Emakeelepäeva tähistamine - I

Moto:Hell vaikus helisemas üle maa,
Mets magab lumevaibaga.
Henrik Visnapuu

Oli kaunis laupäeva hommik kui klassikaraadio helid äratasid õrna muusikaga, keelitades metsamatkale.
Seekord valisin mälestustesõiduks Aegviidu-Nelijärve. Eesti raudtee on korraldanud sobiva uue perroonipeatuse Tallinnas Pärnu maantee ja raudtee ristumiskohas Lutheri vineerivabriku läheduses ning nimetanud selle peatuse lõbusa nimega – Kitseküla.
Hommikune elektrirong on tühjavõitu ja teisi suusatajaid vähe. Rongisõit on vahva läbi lumelagendike ning lumiste metsade. Autoga sõit sobiks ka, aga siis pole mahti loodust jälgida.
Tunnise sõidu järel algab Kõrvemaa piirkond ning suurte põlismetsade keskel tukub Aegviidu.

Saja-aastavanune raudtee jaamahoone on mahajäetud, ka laadimisplatsid, samuti veetorn, kust varasemalt auruvedureid toiteveega varustati. ETK kaubamaja alumise korruse müügisaal on toidupoena avatud, kuid II korruse kohvik-söökla on juba pikka aega suletud. Ka kohalikud maanteeäärsed „rohelised konnad“ kui söögibaarid on lukustatud, - küllap vist külastajate puudusel. Kummaline on et varasemas suures Aegviidu keskuses ei saa enam einestada ja kohvi juua!
Ainus huvitav nähtus on autode rohkus raudteejaama läheduses. Kui pool sajandit tagasi tuldi hobuvankriga rongile vastu, siis nüüd täpsustatakse rongisõidul mobiiltelefoniga, kas ikka auto on vastas... Ega siis linnarahvaks kujunenud maanoored taha enam paari kilomeetritki jalgsi kõndida, - see oleks nagu külarahva ees häbiasi? Naljakas on see lugu.
Tore et nii mõnegi maamaja õuepeal on sõidukorras soome tõukekelk kasutusel.

Võtan oma suusad õlale ja sammun läbi asula metsa veerele möödudes vanast länguvajunud kahekorruselisest pikast pruunist puitmajast, millise tosinaline akenderida on mulle alatiseks mällu sööbinud, kui mingi Aegviidu tunnushoone. Hea et see on veel olemas, kuigi hooletusse jäetud ja ohtlikult kasimata, aga siiski tööliselamuna asustatud.
Kohe olengi asula veerel ning matkalõkkeplatsi juures panen suusad alla ning libisen mõnusasti koheva lumega rajal. Sihiks võtan Nelijärve suunal Kõrvemaa, et näha jälle mitmekümneaasta-taguseid suusamägesid, kus eriline matkamälestus on mulle käänulisest kiirevoolulisest ojast – Jänijõgi. Vene okupatsiooni ajal 1960ndatel aastatel oli Tallinna läheduses Nelijärvel ainuke raskema kategooriaga võistlussuusarada oma sagedaste tõusude ja langustega, kus sai proovida oma võimeid 10km ja 15km distantsil küllaltki heade tulemustega, sest olin varasemalt hea sõudesportlane ülikooli ajal.

Olen üksinda ürgmetsa radadel ning kuulatan sügavat vaikust, milles on imeline valus rahu. Kulub paar tundi et kohaneda vaikusega. Sulen silmad ja tunnen talvise süvametsa lõhna, mis on karge ja puhas nagu allikavesi. Imeliselt kaunis on olla talvise metsa rüppes.
Vaata ka jätk –II

Lugupidamisega
Mati Pungas,
Tallinnas, 14.märts 2009

Emakeelepäeva tähistamine - II

Tunnen metsameeste lugusid, et kevad-talvel,- harva küll, aga metsas võib kohata minu lemmik metslooma – ilvest; kuid mul jäi siiski nii põgusal matkasõidul see uhke metsakiisu nägemata.
Matkal paistavad heledatüvelised männikud erksamad, valgemad ja pidulikumad; kuusikud jällegi salapärasemad ja hämaramad. Mändide oksad on rabedad ning hulga sulalume raskuses on ka jämedaid männi ladvaoksi maha murdunud. Nii mõnigi vanem kuusk on sula talveilma ajal tormiga maha varisenud haarates pinnajuurtega kaasa mullalahmaka, tekitades ideaalse pesakoha karumajale, kus üks katusepool koos aampalgiga on paigas; unisele karule on vaja vaid sättida paikka teine katusepool ning pesavooderdus. Ka ilvestele meeldivad langenud puudetüved oma elutegevuseks. Oja ääres on kobras metsamehena langetanud mitmeid kaskesid, kuid kahjuks on tuule toimel puud prantsatanud oja kaldale, mitte üle-läbi oja, et sulustada veevoolu tulevase koprapesa tarvis vooluvett üles paisutades.
Metsaelu käib oma rada ja peabki toimima ilma inimtegevuse mõjuta. Aastaid tagasi kohtasin Kõrvemaal mitmeid briti ja saksa metsamatkajate suusagruppe, kes olid vaimustuses sellise hooldamata ürgmetsa olemasolus Eestis!

Jõuan matkaringiga Nelijärvele, kus saab puhkebaasi soojas söögisaalis hästi einestada. Joon paar tassitäit kuuma vaarikavarreteed, mis on harukordset punakat värvi ja lapsepõlve külakoolitädi keedetud tee maitseline.
Valjuhäälse käratsemisega sisenevad õppeseminarist osavõtjad einele; aga õnneks nende supp ja praad süüakse kähku ning jälle kaovad nad oma õppemajja loengutele tagasi . Vaja neid ju on, sest suusaturiste on vähe, aga söögirestoran vajab külastajaid.

Lõunapuhkuse järel suusatan toredat ojaäärset rada pidi Aegviidu poole rongile.
Tean, - et siia tulen ma ikka jälle tagasi, sest Kõrvemaa on kui taevalik rahupaik!

Rongis loen huviga teoloog Toomas Paul`i artiklit Arteris.
Oleks meil praegu vaid selliseid loetavaid kirjanikke võrdluseks, kui vaimusuurustena on praegu Eestis harukordselt väärikaid teolooge, - nagu emeriitprofessorid Kalle Kasemaa ja Vello Salo, piiskop Einar Soone, peapiiskop Andres Põder, piiskop Philippe Jourdan, emeritus dr.theol. Toomas Paul, praost Jaan Tammsalu, - kellel on esinemistel alltekstina alati sõnum Eesti rahvale.

Lõpetuseks sobib Juhan Liiv luuletajana,
Need lumelained väljal,
Nad on nii armsad, hääd,
......
Ma vaatan, kuni väsib silm,
Mu mõtte tuleb vaimuilm;
Tuisk jookseb võidu tuisuga,
Ei teine teisest mööda saa...

Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnas , 14.märts 2009