Ah triibud, need triibud (1)
Eestlased Kanadas 07 Nov 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
See, mida kevadel kuulutati ja mille kallal juba poolteist aastat on tehtud tihedat ennastsalgavat tööd, sai 2. novembril teoks: eesti rahvarõivaste näitus ning moeparaad. Korraldajaks MEERKi ühisnimetuse alla koondunud Maakondlik Esinduskogu ja Eesti Etnograafia Ring Kanadas. Et see mul kirjutamise õhinas ei ununeks, panen kohe alguses kirja korraldavasse komiteesse kuuluva seitsme tubli eesti naise nimed: Helle Arro, Naani Holsmer, Ellen Leivat, Maaja Matsoo, Tamara Norheim-Lehela, Anne Orunuk ja Anu Sepp. Neid tahaks kirjutada kuldtähtedega.
 - pics/2008/11/21616_2_t.jpg

Näitus oli üles seatud Eesti Maja väikeses ehk galeriisaalis. Seda vaatama pääses juba kella ühest alates. Samaaegselt näidati kristallsaalis Eestit tutvustavat filmi. Kell kaks avati suure saali uksed, kus pool tundi hiljem algas moeparaad.

Maja oli rahvast tulvil ja parkla täitus juba tükike aega enne algust. Õnneks olid korraldajad varaste ilmujate huvides (küllap nii mõnigi elas veel suveajas) filmi varem jooksma pannud. Nii jätkus paljudel aega selle lõpuni vaatamiseks ja ka näituse imetlemiseks. Just imetlemiseks, sest väljapanekute rohkus, mitmekesisus ja maitsekus oli jalustrabav. Rohkem selle kohta öelda ei saagi. Kordan oma kohapeal öeldud sõnu: sellest ei ole võimalik kirjutada, seda peab nägema.
 - pics/2008/11/21616_3_t.jpg

Tõeline elamus oli aga alles ees. Kui suures saalis olid lauad täitunud, ütles Tamara Norheim-Lehela oma tervitussõnad ja luges söögipalve, mille järel maitsti kohvikupersonali poolt pakutud kerget einet. Ja siis algas uhke paraad oma täies hiilguses. Modelle oli tervelt 80, mõlemast soost ja igast vanusest. Vanim modell oli 90aastane, noorim alla aasta. Mehi muidugi märksa vähem, kuid selle eest hulk toredaid lapsi.

Paraad oli jagatud viide rühma: Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti, Põhja-Eesti, Eesti saared ja lõpuks eesti motiiviga riided. Teadustajana toimis Ellen Valter, kelle tegevuse oskuslikkus pälvis imetlust. Teadustamine toimus eesti ja inglise keeles, kusjuures ei korratud iga sõna, vaid mindi sujuvalt üle ühelt keelelt teisele vastavalt vajadusele ja sobivusele. Teadustatav tekst oli koostatud selles mõttes haruldaselt intelligentselt.

Nii mõnelgi rahvarõival oli huvitav ajalugu, nagu paraadi vältel teadustaja vahendusel kuulda saadi. Enamus modellidest esines üksikult, kuid oli ka kombinatisoone: paare, gruppe, perekondi ja ühel juhul ema sülelapsega. Paari perekonda tõsteti esile. Nii näiteks oli Tamara Norheim-Lehelale Eesti kaudu omistatud „imelise vanaema“ tiitel. Vilbert ja Helmi Tülli perest oli laval kolm generatsiooni. Silma hakkas teisigi samalaadseid.

Iga rühma esinemise järel ja uue rühma kogunemise ajal tekkinud tühik täideti käsitööilmeliste ühislauludega, mida juhatas Charles Kipper akordionil saates. Paraadi ajal pakkusid saatemuusikat kandle, suupilli ja lauluga Tiit Kao ja tuntud lätlannast estofiil Dace Veinberga. Mõlemad osalesid ka näitusel.

Helle Arro oma lõppsõnas tänas nii kokkutulnuid kui korraldajaid koos hulga abilistega, kelle kohta mainis, et nimede üleslugemine tähendaks veel tunniajalist koosistumist. Muutis „käigu pealt“ meelt, tõstes esile oma kaaskoordinaatori Maaja Matsoo, kelle tegevus tema hinnangu kohaselt vääris erilist tunnustust, mida publiku tugev aplaus kinnitas.

Nii nagu näituse puhul, pean kogu ürituse osas end kordama: seda ei saa kirjeldada, seda pidi nägema. Midagi siiski on võimalik ka sõnadesse panna. On võimalik avaldada mõtteid ja kirjeldada meeleolusid, mis sellise igakülgselt õnnestunud suurüritusega kaasnevad. Kogu see värvikirevus nii paraadil kui näitusel mõjus võimsa rahvusliku elujõu demonstratsioonina, mida peale üldlaulu- ja tantsupeo vaevalt miski ületab. Kui palju on meil siiski eesti rahvarõivaid, mida nii harva näeme. Kui tugev on huvi meie rahvakunsti vastu siin, väljaspool kodumaad. Pidagem silmas, et kõik need seitse daami, kes selle ürituse läbi viisid, on üles kasvanud võõrsil, mõni ehk ka võõrsil sündinud. Kui palju organisatsioone ja üksikisikuid on seda üritust majanduslikult toetanud. Ja lõpuks – millise huvi ja innuga meie rahvas seda kõike jälgis.

Näitus jäeti avatuks veel kaheks päevaks, eeskätt kooliõpilaste huvides. Väärt mõte. Täienduskooli noorte hulgas on mitmesuguseid talente. Kes ütleb, et mõnd ei taba seal etnograafilise kunstipisiku hammustus.

MEERK on oma töö hästi teinud. Tekib kiusatus anda sellele akronüümile omapoolne meelevaldne tähendus: Meis Elab Eesti Rahva Kunstkäsitöö.
Triipude lood" oli ülimalt edukas! Eesti rahvarõivas elab ja õitseb! Suure austuse ja armastusega kandsid moeparaadil rahvarõivaid igas vanuses modellid - kõige noorem neist 4-kuune Eila Uukkivi, kes esines õe Imbi ja ema Maajaga, ning kõige nooruslikumad Helmi ja Vilbert Tüll. Fotod: Liis Teedla
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus