Tavalist eesti inimest oma tavalist igapäevaelu elanud viisteist aasta pole see pronkssõdur eriti teravaid meeleolusid küttnud, kuni see viimasel ajal sai üles võetud. Ma julgen päris siiralt väita et kui oleks läbi viidud Saar poll Tallinnas, siis leiaksime et see pronkssõduri teema pole üldse nii oluline keskmisele eesti inimesele. See ei ole et ta oleks tuim selle teema vastu; ta teab et need poliitikud kes pidanuks juba 90a. algul seda probleemi kõrvaldama magasid totaalselt maha igasuguse võimaluse tegutsemiseks. Kuid samuti mitte üks teps ei olene Eesti tegelik edasiminek sellestsamast mälestussambast. Kuid kui vaadata kui kavalalt neid niite on võimalik tõmmata mõnegi eesti tuntuima isiksuse või partei huvides, siis hakkab kohe ilmnema mingisugune selgem pilt sellest Tõnismäe probleemist. Venemaale ei ole see mälestusmärk nii suure tähendusega kui see, et Eesti mastaabis on võimalik ära kasutada seda sõdurimeest muutmaks Eesti riiki täiesti impotentseks territooriumiks. Ja see on miks rahval on ükskõik sellest märgist. Nende tegelikud huvid on et Eesti liiguks edasi. Ja miks siis ei ole Pirita obelisk või Tartu-Liivalaia maantee nurgal asuva viisnurga Staliniaegne maja samasugused vastuvõtmatud sümbolid mis vajavad kõrvaldamist?

Mälestusmärk mälestusmärgiks. Ta iseensest ei ole mingi pühaduse altar. Aga ta sümboliseerib ja endendab valet, et puna sõdurist rinde kangelsed tulid Eestit vabastama Nazi ikkest. See aitab tugevdada lääne ajaloo kooliõppikutes rõhutatud 50. aastat, et ainult Saksamaa oli süüdi teise maailmaasõja alustamises (see on nüüd kohati kuidagi muudetud) ning seetõttu N.Liidu pealetung kesk- ja ida Euroopa riikidesse sai ju ainult vabastamine (see on täiesti ümberhinnatud lääne kooliõpikutes). Pronkssõdur aitab säilitada valet Venemaal ja Eestisse sisserändajates ja kinnitada süüdistusi, et anti-pronkssõdurlased on neo-nazid