Viido veerg: Me kõik vajame kangelasi (11)
Arvamus | 04 Jul 2008  | Viido PolikarpusEWR
Presidendiamet on üks väga raske amet. Mitte füüsiliselt, kuigi ilmselt on ka protokollilised ülesanded, käesurumised, rohked vastuvõtud etc väsitavad.

Et presidendiks saada, peab inimesel olema selge motivatsioon, võime liigutada masse. Kõige enam aga peab kandidaat olema valmis kompromissideks, sest demokraatlikus ühiskonnas peab suutma rahu sobitada ka vähemusega.

Ameerika Ühendriikidel on president olnud juba väga pikka aega. Mõnda neist tuntakse väga hästi, teisi vähem ja osad on vajunud unustusse. Esimeste hulgas nimetagem George Washingtoni, Abraham Lincolni, Ulysses S. Granti, John F. Kennedyt. Ka siin maksab põhimõte – kui sa pole tipus, siis pole sind olemaski.

Richard Nixon tahtis olla suurepärane president. Ta tahtis seda nii hullusti, et oli selle nimel valmis minema pettusele – saboteerima presidendiinstitutsiooniga. Tema edukat välispoliitikat varjutasid edutud katsed ebaseaduslike võtetega põrmustada opositsioonilised demokraadid.

Jimmy Carter võitis Nobeli auhinna, aga täna mäletavad teda vähesed. Ajalugu võib teda veel kunagi kõrgemale pjedestaalile tõsta, aga praegu pole selles küll keegi kindel.

George Washington ei valetanud kunagi. Ta raius maha kirsipuu ja viskas hõbedollarilise mündi üle Potomaci jõe. Abraham Lincoln töötas poisikesena poes ja kõndis vihmasajus maha 20 miili, et tagastada mõned pennid poekliendile. Ükski neist väidetest ei vasta aga tõele. Aleksander Suure ema oli neitsi – kas ei tule see lause tuttav ette? Ometi me tahame uskuda Elvisesse, jõuluvanasse, lihavõttejänkusse, Jeesusesse Kristusesse, biitlitesse või Muhamedi.

Kui Jungi käest küsiti, kas Jumal on olemas, vastas ta: „Terve vaim vajab Jumalat.“ Ta ei kinnitanud ega lükanud ümber Jumala olemasolu, vaid väitis, et inimene vajab Jumalat. Ja sama palju vajame meie oma kangelasi.

Meil, eestlastel, on ka oma kangelased, ja täiesti maised. Nende eesotsas on sellised mehed nagu Jüri Vilms, Ants Piip, Jaan Tõnisson, Johan Laidoner, Konstantin Päts jt.

Konstantin Päts oli Eesti Vabariigi esimene president. Esimesi mäletatakse alati, sest nemad vastutavad kõige rohkem edu või ebaõnnestumiste pärast.

Eesti sõdurid, kes teenivad maailma eri paigus, on tänapäeva kangelased, nagu ütles president Ilves oma võidupühakõnes.

Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves – meie nimekiri presidentidest täieneb. Nende meeste kohad meie ajaloos lähevad paika selle järgi, mis juhtub homme. Kas Lennart Meri saab meie ajaloos samasuguse koha, nagu on Washingtonil või Lincolnil Ameerika ajaloos?

Kas Arnold Rüütli pärandiks saab Meri alustatu järgimine, nagu me nägime seda Andrew või Lyndon Johnsoni puhul, kes jätkasid oma eelkäijate tegemisi?

Mis võiks olla see, mille järgi mäletatakse Toomas Hendrik Ilvest?

Jah, muidugi on presidendiamet raske. Aga keegi pole kunagi öelnud, et see peab olema kerge.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn


 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Enn10 Jul 2008 23:57
Minu arust on president Ilves kommunismi kuritegude soosija. Olen tema tegevusega rahul, välja arvatud suhtumine kommunismi. Selle hukkamõistmise asemel ta vaikib.
Anonymous10 Jul 2008 18:41
Tundub et kirjutaja on 13 aastane tüdruk kes arvab et 'chic', võibolla isegi kool, pop kultuuri 'groupie' on hea juht eesti rahvale.
'... karjane ... lambad ...' (filosoofia ?), on täitsa segane.
Hea eesti riigi juht austaks esivanemate Tartu Rahuleppe saavutust idanaabriga, ja selle hoidmine on palju tähtsam eesti riigijuhile kui määgida massidega 'I wanna be anarchy !'
Ilves fänn10 Jul 2008 10:36
Ma leian et T.H. Ilves paistab väga chic tema kikilipsus!
Kikilipsu kandmine, punk laulupeol osalemine, jm. näitab meie presidenti kui juhti. Juht juhib/juhatab teisi ja on isemõtleja (karjane). Teised on jälgijad / järeltegijad (lambad).

Loe kõiki kommentaare (11)

Arvamus