Eesti Elu
Teaduskirjanik Tiit Kändler — õnnelik inimene, kelle töö ja hobi langevad kokku
Inimesed 20 Aug 2010 Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Tiit Kändler koduhoovil vana kaevu juures. Foto: Tiit Hunt - pics/2010/08/29327_1_t.jpg
Tiit Kändler koduhoovil vana kaevu juures. Foto: Tiit Hunt
Nädala portree

Kuidas jõudsite teaduse ning teadusajakirjanduse juurde?

Kui õppisin Reaalkoolis, tollase nimega Tallinna II Keskkoolis, 1956–1967, oli seal ometi veel säilinud kunagine Reaalkooli vaim. Isegi mõne üksiku õpetaja läbi. Nii et kuidagiviisi kaldus mu suund reaaliasse, esinesin üsna edukalt ka Eesti matemaatikaolümpiaadil, olin kaks korda Eesti võistkonnas. Ehkki tundsin huvi ka kirjanduse ja teatri vastu, tajusin ometi, et tollastes oludes on kõige ausam ülikool reaalalal. Ja et tahtsin teha midagi konkreetset, oligi loomulik valik füüsika.

Oli mul nõnda palju julgust ja jultumust, et kolmandal kursusel minna Endel Lippmaa juurde ja end välja pakkuda. Kummalisel kombel võttis ta mind vastu. Lõpetasin tema koostatud eriprogrammiga biofüüsikast. Lippmaa on olnud minu parim õpetaja. Ja mitte ainult erialaliselt. Kaitsesin tema juhendamisel kandidaaditöö ning see oli mu parim koolitund.

Samas olin ülikooliajal teinud sõpradega sotsiaalset teatrit Kuup ja Kera ning kirjutasin pidevalt sotsiaalset satiiri ja absurdhuumorit, mida enamjaolt avaldasid Sirp ja Vasar ja Pikker.

Kui 1980. aastate lõpuks läksid olud vabaks, loodi huumorikooperatiiv Aara kadunud Kalju Kassi eestvõttel. Tolleks ajaks oli mul ka selge, et eriti helget teadlast must siiski ei saa. Noh, ja nii siis ühinesin Aaraga. Käisime esinemas üle Eesti. Oli põnev aeg, meie pakutav läks rahvale korda. Tahtsin ometi miskit muud, ja nii sai minust Maalehe poliitikaosakonna juhataja. Kirjutasin poliitikast, käisin kuulamas Ülemnõukogu istungjärke – oli lisaks kõigele ka väga naljakas aeg, nõnda et istungiülevaateid sai kirjutada kui humoreske.

Siis läksin Rahva Häälde tegema kuulisa Vaatleja, ja kui leht erastati, tuli välja, et omanikud on reaalteaduse haridusega Marek Strandberg ja Agu Kivimägi. Ja siis Strandberg ütles mulle, et hakka kirjutama teadusest. Nii ma siis hakkasingi. Vahepeal kirjutasin aastaid ka keskkonnateemadest. Siis tegelesin loodusajakirjade süsteemi korrastamisega.

Nõnda võib kokku võtta: ajad muutuvad, kuid inimene ei muutu. Nii nagu ma juba lapsena huvitusin tehnikast ja teadusest ja teisalt kirjandusest, nii ongi juhtunud – olengi teaduskirjanik. Imelugu, arvan, olen ses osas küll õnnelik inimene. Teen, mida olen kogu elu tahtnud, ja makstakse veel peale ka.

Missugused on teadlasele omased iseloomujooned? Üheks neist on kindlasti kannatlikkus?

Minu kunagine hea kolleeg Lippmaa instituudi päevilt, nüüdseks kadunud füüsikateoreetik Enn Kundla ütles nõnda, et teoreetiku tähtsaim omadus ei ole mitte pea, vaid tagumik. Ja tal oli tuline õigus. Te ei kujuta ette, kui palju läheb teadlase töös asju nässu. Enamik ja veel enam. Sa võid olla hirmandekas, kuid kui sul pole kannatlikkust, kui lähed närvi, on lips läbi. Isegi geeniused on olnud hirmkannatlikud, ehkki neist on loodud teistsugune rahvapilt. Kui kannatlikud olid sädelevad Einstein või Paul Dirac. Või Endel Lippmaa. Eksperimentaatoril muidugi peavad olema veel osavad käed – aga ka käteosavus on seotud kannatlikkusega. Korstnapühkija peab olema ikka väga kannatlik – ja autojuht ja leivaküpsetaja. Nii et ega see nõue ei ole kes teab mis haruldane, kulub ära kõigile asjameestele.

Aga üks ja vältimatu on see, et teadlane peab oskama seostada seostamatut, asju, mille seost pole keegi teine enne näinud. Ses suhtes on teadlane ja kunstnik sama masti tegelased.

Igast inimesest ei saa kaugeltki teadlast ja ega see pole vajalikki. Ometi peitub vist igas indiviidis kübeke teadushimu?

Kui hakkasime aastal 2005 korraldama teadus.ee suvekoole, sai meie lööklauseks: „Igaüks on teadlane!“ Iga inimene peab pea iga päev lahendama probleeme, mis talle pole enne näkku vahtinud. Mis sest, et keegi teine on need juba ammu ära lahendanud, temal tuleb leida lahendus enese jaoks. Nõnda siis tegeleb pea iga inimene pidevalt omamoodi teadustööga. Laps muidugi enam, sest tal pole ju üldse kogemusi, iga probleem on uus! Muidugi ei ole igaühel vaja hakata teadlaseks, see veel puudus, kuid hea, kui üha enam inimesi taipaks, et teadus ei ole miskit kehavälist või maavälist asja, vaid inimese sisse ehitatud masinavärk.

On nüüdseks selgunud, et kui 200.000 aasta eest läks kliima rappa, tuli jääaeg, jäi Lõuna-Aafrika rannikul ellu vaid mõnisada meie eellast. Kujutage ette – mõnisada! Ja nad jäid ellu, sest neist said teadlased. Õppisid seostama tõusu-mõõna Kuu faasidega ja tänu sellele suutsid korjata merekarpe ja molluskeid ja vähilisi rannalt, nii et ise ära ei uppunud. Nii et me oleme siin, kuna inimene taipas, et looduse toimimise mõistmine aitab ellu jääda.

Ühes artiklis kõnelete üldise elanikkonna vähesest huvist loodusteaduste vastu ja teaduse populariseerimise erinevatest teedest. Missugune on Teie arvates see viis, mis ärataks rahva seas enam teadushuvi ja kas alustada tuleks juba kooliprogrammis?

Minu meelest on asi nii, et tegelikult on inimesed teadusest huvitunud, kuid nad peavad teadust millekski muuks, kui see on, ja siis arvavad, et see neid ei huvita. Et mis see minu asi on, mis seal arvuti või auto sees on. Jah, ja mis see minu asi on, mis seal pankade, valitsuste ja kes-teab-veel-mille sees on. Näete ise, kuhu selline kultuur on meid viinud. Teadus ja ignorantsus ei ole kaksikvennad. Kuid mina muidugi ei tea teie küsimusele vastust. Ja ega igale küsimusele ei olegi vastust olemas. Sedagi õpetab meile teadus.

Mu meelest teeb Eesti kooliprogramm suure vea – ei seosta seostamatut. Ei anna asjade tausta, vaid käsitleb neid eraldi, nii nagu sobis sajandi eest. Kui Pitka põgenes Eesti ignorantsuse eest Kanadasse, siis oli see paik, kuhu ta elama läks, Eestist võttes maailma lõpp. Praegu on see sekundi murdosa kaugusel!

Meie oleme oma teadus.ee suvekoolis võtnud ühe teema, nagu tuli, vesi, maa, õhk, eeter, sel aastal energia. Ja siis erinevate alade teadlased ajaloost füüsikani räägivad sel teemal. Ning seda teemat käsitlevad ka muusik, kirjanik, kunstnik. Teate, rahvas – keda meil on viieaastasest seitsmekümne viieni – kuulab kõrv kikkis ja suu lahti. Ning arutleb nende asjade üle. Kusagil metsas ei näe te kasti, kus oleks füüsika, teist, kus oleks keemia või ajalugu. Looduses on kõik üks ja seesama. Tore, kui seda mõistaksime.

Olete andnud välja teadusraamatu lastele. Kas juba laste seas on näha, kellest võib tulevikus selles valdkonnas tegija saada?

Jah, ja teine lastele mõeldud raamat Maast ilmub loodetavasti 13. augustil. Vahepeal on ilmunud kaks raamatut kõigile. See on minu pisike kivike looduse mõistmise kapsaaeda. Kes aga näeb, kes kellest saab, see peaks hakkama jumalaks. Või vähemasti haridusministriks.

Möödunud aastal valis Eesti Ajakirjanike Liit Teid Eesti parimaks teadusajakirjanikuks. Mida on see tiitel enesega kaasa toonud?

Mõnusa sisetunde.

Lisaks teadustoimetaja tööle Eesti Päevalehes annate ka välja veebiajakirja www.teadus.ee . Missugused on Teie tööpäevad? Kui kaua läheb aega põneva artikli lugejani toomisel? Ja kuidas suudate hoida oma artiklid nii mõnusalt loetavad, et ka teaduskauge inimene neist kenasti aru saab?

Olen jõudnud olevikku, nõnda et on õnn töötada kodus Kloogaranna suurepärases looduses, Tallinnast 50 km kaugusel, merest kilomeeter. Parim on küllaltki vara ärgata, hommikupoolikuti kirjutada. Pärast lõunat tegutseda aias, maja kallal, veidi matkata. Ja kogu aeg muidugi lugeda, plaanida uusi lugusid. Ideaal, mis täitub harva. Tuleb ju ajada asju linnas, käia poes. Ja maksta arveid.

Talvel on muidugi teisiti, siis tuleb tegutseda pimedas, käsikaudu. Kuid head on ikka – saab rookida lund, ja lõhkuda puid. Pole sul vaja midagi jõusaalis võimelda, vajalikud tööd teevad asja ära.

Kirjutamine on nii jube asi, et seda tuleb teha kähku. Kui kähku teha, siis hakkab lugu ketrama, ja tuleb ka uusi seoseid. Kuid kähku saab teha vaid siis, kui asi on ette ära mõeldud. Mis on üks ütlemata mõnus tegevus. Nii nagu teavad kõik – plaanida on vahva, teoks teha vaevaline ja vahel ka vastik.

Kui selles viimases küsimuses on tillukegi tõeosa, olen õnnelik. Mida vastata? Püüan pugeda loomuliku inimese nahka. Ega teadlane või ajakirjanik ole miski loomulik nähtus – looduses te juba säherdusi ei kohta. Kass ei ehita Suurt Hadronite Põrgutit ega koer kirjuta, kuidas Laika käis kosmoses. Ometi on nad elus tänu sellele, et suhtuvad maailma – loominguliselt, teaduslikult.
 
    Trüki   E-post   FB     
20 Aug 2014 12:03
Virmalised lauluväljakul.
20 Aug 2014 11:01
Uudised Ukrainast
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus

Eesti Elu Eesti Hääl Eesti Päevaleht Eesti Rada
Meie Kodu Raadio Muusikamoos Peterburi Teataja Vaba Eesti Sõna