Võrdelisuseni Eesti Elu
Arvamus | 31 Oct 2015  | Tõnu NaelapeaEesti Elu
Andrew Coyne on Kanada meedias helgemaid päid. Nii trükimustas kui teleekraanil on ta kinnitanud oma arvamusi julgusega. Ent kuna ta maldas äsjaste üleriiklike valimiste eel avaldada, et konservatiivid ei tohiks enam valitseda, aga liberaalid ei vääri enamusvalitsust, sunniti teda möödunud nädalal tagasi astuma olulisest töökohast ajalehe National Post arvamuste ja kommentaaride toimetajana.

Kuna Coyne julges mõõdulise kooskõlastamise teemat üles võtta, siis lisaks mõne rea tema kaitseks. Seda lootuses, kuigi mitte eriti uskudes, et vastvalitud karismaatiline, aga kogemusteta uus peaminister Justin Trudeau viib läbi ühe oma lubadusest, mida ta pillas nagu aganaid enne otsuste langetamist.

Nimelt oleks Kanadas vaja valimisreformi, mis viiks proportsionaalse rahvaesindussüsteemini. Opositsioonis haugutakse alati, et enamik valijaskonnast ei toetanud sedeliga valitsust. Nii praegugi. Kuni pukki jõutakse, siis ei lähe kellelegi korda. Osade suhe tervikuga on ju selline.

Vaadelgem protsentuaalselt valimiste tulemust. Trudeau juhitud vasaktsentristid kogusid vaid 39,5% häältest, aga saavutasid 184 kohta parlamendis 338 võimalikust. Konservatiivid langesid opositsiooni 99 kohaga, siiski oli neil toetust üleriiklikult 31,9 protsenti. Ning vasakäärmus NDP saavutas vaid 44-s valimispiirkonnas võidu, sedagi vaid 19,7 % valijate toetuse najal.

Lihtne matemaatika neile, kes viitsivad rehkendada. Tervenisti kuus valijat kümnest ei soovinud näha Trudeau’d valitsuse juhina. Vaieldavalt, oli strateegia mängus – endist peaministrit Stephen Harperit ei tahtnud paljud enam kujutada täitmaks Vahtralehemaa ametliku esindaja rolli maailma laval. See aga ei tõuka ümber fakti, et ka Trudeau’le ei antud kindlat mandaati.

Kahtlemata mängis valimistes rolli endise peaministri ülbe lähenemine demokraatiale, partei suhtumine tavakodaniku huvidesse. Siiski tuleb korrata, et poliitikas ei tohiks olla oluline välimus, vaid tähtis peaks olema substants ehk ollus. Noor Trudeau, kelle poliitiline karjäär on ehitatud peamiselt nimele, mitte kogemustele, on küll isiklikult paeluv – teda on juba nimetatud lääneriikide seksikamaks poliitikuks – pole tänaseni midagi saavutanud. Keskkooli juhuõpetajana lavakunstis on ainus kvalifikatsioon ta resümees. Muiates, ehk sobib seegi Parlamendimäele.

Kõige tõsisema poliitikuna esines valimiste eel roheliste juht Elizabeth May, kes ka ainsana oma parteist võitis koha parlamendis. Rohelised langesid alla 5% künnise, mis on paraku kahjuks, kuna nende idealism ja selge maailmavaade on kapitalistlikus kultuuris hädavajalik. Oleks riigis olemas mõõduline esindus, oleks rohelistel enam kohti, enam sõnaõigust debattidel, nii parlamendis kui avalikult.

Teema, mida Coyne esitas, pole sugugi uus. Trudeau peibutas valijaid lubadustega ning jääb muidugi näha, kas ta valitsus – mis pidavat olema pooleks naistest ja meestest, tervitatav, kui see juhtub, - suudab neid täita. Liberaalide minevik sugereerib, et vaevalt see toimub, korrumpeerunud partei peab ikka toetajatele võlga maksma, kui lähiminevikku vaadata.

Võrdelisus on paraku Kanadas võõras mõiste. Ontarios elav peab muret tundma selle üle, et provintsi valitsev lubaduste murdja, liberaalne partei, toetas kõikide põhimõtete vastaselt, üliagaralt föderaalset vanemat venda. Torontos langesid selle lähenemise tõttu mitu olulist poliitikut NDP parteist, keda oleks soovinud südametunnistuse nimel Ottawas näha edasi teenimas.

Poliitika on, nagu tihti kogeme, äärmiselt must mäng, mis viib näiteks olukorda, kus Coyne’i saatus ei üllata. Miks inimkond ei soovi asju näha õiges proportsioonis, jääb mõistatuseks.

Sündsalt ja korralikult riigiasju ajada ei ole ometi müstika. Ent millegi pärast ei kuulata enamust – just neid, kes ei toetanud vastvalitud peaministrit, kes langesid ta populistliku sõnumi lõksu, kes ehk ei soovinud näha valitsuse juhina meest, kes siiski saavutas ametis olles enamat, kui talle ennustati.

Mine tea, ehk noor Trudeau üllatab, viib läbi kampaania käigus uljalt esitatud lubadusi. Siiski, esmasammudeks peaks olema mitte ainult võrdelised nais-meeste ministeeriumid, vaid valimisreform, mis peegeldaks rahva soove. See tähendab seda, et enamusvalitsus kinnitaks valijate soove, suhe Ottawas oleks nii, nagu valimissedelid näitasid – vähemuse soovitud partei ei oleks enamusvalitsejana pukis. Ning ehk oleks ka julgel teisitimõtlejal Andrew Coyne’il ikka oluline töökoht olemas.

 
Arvamus