Ajakirjast " Võitleja" (7)
Arvamus 04 Jan 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kahest Vabadussõjast ja nende ühisest vaimust

Juba mitmendat korda tähistatakse Eestis aasta kolmandal päeval Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva. Vabadussõda (1918-1920) on sõda, mis Eesti taasiseseisvumisega on lõpuks pääsenud põlu alt ja saanud erifondist välja.
Tore, et oleme nii kaugele jõudnud, kuid kas pole me suhtumine meie endi ajaloosse pisut liiga lapsik? Miks on Vabadussõda ainus lubatud sõda, millest rääkida on poliitkorrektne?
Meil oli rohkem kui üks kindral
Poolteist aastat tagasi avasime Tallinnas Vabadussõja võidusamba. Juba kavandit nähes kerkisid õigustatud küsimused, et kellele see sammas on püstitatud ja millist võitlust on mõeldud. Kas sambal kujutatud vabadusrist vabandab nende ristikavaleridest sõjasangarite ees, kellele 1936. a. mõisteti 20 aastat vangistust? Kas me mälestame 3. jaanuaril ka neid? Kas selle vabadusristi alla kõlbab viia lilled ja süüdata küünal ka Artur Sirgu surmapäeval?
Peaksime kord ometi rääkima tervest meie ajaloost. Vabadussõjas polnud ju mitte ainult üks kindral, kuid tänaseks on teised justkui ajaloost välja lõigatud – me ei tea neist enam midagi, nagu neid polekski olnud...
Kauni klaassamba seisund näib visuaalsel vaatlemisel aga olevat sama sant kui on kogu eesti vabadusvõitluse ajalugu. Alati on sõjamehed olnud tublid, kuid poliitikud on keeranud asjad vussi.
Surnud ei vaidle enam vastu
See, et Eestis täna räägitakse 1918-1920 aastate Vabadussõjast kui ainsast sõjast, sest nii on turvaline ja lubatud, pole mitte ainult veider ja häbematu, vaid ka väga mugav, sest ühtegi Vabadussõjas võidelnut pole enam elus! Keegi neist ei taha ühiskonnalt enam mitte midagi saada ja keegi surnutest ei vaidle enam vastu!
1941-1944.a. Vabadussõjas võidelnud aga panevad vastu veel visalt. Kanadas tähistavad need, kes Eesti Teises Vabadussõjas hoidsid oma isade Vabadussõja vaimu, iga aasta novembris traditsiooniliselt Esimese Vabadussõja algust. Neid, sõja kaotanud, kuid rahvuse au ja väärikuse alal hoidnud mehi, kohtleb praegune Eesti vabariik kui sohipoegi. Selle asemel, et tunnistada Eesti vabaduse eest relvaga välja astunud mehed ametlikult vabadusvõitlejateks, üritatakse kodumaal meeste suid sulgeda ja nende meeli vaigistada armetu toetusraha tilgutamisega läbi segaste fondide. Ei tea, kas piitsa või präänikuga, kuid Kaitseliit hoitakse eemal ka Sinimägede üritustest, rääkimata sellest, et Alfons Rebase nimigi tekitab mõnes ringkonnas paanikat.
Võitlus tõe eest kestab
Jüri Uluots kinnitas oma üliõpilastele ka 1934.a. Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna professorina, et Eestis pole põhiseaduslikku korda, vaid diktatuur. Aastakümme hiljem kuulutas ta välja üldmobilisatsiooni, et päästa see riik, mille isikukultust nautivad diktaatorid olid vahepeal maha mänginud.
Tänaseks on Esimeses vabadussõjas (1918-1920) võidelnute pojad, kes kodumaa vabaduse eest oma elu kaalule panid Teises vabadussõjas (1941-1944), juba lahkuv põlvkond ja Eesti riik kohtleb vanu sõjamehi kui põlvepikku poisikesi. Kas siis meil polegi praegu seesama vaba Eesti, mille eest Sinimägedes võideldi?
Meie mõlemas vabadussõjas valitses sama vaim ja kõiki sangareid tuleb õiglaselt mäletada. Võitlus tõe päevavalgele pääsemise eest on uus vabadusvõitlus, mida jäävad pidama kunagiste rindevõitlejate järeltulevad põlved.

Jaanika Kressa, „Võitleja“ peatoimetaja
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus