Veste: Meie reis Mehhikosse
Arvamus | 27 Mar 2009  | EEEesti Elu
J.P.
Los Angeles


Ameerika Ühendriikide ja Kanada valitsused on viimasel ajal soovitanud oma kodanikel mitte külastada Mehhiko piirilinnasid.

Põhjuseks on toodud narkomaanide omavahelist sõda, kuritegevust, turistide pantvangistamisi, röövimisi ja tapmisi. Ajakirjanduses on avaldatud hulgaliselt selleteemalisi artikleid. Ka kohalikud California eestlased ja mu siinsed mehhiklastest naabrid jagasid omalt poolt hoiatusi ja keeldusid, kui kuulsid, et kavatsen koos oma ametivenna Ants Toomingaga 5. märtsil Mehhikosse reisida.

Üks kohalik usklik eestlane lubas meie eest palvetada. Ütlen Antsule, et ka mina kardan Mehhikosse minna, kuid et olin talle varem lubanud selle reisi korraldada, siis pididn ju ka oma lubadust täitma.

Oleme Antsuga mõlemad teeninud sundaega N. Liidu sõjaväes üle kahe aasta. Mis võiks olla vene sõjaväe põrgust hirmsam? See küsimus huvitas meid, kui asusime teele.

Ilm oli tavapäraselt suvine. Kogu meie teekond Los Angelesest San Diegosse kulges paralleelselt sinise ja päikeses sillerdava Vaikse Ookeaniga. Viimane USA piirilinn enne Mehhikot on San Isidor, mille tasulisse ja valvatavasse parklasse jätsime maha oma tsiviilmaailma varanduse – auto. Läbisime jalgsi USA-Mehhiko piirikoridori ja krigisevad metallväravad, ning Mehhikos me olimegi! Keegi ei küsinud meie dokumente, ainult üks palavusega võitlev täisrelvastuses Mehhiko sõdurpoiss jälgis piiripunktis saabujaid.

Kõndinud natuke maad piiritsoonis, jõudsime Tijuanasse. Kohe piiri läheduses on bussipeatus. Bussid meenutavad USA koolibusse – need on suured, vanaaegsed ja kandilised; sealsamas ootasid ka taksod. Taksojuhid tormasid kohe meie juurde, pakkudes 5 dollari eest sõitu kesklinna. Valisime 50-sendise bussisõidu, kuid bussijuht nurus meilt siiski ühe dollari veel. Ehkki buss oli umbne, rõõmustas Ants, et saab kordki selles filmidest tuntud sõidukis reisida. Ülejäänud kümmekond reisijat olid mehhiklased. Käis omavaheline vestlus. Üldiselt ongi nii, et mehhiklased räägivad kogu aeg, sest nende elu on alati põnev ja nad ei kurda millegi üle. Kuulsime, kuidas nad naersid, olid lõbusad ja heatujulised.

Mina jälgisin hoolega ümbrust – kus on siis automaatide risttuli, laibad, veri ja võllapuud? Linn ise tundus tõesti kahtlaselt imelik. Jah, midagi on siin tõesti viltu... Käisin ise viimati siin 2000. aastal oma autoga. Siis oli rahvast oli kõikjal nagu murdu, suured liiklusummikud, muusika, naer, turistide vool peatänaval nimega Avenida De La Revolution … Aga nüüd, kui astusime bussist välja Tijuana südames, jäid meist kahele poole restoranid, poed, apteegid, salongid, hotellid – kirju pilt. Kõik oli ootamatult puhas. Viimase 10 aasta jooksul on linnatänavad korda tehud, isegi taksod on uued Toyotad või muud jaapani autod.

Korraga märkame, et meie – mina ja Ants – oleme siin linnas külalised, ainukesed turistid. Kahekesi võõras linnas. Mind valdas hirm. Olime nagu suures vabaõhuteatris, kus näitlejateks olid poe- ja restoranipidajad, prostituudid, taksojuhid ja teised, kes kõik ja esitasid oma rolle ainult kahele pealtvaatajale. Kõik kutsusid meid enda poole sisse. Jah, ostsimegi mõned suveniirid ja ajasime kohalikega juttu. Küsisin, mis on Tijuanas juhtunud, kus on turistid? Vanasti käisid ju ameerika pensionärid siin linnas ostmas odavaid retseptiravimeid. Küsisin apteegist eetrit. Proviisor teadis, mis on eeter. Seletasin, et meil Eestis, Võru- ja Petserimaal juuakse seda, ja minagi tarvitan seda rohuks. Vedelik-eetrit neil polnud, kuid proviisor ulatas mulle kristalleetri kuulikesi, mis meenutavad klaaskomme. Perlas De Eter, eetripärlid, on sama spetsiifilise lõhna ja maitsega.

Vanasti käisid ameeriklased Tijuanas ka hambaarsti juures, sisseoste tegemas, nädalalõppu veetmas, nüüd valitseb siin aga vaikus. Kohalikud elanikud on kõik lahked ja sõbralikud. Üks vanem daam küsib meie keele kohta. Kuulnud, et oleme Eestist, oskab ta kohe lisada ka Läti ja Leedu sinna otsa. Ta teab ja tunneb Euroopa riike ja ohkab, et näete, mida Ameerika propaganda meiega on teinud. Ühtki turisti pole siin, Tijuanas, viimase 10 aasta jooksul tapetud ega röövitud, ehkki kohalike hulgas on seda esinenud. Ameerika ajakirjandus on võimas relv. Kirjutame, hoiatame, keelame – kõik usuvad ja kardavad.

Kõnnime mööda peatänavat edasi-tagasi. Kõikjal pakutakse meile tüdrukuid, massaazhi... Keeldume. Üks mehhiko vanamees ütleb mulle: „Tüdrukud on paremad!“ Ta mõtles vist, et äkki oleme me geid...

 
Arvamus