Aino Soots — In Memoriam (2)
In Memoriam 07 Mar 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/03/19252_1_t.jpg
Aino Soots (nee Liidak) sündis 17. jaanuaril 1920 Usbekistanis, kuhu ta isa Kaarel Liidak oli määratud vilja katsejaama juhataja kohale. 1922. a. pöördus perekond tagasi Eestisse. Aino lõpetas Lenderi Gümnaasiumi ning asus õppima Tartu Ülikooli. Okupatsioonid katkestasid ta õpingud. Aastal 1941 abiellus Aino Ants Sootsiga. Tütar Ilo-Mai sündis Eestis 1944.

Augustis 1944 põgenes Aino Rootsi Tiefi valituse naispere laevas. Sama aasta oktoobris pääses Rootsi ka abikaasa Ants. Rootsis omandas Aino raamatupidaja kutse ning asus tööle Stockholmis LM Erickssoni telefoniettevõttesse. 1952 . a. sündis teine tütar Krista.

Antsu vend Lembit oli Kanadasse asunud juba 1951. a. ning kutsus Antsu perega temaga ühinema. Nii otsustaski Sootsi pere koos vanaema Meeli Liidakuga siirduda Torontosse 1953. a.

Aino asus Torontos taas tööle raamatupidajana. Antsul õnnestus 1955. a. osta firma L. C. Tobias, mis mõned aastad hiljem võimaldas Ainol jääda koduseks ning pühenduda tütarde kasvatamisele ja Toronto kultuuri- ning seltskondliku elu toetamisele ja viljelemisele.

Aino ja Ants reisisid terve maailma läbi, aga selle kõrval oli Ainol aega koguda eesti kunsti, toetada kultuuriüritusi, ning ka sukelduda ühiskondlikku ellu, eriti siis kui Toronto eesti ühiskonda tabas raske lõhestamis-kriis 1960ndatel aastatel. Siiski oli Aino elu kõrgpunktiks Toronto Ülikooli lõpetamine 1978. a. BA kraadiga hispaania keele ja kirjanduse alal.

Pärast Antsu surma 1986 jäi Aino aktiivseks seltskonna- ja ühiskonnategelaseks. Et ta reisihimu aastatega ei raugenud, sooritas pikemaid ja lühemaid reise. Vaja oli vaid sobivaid reisikaaslasi. Ta sõprade arv kasvas järjest.

Viimastel eluaastatel viibis Aino talvekuudel Miami korteris, kus ta võis rahus puhata ja iga päev meres ujuda. Seal ühinesid temaga sõbrad Torontost, keda üha lisandus. Oli rahulik ja tore aeg.

Nii palju siis eluloolisi andmeid. Nüüd tahaksin aga rääkida Ainost kui oma kauaaegsest sõbrast, kes jättis maa pealt lahkudes ühe tühja koha minu südamesse.

Kuidas iseloomustaksin teda oma tunnete ja kogemuste põhjal? Tagasihoidliku iseloomuga introvert, ilma edevuste ja pretensioonideta; aus ja ehtne inimene, südamlik ja kaastundlik. Alati heatahtlik ja abivalmis. Ei rääkinud ta halba teistest inimestest, pigemini kaitses klatshiohvreid. Aino leidis häid külgi ka nendes, keda paljud teised põlgasid, leides põhjusi nende puudujääkidele. Kui ma nüüd need iseloomujooned koondaksin kokku, siis võiksin kinnitada: Aino Soots oli HEA INIMENE.

Ta oli hoolitsev ema oma lastele ja lastelastele, mõeldes nende tulevikule ja heale käekäigule ning aitas nõu ja jõuga, kus ja kui vaja oli. Samas polnud ta domineeriv ega kippunud kurja ämmana ja vanaemana oma laste ja lastelaste elu üle valitsema. Ta oli suur kultuuriarmastaja ja -toetaja. Ostis piletid kontsertidele, ooperitesse, balleti- ja teatrietendustele. Kinos käis ta väga tihti. Enne luges muidugi lehekriitika läbi. Vahel pettus ka üleskiidetud filmides, lausudes: „See ei andnud minu hingele mitte kui midagi.” Ennekõike oli Aino aga kirglik lugeja – ma ütleksin isegi, et lugemismaniakk ehk kirjasõna „narkomaan“. See oli üks mitmetest omadustest, mis meid teineteisele lähendas. Ka mina olen lapsest peale kannatanud lugemismaania all. Kui hea raamatu kätte sain, ei suutnud mind keegi ega miski sellest maailmast välja tirida. Arvan, et kuna Aino sünnipäev oli 17. ja minu oma 18. jaanuaril, oli meil astroloogia põhimõtetest lähtuvalt teatud ühiseid iseloomujooni, mis meid omakorda sidusid ja ühendasid.

Viimased 7,5 aastat elasime Ainoga ühes korterimajas ja korduvalt üksteisega mõtteid vahetades, küsis Aino tihtipeale õhinal: „Urve, äsja ilmus üks väga hea romaan. New York Times’is on seda väga kiidetud ja isegi ennustatud sellele preemiaid ja suurt edu kirjanduspõllul. Kui Sul seda pole, saad minu käest. Mu Ameerikas elav tütar Ilo-Mai saadab mulle pidevalt raamatuid ja ma ostan vahel ise ka.” Ja ausalt öeldes laenasingi ma viimase aja ilukirjanduslike raamatute paremiku Ainolt, kuna minu tagasihoidlikus korteris võtavad ülekuhjatud raamaturiiulid ja raamatukuhjad põrandal juba mu isikliku eluruumi üle.

Kallis Aino!

Viimased 1,5–2 aastat olid Sinu elus väga piinarikkad halveneva tervise tõttu. Sa kannatasid, hambad ristis, elasid tugevate valuvaigistite najal, aga käisid ikkagi Sind huvitanud kultuuriüritustel. Olen väga tänulik, et Sa minu ellu sattusid ja minu elu rikastasid. Tuletades meelde Alfred Lord Tennisoni luuletuse „Ulysses“ algridu: „I am a part of everything that I have met…..“, tunnen, et Sina olid osa minu elust ja jääd ka osaks minust.

Puhka rahus, kallis Aino!

Sinu sõber Urve
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus