Eesti Elu
AJALOO KUMMALISED MUUTMISED (8)
Arvamus 28 Jan 2011 Harri KiviloEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Erinevate riikide ajalugudele võib aastate möödudes anda erinevaid hinnanguid, kuid olnud sündmusi olematuks või tegelikkusest teistsugusteks muutmist pole võimalik õigustatuks pidada. Absurdne on arvata, et riikidevahelistes lepingutes võib väga konkreetselt sõnastatud sätetele anda ühepoolselt uue „õigusliku tähenduse“.

Tartu rahuleping sõlmiti aastal 1920 ning kuni juunini 1940 polnud kumbki osapool soovinud lepingut muuta. Väga üheselt mõistetavalt on lepingus sätestatud, et Venemaa loobub igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis neil on aegade vältel enne Tartu rahulepingu sõlmimist olnud Eesti maa ja rahva suhtes. Hämmastavalt arvab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo, et Eestil oleks kasulik kehtiva lepingu kehtivuse üle hakata Venemaaga vaidlema Haagi rahvusvahelises kohtus. Alternatiivselt võiks tema arvates paluda, et „Venemaa tunnistaks Eesti okupeerimist ja sellega kaudselt ka Tartu rahulepingut ning Eesti loobuks okupatsiooni kahjunõuetest.“ Senini on Eestis püütud Vene soove täita siis, kui seda on meie sõbrad läänes soovitanud, nüüd on heanaaberlikeks suheteks vajalikke juhiseid asunud andma meie oma eksperdid – selgitamata, kuidas selliselt saadud suhted saavad meile kasulikud olla.

Kuni aastani 1991 olid eesti rahvas ja ajaloolased ning valdav osa lääneriikide valitsusi teadlikud, et juunis 1940 murdis Nõukogude Liit Tartu rahulepingus antud lubaduse ning lavastas Eesti vabatahtliku astumise Nõukogude Liitu. Nõukogude Liidu vägivaldne võim kestis kuni aastani 1991, mil Eestil tekkis võimalus vabaks saada. Nõukogude Liidu inimsusevastased kuriteod eesti rahva ja maa vastu on väga suured ning tekitatud kahjude hüvitamist vältida soovides on Nõukogude Liidu õigusjärgne Vene Föderatsioon juba aastaid mõjutanud maailma arvamust uskuma, et mingit Eesti okupeerimist ja annekteerimist pole olnud.

Ilmselt on ka professor Mälksoo hakanud arvama, et Eestil on väga vajalik aktiivselt oma suure naabriga suhelda ning selleks tuleb „Eesti-Vene suhetes ajaloo sasipundar“ lahendada. Ent ometi pole võimalik ei Tartu rahulepingut ega selle Venemaa poolset räiget rikkumist mingiks ebamääraseks „ajaloo sasipuntraks“ pidada. Teame sedagi, et Vabadussõja-järgsel ajal Eestis ei peetud Venemaaga suhtlemist vajalikuks. Välja arvatud Peipsi järv, ei olnud Eestil ja Venemaal kokkupuutepunkte, kus oli vaja naabriga midagi kooskõlastada. Et sajandite vältel Venemaalt ikka ja jälle on tuldud eestlasi ja nende vara hävitama, on põhjus, miks suhtlemist venelastega toona oluliseks ei peetud.

Ettepanek küsida Haagi kohtult, kas nende arvates võib kahe riigi poolt aastal 1920 allkirjastatud Tartu rahulepingut ikka veel kehtivaks pidada, annab kohtule selge signaali, et meil on tekkinud suur vajadus Venemaa soosingus olla ning et meie juhtidel puudub julgus senini veel muutmata jäetud Tartu rahulepingu sätteile anda tänastele nõuetele vastav „õiguslik tähendus“. (Esitatud tsitaadid on professor Mälksoo väited ETV saates „Kahekõne“ 13.01.11).

Kõik, välja arvatud Eestile vaenulikud isikud ja riigid, teavad, et Nõukogude Liit okupeeris aastatel 1940 ja 1944 Eesti. Ainult Venemaa väitel pole seda võimalik uskuda. Kas tõesti peavad eestlased selle Venemaa vale pärast hakkama ajaloolisi fakte „sasipundardeks“ pidama? Kui kahtleme ise oma ajaloos - ja seda on peale professor Mälksoo ka väga paljud ja auväärsed Eesti nimel riigivõimu teostajad teinud, jättes esitamata Nõukogude Liidu kuritegude heastamise nõude, ning püüdes Eestit muuta eestlaste ja venelaste „ühiselt ehitatud riigiks“ – siis pole mõtet kahelda, et „sasipundar“ Haagi kohtus Venemaa meelepäraselt lahti harutatakse.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus