Aarne Vahtra kunstinäitus (1)
Kultuur 14 Sep 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Toronto eestlaste sügishooaja avas kunstnik Aarne Vahtra oma kunstinäitusega Eesti Maja kunstigaleriis. Näitus oli üllatavalt rikkalik, täites kogu galerii graafiliste töödega, mis olid korralikult raamitud, andes väga hea ülevaate. Üks sein oli täidetud tõsisemate töödega, teisel mõned katselised otsingud.

Näitus tähistas kunstniku eksistentsi 25 aasta täitumist vabas maailmas, pärast kui ta „hüppas ära“ Pariisis ja alustas seal iga päev uue kunstitöö tegemist. Tal olid kodumaalt kaasas kunstioskused, kus on jälgi kaaskunstnikelt samas vormis ja tehnikas, mida ta siin jätkas uute nägemuste väljendamisel. Veerandsaja aasta jooksul on mitmel korral olnud näha ka siin ta loomingu arenemist ja tulemusi. Mõnikord on olnud näha ka näiteid Pariisis valminud loomingust, seekord olid need jäänud looja isiklikku kunstimuuseumi.

Kunstniku loomingut läbib märgatav poliitiline liin ja kuuluvuse tunne. See algab juba muinas-Eestis ja läheb üle aastasadade, olles sisse toonud poliitilise tooni, kus on karikatuuride vormid ja sisu. Looja on elanud rahvaga ning tunnetab selle rõõme ja muresid. Elades need ajad kaasa Linda kosilastele ja röövimisele, mis on nagu kahe tunnetuse vahemaa. Laias haardes hõlmasid tööd fantastiliselt rohket nägemisulatust ja leiutajalikkust, mis peaks nähtava selguse saama „Üheteistkümnes eesti vanasõnas“.

Väljenduselt erinevad on koloreeritud tööd „Oskar teeb hüppe üle iseseisvuse aja“, „Kaos“, „Rist“ ja vikatikujuline töö, mille tagakülje peegeldus on andnud ka koloreerituse mulje. Esitatud tööd on kahe viimase aasta looming, mis näitab, kuivõrd suur on olnud kunstniku tööpinge, kuhu tuleb veel lisada maalide raamimine.

Vahtra on siinset eestlaskonda teeninud ka teatrilise loominguga „Ilutule“ grupi poolt, mis seekordki liitus näituse visuaalsele küljele, kus ilutsev lahendus tõi näitusele ka eesti luuletajate kunstiloomingulised tunded. Taustamuusikat esitas V. Palo akordionil. Luule osa alustas Laas Leivat, esitades Kalju Lepiku luuletuse „Vaikimine veel ei vaiki“, millele järgnes Mai Järve poolt nii kunstniku kui ta loomingu iseloomustus. Urve Karuks esitas Betti Alveri ja Hando Runneli luuletused. Eerik Purje esitas vestelise loo muusale kosja minekust.

Eda Sepp õnnitles kuntnikku, öeldes näituse kohta kunstikriitilisi tähelepanekuid, märkides, et kunstnik on küpsenud ja edasi läinud sürrealistlike meeleoludega, katsudes leida kohti, kuhu ta Eesti kunstis kuulub, kas Ulaste, Vintide dünastiast või Lapini juurest siia tulnud. Tema sürrealistlikud maailmapildid peaks ostjail koju jääma süvenemiseks. V. Kalep esitas Arno Vihalemma luuletuse kunstniku saatusest, selle traagikast.

Seejärel vestles kunstnik pealkirja all „Miks Aarne Vahtra pilte teeb?“ Rääkis loo Pariisist, kus pilditegemine oli vahend ellujäämiseks, kui oli 25 aastat tagasi saanud varjupaiga, mille heaks pidi maalima. Mõned sel ajal tehtud tööd on alles ja räägivad loojale elu tõsidusest. Sellejuures meenus hiljuti lahkunud kirjanik Einar Sanden, kes oli talle abistajaks. Ta loomingus on joonistused eri tehnikaga, mis on aja jooksul muutunud — Pariisis olid tööd õhkõrna tiheda joonestikuga, Kanadas on joonestikku enam rõhutatud, mehekäelist ilmet juurde lisatud.

Lõpuks organiseeris Vahtra kunstioksjoni, mille esimene katse siiski ei andnud tulemusi. Siis pani ta müügile ikoonilise „Rehepapi“, millele leidis ostja. Lõpuks tegi teatavaks, et järgmine Ilutule etendus toimub 10. oktoobri õhtul Tartu College’is. Seal on teemaks Betti Alveri luule.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus