsevalimisi. Kõik Riigikogus esindatud erakonnad väidavad, et nad toetavad ja tahavad presidendi otsevalimisi. See on isegi valitseva koalitsiooni kokkuleppes, aga midagi ei sünni. Miks? Otsevalimistega saaks president rahva mandaadi ja see välistaks suurema osa lehmakauplemisest, häälte müümisest ja muud telgitagused rahvale nägematud mahhinatsioonid. Poliitikud tahavad nendest sõltuvat presidenti, keda on võimalik mõjutada, mitte iseseisvat isemõtlevat rahvaisa, kes võiks nurja ajada nende nürisünnitused.

1990. aastate algul peaaegu kõik näis lootustäratav. Õhinaga asuti tegutsema, et taastada seda, mis kunagi oli. Arusaamata õieti mis see oli, mis kunagi oli, või kas see, mis kunagi oli, on üldse väärt taastada. Tegutseti ilma vajaliku analüüsita ja oletustega, mis läbimõtlematult kiitis heaks kõike, mis kunagi oli ja halvaks kõike okupatsiooniajastust. Riigitüüri juurde jäid osa endise riigikorra ametnikkudest. Juurde tuli palju heatahtlikke inimesi, kogemusteta riigitaastajaid ning kriminaalseid saamamehi. Mänguruumi oli palju ja seda kasutati tihtipeale ebaotstarbekalt, omakasupüüdlikult ning ka kriminaalselt.

Peamiseks teguriks ei olnud ainult poolesajandine okupatsioon kõigi oma pahedega, vaid ka see, et muu maailm oli muutunud selle aja jooksul tundmatuseni. Vaatamata kõigele eestlased üldiselt tundsid ennast Eesti Vabariigi kodanikena, omavalitud rahvuskaaslaste juhtimisel, omas riigis. Arusaadavalt kõik ei saanudki minna nagu lepase reega, sest palju oli õppida ja ümber korraldada. Inimestel ei olnud ka ühist arusaamist, mis on demokraatia, demokraatlik riigikord ja kodaniku osa ning vastutus sellises süsteemis. Riik eksisteeris esimene neli aastat “pilves” nagu orkester, kus iga muusikant mägib erinevat pala konduktoriga eesotsas meeleheitlikut vehkimas taktikepiga, et nende tähelepanu pälvida. Põhilise analüüsita mingit mõistlikku arengut ei saanudki sellises olukorras oodata. Endise nomenklatuuri seltsimehed said peagi aru, et riigitüüri juurde jõudes karta pole neil midagi. Tee mida tahad, valeta, vassi ja varasta – keegi ei hooli, rääkimata lubatud platsi puhtaks pühkimisest. Kui vahele jääd, ei ole küllaldaselt kompetentseid sõltumatuid riigiametnikke, kes neid korrale kutsuks ja rahva huvides tööd teeks.

Vaatame siis, mida mõned meie omad aatemehed, kes valutavad südant Eesti elu varjukülgede üle, mõtlevad olukorrast Eestis. Jaan Kaplinski kirjeldab oma muljeid 2005. aasta detsembris toimud konverentsist “Kristlikud väärtused Eesti poliitikas” järgmiselt: “Mind ajab iiveldama see, et minu arvates kõige antikristlikumate ringkondade esindajad flirdivad kõige innukamalt kirikuga ja kirik ei jää tänu võlgu. Nagu Siim Kallasele mingit medalit vms annetades. Ansip ja teised on selgelt öelnud, et kaitsevad edukamate, paremate, ettevõtlikumate inimeste huvisid. Reformarid on kitsamas ringis kuulutanud, et Eesti vajab eliiti, mida nende meelest need edukamad-rikkamad ka kehastavad. Vaestele, alaväärtuslikule elemendile polevat vaja mingeid lastetoetusi, muidu hakkavad nendest elama ja pidurdamatult sigima. Edukatele, eliidile tehakse soodustusi, neile mängib riik jõuluvana. Loomulikult vaesemate arvel, veeretades maksukoormat rikastelt vaestele.”

Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint kirjutab sugude võrdõiguslikkusest Eestis (Maaleht 21.01.06). “Prostitutsioon ja hävingule määratud inimelud on osa hinnast, mida Eesti ühiskond on pandud maksma üldise heaolu edenemise eest, lobisedes samal ajal silmakirjalikult iga inimese õigusest valikuvabadusele.” Lugupeetud emeriitprofessor jätkab: “Loota ajakirjandusest endale abi nii raskete probleemide käsitlemisel oleks liiga idealistlik. 1993.-94. aasta vahetusel, kui Mart Laari valitsus proovis Eestis prostitutsioonist teha legaliseeritud inimäri, avaldasid peaaegu kõik suured Eesti lehed üksteise võidu prostitutsiooni ülistavaid kirjutisi. Sõna võtsid ministrid, Riigikogu liikmed, teadlased, poeedid, ajakirjanikud…Koguni ennast pereemadena esitlevad naised kirjutasid, kui tore oleks kodus konutamise asemel või lõunavaheajal töölt käia mõneks tunnikski päevas prostituudiks.”

Sotsioloog Ülo Vooglaid (Õpetajate Leht 05.02.06) kirjutab, et “Kõrgetest juhtidest ja nende ülematest ei ole ilus rääkida. Kõlbeline kriis on olnud kõneaineks aastaid, kuid ikka häbenemisega pooleks, ja nüüd on ühiskonna see osa, kes on veel enam-vähem adekvaatne ja kellel on mingi vastututustunne säilinud, lõhkise küna ees.” Ülo Vooglaid väga tabavalt ja õigustatult ütleb, et “Vaja oleks tunnistada, et ühiskond tervikuna on kõlbeliselt alla käinud. Totaalne alkoholi ja suitsetamise, prostitutsioni jms kõlvatu vägivaldse käitumise reklaam on jätnud sellise jälje, mille kustutamine ei pruugi enam õnnestuda. Eesti ühiskonnas on väga palju inimesi, kelle elu on muutunud mõttetuks, sest juua, suitsetada, “triipu teha”, möllata unustuse ja hommikuni ükskõik kus, kellega ja kuidas, läheb varem või hiljem vastikuks.”

Häid eeskujusid riigi tipptasemel on vähe ja ka needki ei julge oma suud pruukida või midagi tõsist ette võtta ühiskonna heaoluks. Alkoholism on meie väheneva rahva tragöödia. Soovitasin isiklikult President Arnold Rüütlil olla teerajajaks ning muuta Kadriorg nii sõnas kui teos alkoholivabaks teritooriumiks. Olen pettunud, et ta seda ei teinud. Meie erakonnakaaslane Aarand Roos tegi samalaadse avaliku ettepaneku. Kuid ka tema üleskutse läks tuulde ja ei pälvinud mingit nimetamisväärset tähelepanu. Tagasivaates aastatagusele “Kadriorgiale” President Rüütli tegevusetus just sel tasemel sai talle saatuslikuks vaatamata sellele, et ta ise ei ole napsilembne. Keegi tähelepanelik inimene kunagi ütles, et eeskuju ei ole peamine asi, EESKUJU ON AINUKENE ASI! Ka meie peame seda silmas pidama oma igapäevases elus, kui me tahame kasvatada vaimselt ja füüsiliselt terveid järglasi.

Demokraatlikule õigusriigile pretendeeriv Eesti Vabariik on kaugel sellest, mida ta võiks olla ja peaks olema. Kolm aastat tagasi ühe Ameerika Ühendriikide suurima ajalehe kirjanik jahmatas mind oma hinnanguga Eesti kohta. Võttes kokku oma paarinädalast töövisiiti Eestis ütles ta, et “Olen oma ajakirjaniku karjääri jooksul kirjutanud pikemaid ülevaateid rohkem kui 80 riigi kohta maailmas. Kui ma paneks Eesti pingereas ritta nende riikidega hinnates patriotismi, altruismi ja eetilist taset, siis Eestist viletsam on vaid üks riik!” Teades, et ta oli käinud läbi kõik tuntumad pärapõrgud maailmas, jäi mu suu ammuli. Kui ma kogusin ennast küllaldaselt, et küsida, mis riik see on, siis tema vastus oli nagu rusikas silmaauku. Saudi Araabia! Miks Saudi Araabia? Selle riigi kuningas oma perekonnaga, mille hulgas on mitu tuhat printsi, otsustavad kõik, mis riigis juhtub ja kes või kus midagi teha võib. Selle laialdaste kogemuste ja teadmistega ajakirjaniku hinnangul valitseb Eestis võimulolev majandusoligarhia üldiselt niisamal moel. Endistest ENSV karjäristidest on nagu fööniks tuhast tõusnud uus valitsev nomenklatuur libademokraatia lipu all. Niisuguseid leidub küllaldaselt ka mujal maailmas. Neil puudub igasugune ideloogia ja on valmis marssima misiganes lipu all, et oma taskuid täita.

Kuidas edasi Eesti rahvas? Sellise lõhkise küna ees seistes on see ülimalt tõsine väljakutse. Eesti Rahvastikutaaste Regionaalprogramm (ERARE) hinnangul meie “…alla-miljonise rahva tulevik ja omariiklus on demograafilise kriisi tõttu tõsises ohus.” Meie naaberrahvaste hulgast kadusid liivlased 19. sajandil ja ingerlased eelmisel sajandil. Setud on praegu tõsises hävinguohus ning vajavad meie tugevat toetust oma kultuuri ja rahvuse omapära säiltamiseks. Nüüd on ka meie oma rahva kultuuri säilitamine tõsises ohus. Euroopa Liiduga integreerimine vaid kiirendab rahvuslike omapärade kokkusulamist mingisuguseks homogeenseks eurokaks. Mida väiksem rahvas, seda suurem oht ja kiiremad kontrollimatud muudatused.



Lihtsaid lahendusi ei ole, aga jõudu tuleb koguda ja kuskilt alustada.
Haritud ja terve rahvaga saaks kõigega hakkama. Kahjuks läbipõrunud tervishoiu infrastruktuur ja sotsiaaldiferentsiaalne haridusstruktuur eelistab nn rikkaid ja ilusaid, jättes paljusid, eriti maalapsi, vajaliku hariduseta ja tervishoiuvalveta. Selle olukorra parandamiseks ei pea kaugele vaatama, et leida häid eeskujusid. Võiksime ju võtta eeskuju oma põhjanaabritelt, kus on eeskujulikud haridus- ja tervishoiusüsteemid ning veelgi tähtsam, kõrge eetiline tase. Rootsi, Soome, Norra, Taani ja Islandi kodanikud võivad uhked olla, et neid on järjekindlalt hinnatud ülemaailmselt esimese kümne kõige eetilisema riigi hulka. Eesti poliitikud kiitlevad, et oleme kõrgemal tasemel, kui Venemaa, Ukraina, Valgevene või hutud ja tutsid Afrikas. Kindlasti oleme paremad mitmes kategoorias, kuid hävitav korruptsioon Eestis väga palju nendest riikidest maha ei jää.

Meie põhjanaabrite kõrge elutaseme aluseks on arenenud demokraatlik riigikord. Meil on ülim aeg, kui mitte viimane võimalus, hakata tegutsema sisulise demokraatia arendamisega. Mitmeid olulisi otsuseid on tehtud, mis pärsivad demokraatia arengut ja koondavad võimu kiirelt kahaneva arvu inimeste kätte. Ei ole siis mingi ime, et rahvas ei täida oma kodanikukohust valimistel käimisega. Viimastel omavalitsuse valimistel langes valijate osavõtt 52% pealt 47%-ni. Rahvas tunneb oma jõuetust kedagi valida isiklikult, kes neid esindaks. Ükski erakond ei kutsunud laiemat publikut hääletama. Isiklikult soovitasin mõttekaaslastel valimistest osa võtta isegi siis, kui valija arvates ühtegi ausat inimest nimekirjades ei ole, ikkagi valima minna ja protestiks märkida valimissedel musta ristiga, nii nagu soovitas ka Nõmme raadio. Riigikogus esindatud erakonnad ei ole huvitatud sellest, et peale enda erakonna toetajate üldse keegi läheks valima. Need, kes on sõltuvad erakondade poolt kontrollitud töökohtadest käivad valimas ning annavad oma hääle tööandjale, et oma töökohti säästa. Sellest tulenevad paljud probleemid riigiametnikega, kes ei julge alati rahva heaks töötada ja pahuksi minna oma tööandjaga. Õiguskantsler Allar Jõks, üks vähestest eetilistest tippriigiametnikest, ütles viimaste valimiste kohta, et “Nii ebaausaid valimisi mina ei mäleta”. (Maaleht 24.11.05) Tema hinnangul on Eesti inimeste sotsiaalsete õiguste tagamisel rootslastest valgusaastate kaugusel.

1994. aastal pöördusin kolmel korral kirjalikult kahe tolleaegse peaministri poole tungivalt soovitades riigiametnike erapooletuse tagamiseks ja nende kaitseks midagi konkreetset ette võtta, pakkudes selleks ka oma abi. Vastuseks oli kõrvulukustav vaikus, mis haitus alkoholi uttu Toompea tagaruumides. Riigiametnike politiseerimine on juba ammu ületanud igasugused lubamatuse piirid ja ainult radikaalsed muudatused võivad seda kurssi muuta. Olen rääkinud sel teemal mitmete erakondade liikmetega. Eranditult on nad olnud nõus, et riigiametnikude sõltuvus poliitikutest ei ole õige. Samas keegi ei ole valmis olukorra muutmiseks midagi ette võtma, sest majandusliku oligarhia ühishuvides on praegune seis omakasupüüdlikult sobiv. Mõned minu mõttekaaslased on öelnud, et riigiametnike politiseerumine on ületanud pööramatuse piiri. Sellega ma päri ei ole. Kõik riiklikud probleemid on lahendatavad, kui on küllaldaselt altruistlikke rahvasaadikuid Riigikogus.

Riigiametnikud, pensionärid, puuetega inimesed ja muud riigitoetusest sõltuvad kaasmaalased ei ole kerjused, kes peavad igal aastal omale vajaliku inflatsioonitõusu tasakaalustamiseks raha kerjama. Hädavajalik on radikaalne riigisüsteemi palkade, pensionite ja toetuste ümberkorraldus, mis peaksid olema seotud kas automaatse hinnatõusu indeksiga või riigikogulaste palkadega. Näiteks, kui riigikogulased annavad isendale 5% -lise palgatõusu, siis tõusevad automaatselt ka kõikide pensionid, palgad ja toetused samavõrdselt.

Maailma võimuvahekorrad on erakorraliselt muutunud ja olukord on ohtlikult ebastabiilne. Alles aasta tagasi, peaaegu märkamatult muude sündmuste taustal, Venemaa president Putin teadvustas, et Venemaal on nüüd kontinentidevaheline ballistiline rakett, mille kaitseks ei ole ühtegi kindlat raketitõrjesüsteemi. Seda riigis, mis põhiliselt ujub õli- ja maagaasimeredel ja himustab taastada külma sõja aegset võimupositsiooni. Globaalsel maailmaturul nafta ja maagaasivarud on tähtsamad relvad, kui tuumaraketid edaspidise turumajanduse arendamiseks. Nende kombinatsioon on aga veelgi tähtsam. Märkamata ei tohiks ka jääda Hiina-Venemaa sõjavägede ühismanöövrid. Islamiusuliste kiired edusammud ja pingelised suhted Vene õigeusu kirikuga järjest süvenevad ning Venemaa siseprobleemid vähemusrahvuslastega, kaasa arvatud meie hõimlastega, ei anna põhjust positiivseks väljavaateks naaberriigi suhtes. Kokkuvõttes, meie idanaaber on põhiolemuselt ohtlikult ebastabiilne.

Venemaa ebastabiilsust tasakaalustab NATO. Olin esimest korda NATO kaiseväe koosseisus 1959-62. Need olid pingeliselt üliohtlikud Berliini müüri kerkimise ajad, kuid ilmselgelt oli NATO kindel julgeoleku tagatis. Mul pole põhjust midagi muud arvata ka tänapäeval. Täisõigusliku NATO liikmesriigina on meil kohustusi, mida peame täitma vaatamata siseriiklikule vajadusele. Seepärast peavad kõik riigikaitseplaanid kõigiks ettenägematuteks juhtudeks valmis olema ka kodumaa pinnal. Kahjuks peame tõdema, et praegu ei ole isegi selgust, kes, kuidas või kus peaks Eesti kodanikud oma relvastatud riigkaitsekohustusi täitma. Räägitakse mingisugusest totaalkaitsest või palgaarmeest, kutsealustest jms, defineerimata ja rahvale arusaamata, mida need terminid üldse tähendavad. Riigis pole senini välja kujunenud akadeemiline ja asjakohane tuumik teadlasi, mis võimaldaks koos kaitseväe spetsialistidega niisugust planeerimist ette võtta. Seepärast tegin paar aastat tagasi ettepaneku President Rüütlile, et ta kasutaks oma akadeemilise nõukogu ajubaasi koos välismaalt laenatud ja kodumaiste spetsialistidega selleks otstarbeks. See ettepanek ei leidnud toetust. Niisiis sammume edasi teadmatusesse.

Iraani president väidab, et tal on õigus arendada tuumaenergiajaamu, vaatamata eksisteerivatele rahvusvahelistele kokkulepetele ja oma riigi suurtele õlireservidele, tõstatades väga tõsise küsimuse, milleks? Samas, islamiusuliste terroriorganisatsioonid on kuulutanud välja ristisõja kõigi “valeusuliste” vastu. See ei ole ainult sõda ameeriklaste vastu. Sõda on meie kõigi vastu, millest paljud veel aru ei saa või ei tahagi aru saada, sest see segab meie ensekeskset maailma.

Globaalses kontekstis võimsamad riigid teevad otsuseid, mis on neile kasulikud. Suurriikide otsuste puhul kõik kannatavad või rõõmustavad. Väikeste riikide väärotsuste puhul kannatavad ainult nemad ise. Kui me tahame, et eesti keel ja eesti meel kõlab veel selle sajandi lõpul, siis peame midagi ise ette võtma selleks, et see nii oleks. See, mida me teeme või tegemata jätame, on meie enda otsustada. Mida me täna külvame, seda me tulevikus ka lõikame, kui veel üldse midagi lõigata on. Olgu meil kõigil küllaldaselt tahtejõudu ja edu selleks tööks!

Ma tänan Teid kannatliku tähelepanu eest.

Aleksander Einseln
erukindral
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus