Ajateenistust lõpetav väliseestlane: võib-olla tulen kunagi Eestisse elama ja lapsi kasvatama Postimehest (3)
Eestlased Eestis 22 May 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/05/42234_001_t.jpg
Veiko Parming võttis ajateenistust kui kohustust, mis käib Eesti riigi kodanikuks olemise juurde.
Foto: Kuido Saarpuu
http://www.valgamaalane.ee/280...
On haruharv juhus, kui väliseestlane satub Eestisse ajateenistusse. Kaitseväe suurõppusel Kevadtorm annavad teiste seas oma sõdurioskustele lõpplihvi kaks Kanadast pärit noormeest.

Vaatamata asjaolule, et Veiko Parmingul (25) on ette näidata magistrikraad Massachusettsi tehnoloogiainstituudist (transpordisüsteemide insener), leidis ta eelmise aasta suvel tee Võrru. Nüüd on ta Kuperjanovi jalaväepataljoni miinipildujapatareis arvestaja. Loetud päevad veel ja 11 kuud keelekümblust, kamraadlust ja nigela talvega metsaelu ongi läbi.

Üks hetk, kapral kohendab näos maskeeringut ning on valmis rääkima.

Teil on topeltkodakondsus. Kuivõrd eestimeelne on teie kodu kaugel Kanadas?

«Minu vanavanemad ja kadunud isa sündisid Eestis. 1944. aasta septembris põgenesid nad sõja eest kodumaalt, isa oli toona vaid kolm aastat vana.

Nii vanavanemate (vanaisad on pärit Võrust ja Tartust ning vanaemad Pärnust ja Põltsamaalt) kui ka meie pere kodune keel oli eesti keel. Sõjapõgenikud ei lasknud kunagi Eestist lahti. Arvan, et enamik neist võttis äraolekut ajutisena. Lahkumisotsus tuli tihti hetkeemotsiooni ajel, kuid ometi mõjutas minejate elukurssi väga palju. Ajast, mil minejad tajusid, et ei saa niipea Eestisse tagasi, panustasid inimesed väliseesti ühiskonna ülesehitamisse. See võimaldas ka järgnevatel põlvkondadel end eestlastena tunda.»

Kas olete jõudnud vanavanemate kunagised kodukohad läbi käia?

«Sel korral mitte. Eelnevatel Eesti-reisidel olen suurema osa neist kohtadest läbi käinud.

Mul on plaan uurida välja Võrus elanud ohvitserist vanaisa kunagine elukoht. Ema teab seda kanti, kuid täpsemat asukohta mitte. Kõndida noil tänavatel ja mõtiskleda toonase elu üle, see oleks huvitav.»

Olete Kanadas sündinud ja seal pea kogu oma elu elanud. Mis ajendas teid Eestisse ajateenistusse tulema?

«Ajateenistus on Eestis kohustuslik ja see mõjutas minu otsust. Võtsin ajateenistust kui kohustust, mis käib Eesti riigi kodanikuks olemise juurde.

Ma olin varem küll viis-kuus korda Eestis käinud, kuid aastaringselt siin elanud ei olnud. Tahtsin elada eestikeelses keskkonnas, tahtsin, et see sunniks mind keeleoskust parandama.

Muidugi oleksin ma võinud Eestis aasta otsa teha midagi muud, kuid eks teatud huvi oli ka militaarosa vastu. Loomulikult oli see otsus kodustele üllatus, kuid nad teadsid, et eestlus on minu jaoks väga tähtis. Sõbrad leidsid, et sõjaväekogemus on edasiseks eluks vinge.»

Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese poeg Luukas Kristjan Ilves on samuti väliseestlasena läbinud siinse ajateenistuse. Kas tema eeskuju mõjutas ka teie otsust?

«Olen Luukas Kristjan Ilvesega kohtunud ühel korral. Kuigi meil ei olnud ajateenistuse läbimisest suurt juttu, võis minu otsust mõjutada teadmine, et on olnud väliseestlasi, kes tulid siia kaitseväkke ja said hakkama. Teised on saanud hakkama, miks mitte mina – see rahustas.»

Osa kutsealustest leiab, et ajateenistus on mõttetu ajaraisk. Kuidas suhtusid kaasteenijad teie otsusesse tulla kaugelt maalt aega teenima?

«Oma rühmas ma sedavõrd kibestunud suhtumist kohanud ei ole. Küllaltki palju on muidugi neid, kes parema meelega oleks jätnud teenistusse tulemata. Minu otsus tekitas mõnes küsimusi, kuid valdavalt teenistuse alguses. Me oleme nüüdseks koos veetnud pikki kuid ja lõpuks oleme kõik ühed ja samad sõdurid ja allohvitserid jaos, rühmas, kaitseväes. Minu päritolu on minu eripära. Pisikesi eripärasid on meil kõigil.»

Mida ajateenistus teile õpetas?

«Ajateenistuses õpetas, kuidas tulla toime stressirohketes olukordades. Teenistus ei pruugi pakkuda võimalusi üksi olla ja patareisid laadida, probleemide eest põgeneda, öelda: «Ei, nüüd aitab!».

Tulin ajateenistusse eelkutsega ja läbisin nooremallohvitseride kursuse. Minus on arenenud teatud juhioskused.

Jah, on olnud hetki, mil tundsin tüdimust ja tahtsin olla kusagil mujal. Teisalt on ühede ja samade kaaslastega veedetud aasta tekitanud meeskonnatunde. Tsiviilelus, kooli- või töökaaslaste juures taolist kamraadlust tihtipeale ei kohta.

Kuigi minu aktsent ei olnud väga suur ka ajateenistuse alguses, on keeleoskus, eriti just sõnavara osas, paranenud. Inglise keelt räägin endiselt paremini, kuid mõtlen nüüd juba rohkem eesti keeles.

Metsas sõda mängida, ringi joosta ja täristada on päris tore olnud.»

Lootsite näha tõelist Eesti talve. See lootus igal juhul ei täitunud ...

«Kogesin miinus 18kraadist temperatuuri, kuid pikemat aega see ei kestnud. Mõtlesin: kas see oligi kõik?»

Mida toob lähitulevik?

«Soovin minna suvisele üldlaulupeole.

Kas Kanadasse või mujale, kuid kavatsen asuda erialasele tööle. Pigem saan töökogemuse väljaspool Eestit.

Pikemas perspektiivis tahaksin Eestiga tõsisemalt seotud olla. Võib-olla tulen kunagi siia elama ja lapsi kasvatama ...»

Kuivõrd palju on 2014. aasta Eestis seda, mida mäletate vanavanemate juttudest?

«Vanavanemate mälestustes mainitud pilt oli pigem ilustatud, kuid olen tänapäeva Eestis leidnud tuttavaid elemente. Loodus, inimesed, keel ja kultuur on ikka sama. Arvan, et pigem vanavanemad ei tunneks ära seda Eestit, millest nad olid sunnitud lahkuma.

Väliseesti ühiskonnas kardeti, et nõukogude ajupesu muudab eesti rahvast tundmatuseni. Eesti vabakssaamine näitas, et inimesed ei murdunud.

Võrreldes suurema osa maailmaga on Eestis päris hea elada. Need lähinaabrid, kellega kipume end võrdlema, on meist tihti rikkamad ja sellest võib tekkida tunne, et pole riigina tasemel või et parem elu on see, mis on väljaspool.

Üldine pilt Eestis on mulle, Kanadast tulnule, väga positiivne.»

KOMMENTAAR

Mait Rembel, nooremleitnant, miinipildujapatarei rühmaülem-instruktor

«Kanadast tulnud pole kuidagi teistmoodi sõdurid, kõik on ikka mehes endas kinni. Esimesed kaks nädalat ei saanud ka nemad pärist täpselt aru, kes ja kus nad on ning mida nad täpselt tegema peavad. Ajateenistuse lõpuosas on meestel silmis tervam pilk. Nad on enesekindlamad ja otsustusvõimelisemad kui siia tulles.

Kapral Parmingul on tugev tehniline haridus. Pakkudes arvestustegevuses välja erinevaid tehnilisi lahendusi, suudab ta tsiviilelus omandatut väga hästi rakendada ka teenistuses.

Eestlane on eestlane, pole vahet, kas ta on Austraaliast või Kanadast. Asjaolu, et nii kauges kohas nagu Kanada suudetakse eestlust, usku isamaasse ja kohusetunnet sedavõrd hästi üleval hoida, on super. Keegi teine ei tea, millist pingutust nõudis neilt noormeestelt Eestisse ajateenistusse tulemine.»



Veiko Parmingust napid kolm kuud hiljem asus Võrus ajateenistusse Kalle Hendrik Amolins (23). Ka tema on Kanadast. Et mõlemad noormehed tunnevad üksteist juba ammu, oli just Parming Amolinsile peamine infoallikas ajateenistuse ja eesootavate olude kohta.

Kuperjanovi miinipildujapatareis teenib noormees sanitar-miinikandjana. «Ma ei leidnud põhjust, miks peaks mind ajateenistusest vabastama,» selgitas ta oma tulekuotsust. «Eestis olin ma käinud üsna tihti. Keel ei olnud puhtalt suus ja aktsent tuli kohe välja, kuid sain hakkama.»

Lõppev ajateenistus kasvatas Amolinsis julgust ja õpetas välitingimustes hakkamasaamise oskust. «Külm aeg oli kohalike sõnul üsna leige, kuid harjusin selle aasta jooksul Eesti talvise pimedusega,» tõi ta välja.

Samuti oli see hea vaheldus kooliõpingutele.

Ajateenistuse tõttu tegi reamees Amolins Toronto ülikooli majandus- ja poliitikaõpingutesse aastase pausi. Kolm aastat on õpitud, aasta veel ees.

Suvi Eestis tuleb sündmusterohke. Nädal pärast ajateenistust ootab ees kolmenädalane matk Norras, järgneb üldlaulupidu ning suve lõpus tagasilend Kanadasse.

Kalle Hendrik Amolins ütleb end mõistvat teenistuskaaslasi, kes seavad sihti välismaa poole. «Kanadas on elu üsna mugav. Seega ei oska ma öelda, kas ma teeks või ei teeks nende asemel täpselt sama,» arutles ta.

Tema ise mõlgutab mõtteid Eestisse tagasitulemisest. Emapoolsete vanemate poolt ulatuvad noormehe juured Ida-Virumaale ja Pärnusse, isapoolsete vanemate poolest tasuks külastada Lätit ja Tartumaad.

Ajateenistusest vabastatakse inimene, kes on enne kutsealusena arvele võtmist rahvastikuregistri andmetel elanud vähemalt seitse aastat järjest välisriigis või on sündinud välisriigis ja elanud seal vahetult enne kutsealusena arvele võtmist.

Kaitseressursside ameti avalike suhete nõunik Anne Osvet ütles, et väliseestlasi on ajateenistuses väga üksikuid ja sellepärast ei saa mingist suundumusest rääkida. Tulijad põhjendavad oma soovi ja tegu üldjuhul sellega, et tahavad Eestit aidata.

Nii Veiko Parming kui ka Kalle Hendrik Amolins on endised skaudid.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus