1943. aasta 20. oktoobril toimus Uluotsa ja Kanti kohtumine Eesti kindralkomissar Litzmanni ja prints zu Hohenlohe´ga, kus arutati von Ribbentropi ettepanekut luua EW - aegsetest ühiskonnategelastest rahvuskomitee, mis oleks täiendav instituut Eesti Direktoraadi juhi landesdirektor dr. Mäe direktooriumi abistamiseks. Pealegi oli vabatahtlik mobilisatsioon Saksa sõjaväkke täielikult läbi kukkunud.
Järgmisel päeval kutsus Uluots Tallinnas, Müürivahe tn 16 kokku endise EW poliitikud, kiriku -, kultuuri - ja majandusringkondade esindajad.
1944. aasta veebruari esimestel päevadel toimus sarnane kohtumine veel Otto Tiefi korteris.
7. veebruaril andis Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ülem SS - Obersturmbannführer Baatz loa Uluotsale raadioesinemiseks. Esinemine toimus intervjuu vormis, milles Uluots toetas üldmobilisatsiooni läbiviimist.
1944. aasta 14. veebruaril loodi aadressil Pärnu mnt. 23 Eesti Rahvuskomitee ja Uluotsast sai sisuliselt dr. Mäe asetäitja.
Pärast seda pöördus Uluots kindralkomissar Litzmanni poole avaldusega, et tema rühmitus
(Tief, Klesment, Kant jt) soovib saada ka omavalitsuses kolm kohta - peadirektori (Mäe), sisedirektori (Angelus) ja kohtudirektori (Öpik) kohad. Pärast nõupidamist von Ribbentropiga Litzmann siiski keeldus.
1944. aasta 19. aprillil vahistas SD nn . inglise orientatsiooni ( liider Jaan Tõnissoni sekretär Ernst Kull) või marurahvuslastest rahvuskomitee liimeid.
Alles 1944. aasta augustis seoses rindeolukorra halvenemisega jätsid Kulli ja Uluotsa rühmitused kõrvale omavahelised erimeelsused ning alustasid tihedat koostööd. Selle kinnituseks sai augustis 1944 Otto Tiefi valimine rahvuskomitee esimeheks ning Uluotsa nõustumine põhiseadusliku valitsuse moodustamisega.
Rahvuskomitee 25. augusti koosolekul moodustas Tief Pätsi–Laidoneri 1934. aasta riigipöörde eelsete erakondade esindajatest uue valitsuse. Samas andis Tief teada, et valitsuse avalikuks väljakuulutamiseks pole veel õige aeg.