Eesti Elu
65 aastat II maailmasõja lõpust (2)
Arvamus 14 May 2010 EPEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Eesti eest – võõras mundris

President Toomas Hendrik Ilves pani 8. mail, II maailmasõja Euroopa lahingute lõpu aastapäeval, Tallinnas Maarjamäel pärjad kõigi II maailmasõjas langenute mälestuseks ning esines Vabadusvõitlejate Liidu korraldatud sõja lõppemise mälestusüritusel kõnega, milles ta mh ütles: „Paljud eestlased ei saanud II maailmasõjas valida poolt. Eesti enda alla painutanud võõrad võimud sundisid meie mehi sõdima võõras mundris. Mul on väga kahju, et Eesti toonane valitsus ja poliitikud ei andnud võimalust meie sõjameestele võidelda oma rahva vabaduse eest oma mundris. See oli ränk viga, mida ei tohi enam korrata.“ Selle kohutava traagika vilju maitstakse siiani.

Kunagine naabrivanaema rääkis pärast sõda mu emale – ise hirmunult ringi vaadates ja rätikunurgaga silmi pühkides –, et ta Saksa sõjaväes teeninud poeg Volli oli Siberi vangilaagris sunnitööst ja näljast muserdatuna suremas. Ta oli ühe Volli kaasvangi kirjast sellest teada saanud. Tema teine, hävituspataljonis sõdinud poeg Endel oli sel ajal alevis „tehtud mees“, kelle sõna maksis igal pool. Volli paranes aga imekombel ja tuli 1956. a. koju tagasi. Ta ei tohtinud Tallinnas elada, tal oli pea võimatu tööd saada ja kord, kui ta läks Leningradi, saadeti ta sealt tapi korras välja. Aga Volli nägi Eesti Vabariigi taassünni ära ja oli selle üle väga rõõmus. Endel tõmbus 1990ndatel seevastu üha enam endasse ega tahtnud enam kellegagi suhelda. Ta ülbus oli põrmustatud. Vennad ei leppinud kunagi. Nüüd on nii Volli kui Endel elavate maalt lahkunud…

Saatus pillutas tänu Hitleri-Stalini salasobingutele eestlasi laiali ja mitte kõigil ei õnnestunud mobilisatsiooni eest pakku minna. Selle asemel tuli võõras munder selga tõmmata. Hea oli, kui vähemalt selle varrukale võis Eesti lipu värvidega embleemi õmmelda. Punapoolel sõdinutel sellist võimalust muidugi polnud, nemad pidid läbi ajama mälestustega Eesti Vabariigist, kui rängad vintsutused selleks üldse aega ja tahtmist jätsid.

President rääkis oma kõnes ka sellest, et moraal ja eetika on jagamatud väärtused rahvusvahelises suhtlemises. Kuid neid väärtusi ei peetud sõja ajal mikski; kahuriliha järjest suurenev vajadus dikteeris kõike.

Purustatud Euroopa leidis pärast II maailmasõja lõppu endas jõudu ühinemiseks, kunagised vaenlased leppisid ära. Riikidevahelistes suhetes leiti parim lahendus, alustati puhtalt leheküljelt. Eestil polnud selleks siis mingit võimalust. Kõikehalvavas punaudus langes raudne eesriie, mis eraldas meie riigi aastakümneteks Euroopa tsivilisatsioonist.

Elu näitab, et isiklikul tasandil pole leppimine ja andestamine kaugeltki nii lihtne. Vanad mälestused elavad edasi ja haavad annavad ikka veel valusalt tunda. Selle kohta on meil näiteid küllaga. Võõrad mundrid on ikka veel kõnekad. Kes peaks esimesena sirutama lepituskäe või pole see enam üldse võimalikki?

„Selle valusa mineviku ületamiseks on vajalik leppimine. Et me suudame austada kõigi selle sõja ohvrite mälestust. Sest II maailmasõja hind oli paljudele rahvastele väga ränk,“ ütles president. Ta kutsus mälestama kõiki Eestist pärit sõja ja okupatsioonide ohvreid olenemata sellest, kus nad oma viimast und puhkavad, olgu siis Saksamaa ja Venemaa sõjakalmudes, Tartumaal, Siberi tundras, Kuramaal, Narva ja Tallinna vahel, Läänemere põhjas ning veel paljudes kodustes või võõrastes paikades.

Mis andis tollastele võitlejatele jõudu vastu pidada näiteks Sinimägedes ebainimlikes ja lootusetutes heitlustes? Presidendi sõnul oli selleks imevahendiks vaprus ja kindel usk oma riiki. See eesmärk on nüüd saavutatud ja võime rõõmuga tõdeda, et ükski võõrvõim pole Eesti pinnal püsima jäänud.

Nii nagu kunagised II maailmasõja vastasleerid leidsid endas jõudu andestada ülekohus ühise tuleviku nimel, peaksid ka eripooltel II maailmasõjas sõdinud eestlased seda suutma, ajendatuna kohustusest tänase Eesti Vabariigi, veel enam aga tulevase Eesti ees.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus